Korraldasin saidi ümber nõnda, et avalehel on nüüd värskemad postitused täispikkuses. Lugemiseks pole enam vaja “Loe edasi” klõpsata.
Selleks, et artiklitest oleks kuskil ka kompaktne kronoloogiline loetelu, lisasin alajaotuse “Arhiiv”.
Möödunud aasta kokkuvõttes juba mainisin Sei Shōnagoni “Padjamärkmeid” kui meeldejäävat lugemiselamust. Üsna oodatult on seal omajagu juttu luulest: Heiani ajastu õukonnas oli klassikaliste luulekogude tundmine kohustuslik ja nende tsiteerimine seltskondliku vestluse lahutamatu osa.
Nii mõnegi sellise luuletuse (tanka / waka) tsiteerib autor täispikkuses. Teistel juhtudel, kus kuulsale luuletusele on vaid vihjamisi viidatud, on tõlkija Alari Allik teinud tänuväärset tööd ja toonud luuletuse tervikuna ära kommentaarides. Kogusin need 22 luuletust siia kokku.
Klassikalist jaapani luulet on eesti keeles ilmunud mitmel puhul, mõned lähtekohad leiab näiteks sellest Sirbi artiklist. Olgu allolev valik sellest väikeseks degustatsiooniks.
Naniwa lahel
õitsevad kaunid lilled,
jäätunud pungad
sulatab lahti kevad —
õitsevad kaunid lilled!1
Hommikunäo õis
näitab end ainult viivuks,
enne kui kaste
jõuab talle langeda,
aga olgu siis nõnda.2
Kirsikanepis
kastemärja rohu sees
veedan terve öö
sinuga ega hooli
kas vanemad meist teavad.3
Kui jõgitakjaid
kisud Sayama tiigist,
juured ei katke,
rebid mind tema voodist
ja mu süda puruneb.4
Raskel mägiteel
taas kaotan silmist sihi —
valgetammede
valendavatelt okstelt
sajaks justkui külma lund.5
Kui loorberlehik,
mis ränduri öövarjuks
Kasuga aasal,
peaks tõmbuma punaseks,
unustan sind silmapilk.6
Just Takashimas
Yurugi metsa rüpes
võitlevad haigrud,
et mitte ihuüksi
uinuda oma pesas.7
Pole kedagi,
kes tiibade pealt pühiks
külma härmatist —
nii mandariinpart uinub
ja ärkab kurvalt üksi.8
Kalliskivina
sätendava uusaasta
hommikul ärkad,
südames lootus kuulda
põõsalinnu lauluhäält.9
Miski siinilmas
ei püsi igavesti –
Asuka jõelgi
tänased koolmekohad
homme on kärestikud.10
Jahiteel peatun
hilisel õhtutunnil
Taevajõe välul —
öömaja täna palun
kõrgelt kudujaneitsilt.11
Minu armastus
pinna all salamisi,
virvendav vesi,
mis sõnadeks eal ei saa,
kuid ületab kõik sõnad.12
Siin mägikülas,
kus lumevaip taas varjab
kõik teed ja rajad,
veelgi armsamalt mõjub
kallim, kes täna saabub.13
Nagu pühamus
mooruspuulintidega
seotakse käiseid,
iga päev vaid sinuga
seotud on kõik mu mõtted.14
Mäe tipus ajab
tuul valged pilved lahku
ja nad haihtuvad
samamoodi nagu su
armastus minu vastu.15
Alles hoidsime
käte vahel istikuid,
aga põllul juba
sahisevad viljapead
jahedas sügistuules.16
Kõikide soovid
täide viia lubanud
jumala metsas
raske ülesande käes
ägab iga üksik puu.17
Need kirsiõied,
mis kastest läbimärjad,
mul toovad meelde
maha jäänud kallima
pisaraist niisked põsed.18
Valvas metsavaht —
kui noomib, siis noomigu —,
Takasagos ma
murran Onoe kirsse,
et kaunistada juukseid.19
Mägipõldudel
pannakse maha riisi —
kevadtuulele
kirsiõite puistamist
ei saa enam panna süüks.20
Õhtuhämaras
ühtegi rada enam
silm ei seleta —
koju tagasi mind viib
vana teed tundev ratsu.21
Sama armastust
su südames mu vastu
ei pruugi leiduda, kuid
tänast kuud imetledes
jagame ühist rõõmu.22
Kaur Riismaa „Lumi Liivimaal”. Vihmakass ja Kakerdaja, 2022. 301 lk.
Õppejõud Edgar rändab mõtetes tagasi 15 aasta tagusesse suvesse: ta on taas tudeng, kakskümmend viis aastat vana ja seikleb seljakotiga Põhja-Prantsusmaal.
Ühe mahajäetud maja tapeedi alt hakkab välja kooruma… ajalugu. Päevikuleheküljed ja memuaarid. Esimene maailmasõda, Königsberg. Olga, Carl ja Walter. Aastad 1920–1922, vahepeal ka Carli tagasivaated aastasse 1916.
Ehk siis — ühe loo sees teine lugu, selle sees omakorda kolmas ja kolmandast leiab lugeja veel neljandagi.
Mõned sissekanded päevikus on vene keeles; neid ei oska Edgar lugeda. Talle tuleb appi mõistatuslik Anniki; koos süvenetakse nendesse tekstidesse ning ajalugu hakkab imelisel kombel põimuma tänapäevaga.
Vähehaaval avaneb päevikutekstidest lugu sajanditagusest suhtekolmnurgast. Olga mees Walter tuleb sõjast tagasi invaliidina — ta on kaotanud poole oma näost. Tahes-tahtmata ei suuda Olga oma meest sellisena enam vaadata. Walteri tuttav Carl, võib-olla ettekäändena, et Olga läheduses rohkem viibida, hakkab Olgale dikteerima oma meenutusi sõjaajast, sealhulgas ka tutvumisest Walteriga, ja Olga saab selle käigus teada nii mõndagi üllatavat.
Riismaa küsib: mis on päris, tõeline ajalugu? Lood sellest, kuidas inimesed mõtlesid ja armastasid, kuidas nad sisseoste tegid, on ka kuskil olemas, lihtsalt peidetud. On vaja õnnelikku juhust, et tapeedi alla peitunud sajandivanune lugu tuleks päevavalgele.
Ajalooõpikust me neid lugusid ei loe, õpik jutustab I maailmasõja lahingutest ja võitudest. Keisritest ja väejuhtide strateegilistest plaanidest. Samas, kas pole nii, et need plaanid ja strateegiad on tagantjärele konstrueeritud lugu? Sel hetkel, kui ajalugu juhtub, on see alles hoomamatu kogum juhuslikke kokkulangevusi, tuhat pisiasja, ilma loogika ja mõtteta.
Alles hiljem vaatame tagasi ja asetame narratiivi tükid paika. Siis võime targa näoga nentida: „Inimene sõdis esimest korda kõigi aegade vältel masinaga. Me läksime sõtta prantslaste, venelaste vastu, aga leidsime eest selle metallist monstrumi.” (lk 68)
Ja see on, tõele au andes, üdini inimlik püüe! Inimene ei suuda silmitsi olla universumi kaosega ja seepärast ta usub mõistuspärasusse, loogikasse, iseenda tarvilikkusse. Ta püüab korrastada minevikku ning ka sündmuste keskel olles luua oma väikest loogika ja põhjuslikkuse mulli.
Edgar meenutab osalemist „Teneti” võtete massistseenis: terve päeva filmiti, iga statisti liikumistrajektoor oli planeeritud, stseeni võeti üha uuesti läbi. „Me tundusime endale vajalikud” (lk 88), olgugi et pärast filmis on teda vaevalt näha.
Carl sekundeerib sellele (lk 137): „Tõega käib kaasas mõte, tähendus, aga mis on sõja tähendus? [—] Inimestel ei ole väga oluliste sündmuste sees oma kohta, aga nad tahavad ka tähendusest osa võtta. Paljud neist lähevad rindele, astuvad vabatahtlikult armeesse, et „oluline olla”.
Ehk siis ajalooga on segased lood. Siiski, kas päevikki on autentne? „Inimesed ei kõnele niimoodi,” selgitab Anniki: päeviku sissekanne on juba ilustatud, korrastatud pilt. Niisugusel kujul pole seda pole kunagi juhtunud, me kujutame neid inimesi ja olukordi ette.
„Lumi Liivimaal” murendab käesoleva hetke ja ajaloo vahelisi piire elegantselt ja mõnuga. Aeg ähmastub, hakkab teisiti voolama, olevik ja minevik sulavad kokku. See juhtub Carli ja Olgaga, kui nad Carli mälestusi koos läbi töötavad. Carl: „Kui asjad juhtuvad „praegu”, nagu me seda teksti koome, siis … siis ma näen neid paremini. Näen hetke sõnade taga. Kas poleks imeline, kui minu diktaat sulle oleks sama täpne kui too hetk ise?” (lk 104)
See juhtub ka Edgari ja Annikiga, kui nad tekste teineteisele ette lugedes Carli ja Olga rollidesse sisse elavad. „Sa oled siin toas nagu jumal, kelle jaoks kõik hetked toimuvad korraga.” (lk 53)
Olevikuga kokku puutudes hakkab ajalugu ise moonduma, kohandub meie tundmuste, mõtete ja arusaamise kohaselt. Edgar ajab Maarjamäel ajaloomuuseumi juures turismigrupile poolkogemata loba ja tegu on tehtud, enam seda tagasi pöörata ei saa: ennäe, vaadake, monument jääajale!
Carl selgitab Olgale, et ei ole sugugi ükskõik, kas kirjutada mälestusi oleviku- või minevikuvormis. Kui räägid minevikus, siis otsekui vaataksid tagasi kõiketeadja pilguga, saaksid aru, mis täpselt juhtus. Aga on see üldse võimalik? Millal oleme tagantjärelegi kõigest aru saanud? Ja kui saamegi, mida see enam muudab?
Eelnevast võib kergesti jääda ekslik mulje, et „Lumi Liivimaal” on üks udutargutamine. Kaugel sellest: romaan on tihedalt täis ajaloolisi isikuid, reaalselt toimunud sündmusi, ajastu poliitikat, kirjandust, teadust ja filosoofiat. Kaur Riismaa on seganud kokku eriliselt hõrgu ja mitmekihilise loo, millest on näha autori suur teadmistepagas.
Olgugi, et romaan peibutab meid selle „ajaloo relatiivsuse” ideega, on Riismaa kangelased seda enam värvikad, elulised ja ehedad, et neid ümbritseb päris ajalugu (khm!): ringi kõnnivad Einstein, Ludendorff, Proust, Joyce, Bergson ja kes kõik veel.
Toon vaid ühe näite Riismaa ajaloolistest leidudest. Üheks sündmusi käivitavaks jõuks on veider kokkusattumus: kuulsa šveitsi füüsiku Albert Einsteiniga samal ajal on Euroopas tegev ka doktor Carl Einstein, kirjanik, anarhist ja kubismi propageerija. Kuna mõlemad Einsteinid on saksa keelt kõnelevad juudid, kes tulevad avalikkuse ette uute ja radikaalsete teooriatega, aetakse neid kuuldavasti ka omavahel segi. See kahetsusväärne kokkusattumus toob Albert Einsteini relatiivsusteooriale põlastava pilkenimetuse „teaduslik dadaism”.
Aga nii see elu on: kui eksituses on samal ajal ka ka terake tõtt, läheb see oma teed rändama ja seda enam kotti ei topi. Albert Einsteini eri- ja üldrelatiivsusteooriad põhjustavad arusaadavalt ärevust, sest heidavad väljakutse kehtivale maailmakorrale. Kõigil aga on ju veel värsked ja valusad kogemused sellest, mis saab, kui maailmakorrad liikvele lähevad. Relatiivsusteoorias laguneb ilmaruum laiali nagu Venemaa revolutsioonikeerises. Väita, et valgus põikab tähest mööda ja aeg tiksub iga liikuva keha jaoks erinevalt — kas see pole siis anarhism? Nihilism!
Olgu ajaloo ja aja voo ja aja kihtide ja relatiivsusteooriaga kuidas on, inimene peab selle supi sees ikkagi oma elu ära elama, isegi kui universumil on inimesest ükskõik. Saama hakkama kõigi keeruliste, traagiliste või mõistetamatute saatuselöökidega.
Lk 250:
„Kuidas ta nii lihtsalt sellest üle sai?" küsisin Annikilt.
„Millest?”
[—]
„Ma arvan, et ta ei saanud sellest üle,” vastas Anniki.
„Aga miks ta siis sellise külma rahuga lauseid seab?”
„Kas inimene peab laamendama hakkama iga kord, kui juhtub elu?”
Ma olin vait, aga oleksin tahtnud vastata „jah”.
„Ma näen küll, et sa „jah” tahad öelda.”
Valem on ikka seesama: tuleb olla inimestena teineteise jaoks olemas. Meie oleme üksteise jaoks olulised. Meie ise olemegi ajalugu, ehkki asume kuskil selle marginaalides.
Tuleb iseenda jaoks luua tähendused, tuleb „selle tähendustelasu sees” (lk 227) midagi ära otsustada. Ja jääda ausaks. Olga ja Walter tõotavad teineteisele: „Me mõlemad peame lõpuni ausad olema, ei tohi endale teist nägu ette teha.” (lk 158) Milliseks kohutavaks irooniaks elu selle pöörab, kui Walter sõjast ilma näota tagasi tuleb!
Naise kohta, kellel on abielu selja taga ja lapski suureks kasvatanud, mõjub Anniki kummaliselt rabedalt. Kui päevikulehtedelt tuleb ilmsiks Carli saladus, läheb Anniki täitsa endast välja. Kes teab, ehk on siis temalgi omad saladused, millega ta leppida püüab. Aga tundub, et rollimäng, Olgaks kehastumine, on temagi jaoks vajalik ja lükkab otsekui midagi liikvele.
(Tiina Pai Loomingus samas pakub, et stereotüüpiline prantslanna, kes soovib salapärane näida.)
„Lumi Liivimaal” oli vaimustav lugemine. Hoolimata tihedast lõimest ja paralleelselt jooksvatest aegadest kulgeb romaan ladusalt ja jõuab kaunilt ülesehitatud kulminatsioonini. Riismaa maalib detailse ja kaasahaarava õhustiku, mida toetavad illustratsioonid peatüki lõpus. (Nendeski on omad tähenduskihid peidus, nagu märgib Tiina Pai, aga las need olla.)
Kui autor rääkis „raudteejaama hiina stiilis sarvilisest tornist” ja näitas lugejale seejärel fotot, kus seesama torn on peal, sattusin siiralt elevusse: siin see on! Seesama! Tundsin end täpselt nagu Edgar, kes pisut eespool kilkab: „See hetk on päriselt olemas olnud. [—] Ta päriselt nägi seda naist.” (lk 46)
Mis puudutab neid erinevaid aegasid, siis autor tuleb siiski lugejale appi ja markeerib neid tüpograafia ja küljendusega. (Aga no plokk-kiri, päriselt?)
Pragmaatilise meelega lugejal võib küll tekkida küsimus, et kas pisikeste päevikulehekülgedega seina tapetseerimine tundub mõistlik tegevus ja kas 1920. aasta üleüldises kitsikuses („Siin-seal küünlad: mõistagi pole neilgi õli” — lk 60) on paberit ometi nii laialt käes, et päevikuleheküljed ainult ühelt poolt täis kirjutada.
Samas — hea kujund on ka midagi väärt. Oleks Edgar päeviku leidnud kummutisahtlist, oleks mängu ilu poole kahvatumaks jäänud.
Lõpetan autori enda sõnadega, mis romaani idee tabavalt kokku võtavad. Või vähemalt võtavad kokku selle ühe tahu; eks neid tahke oli veel ja kõiki ma kindlasti ei leidnud ka üles. Lk 300:
Ma olin vaadanud ühtede kaugete inimeste eludesse ja nendega koos rännanud, muretsenud, meelt heitnud ja küllap see õpetas mulle midagi. Mitte niivõrd inimeste või nende paikade kohta, aga aja ning ajaloo kohta küll. Mismoodi ajalugu hargneb laiali hoopis mitmes mõõtmes — see ei ole liikumine kaugusest lähemale. Kõik suunad ei ole võrdsed. Nood inimesed toimetavad mingis hüperboolses ruumis, tagurpidi, mitteeukleidilises perspektiivis: mida kaugemal nad on, seda suuremaks ja täielikumaks nad paisuvad.
Vaata ka: Tiina Pai. (M)aja lugu. Looming 10/2022, lk 1448–1450.
Aeg on teha väike kokkuvõte ja meenutada aasta eredamaid lugemiselamusi. Kuna blogi on alles mõned kuud vana, siis kõigist esiletõstmist väärivatest raamatutest pole ma postitusi mõistagi teinud.
Alustame ajaloos kõige kaugemalt. Sei Shōnagoni „Padjamärkmed” oli meeldejääv ja lummav elamus. Tuhande aasta tagune õukonnaelu — endassesulgunud ja tühine, kuid samas nii habras ja täis ilu. Kel võimalus, soovitan lugeda ka Tõnu Õnnepalu arvustust Edasis, mis teose atmosfääri väga hästi tabas.
Eesti kirjandusklassikast lõpetasin Tammsaare „Tõe ja õiguse” romaanitsükli, millest olid lugemata neljas ja viies osa. Karl Ristikivi „Hingede öö” valmistas pisut pettumuse.
Vaino Vahingu „Kaemus” ja Mati Unt avasid mulle eesti postmodernismi ja selle uurimist kavatsen kindlasti jätkata.
Järgmisel aastal proovin žanrilist ampluaad laiendada ja võtta lugemisvalikusse ka luulet ja näitekirjandust. Aga noh, kuna ma olen alati olnud korralik õpilane, siis alustasin teoreetilise osaga. Voldemar Panso „Töö ja talent näitleja loomingus” on suure soojuse ja kirega kirjutatud ja ühtlasi ka harib teatrivõhikut. Johannes Aaviku „Puudused uuemas eesti luules” oli korralik epic rant: teadsin ette, et sealt võib oodata reljeefseid seisukohavõtte, ja ei pidanud pettuma.
Loomingu Raamatukoguga on lihtne, see tuleb lausa ise postkasti kohale. Sellest hoolimata lugesin selle aasta väljaannetest läbi vast ainult kolmandiku. Mis võib-olla polegi paha — nagunii on vaja valikuid teha. Mullustest numbritest võtsin veel ette Éric Vuillardi „Päevakorra” ja Thomas Bernhardi „Hukkasaaja” (kuigi viimase puhul ei istunud mulle see kinnisideedest laetud, natuke hullumeelne õhustik: autor tiirutas liiga palju ühe koha peal, kordas üha uuesti sama infot.) Mehis Heinsaare „Ööpäevik” oli tähenduslik ja inspireeriv. Byung-Chul Hani „Läbipaistvusühiskond” on natuke kuri ning see tegi nalja; aga tähelepanekud on tal asjakohased ja zeitgeist’i tabab täpselt. Siis olid veel Atxaga ja Berelis (ja Tšižova ja Sōseki, millest allpool) ning kuldsarjast Paasilinna, Kafka ja Westö — oligi kõik.
Aasta 2022 jääb meelde kui sõja-aasta. Serhi Žadani „Depeche Mode” oli tundlik tagasivaade üheksakümnendate algusele ja sellele aegruumile, kust meie õnneks tulema saime. Andrei Ivanovi „Batüskaaf” väitis vastu, et ega kõik meist ikka ei saanud küll. Catherine Beltoni „Putini inimesed” ja George Orwelli „1984” andsid mõista, et oht pole kuskile kadunud. Samasse kategooriasse paigutan ka Jelena Tšižova „Naiste aja”, olgugi et autor seda ise tõnäoliselt nii ei mõelnud.
Liigume edasi jaapani kirjanduse juurde. Tore, et eesti keeles ilmus Natsume Sōseki „Noorsand”. Haruki Murakami „Tantsi tantsi tantsi” järgib autori tüüpilist käekirja — Murakamiga on üks probleem, millest peaksin vast eraldi ja pikemalt kirjutama. Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist” oli iseenesest lihtne lugu, aga teeb asjalikke tähelepanekuid Jaapani ühiskonna kohta.
Prantsuse kirjandusest olid esindatud kaks väärt romaani: Le Tellier’ „Anomaalia”, hoogne lähituleviku-fantaasia ja Virginie Despentes’i „Vernon Subutex 1” — raju lugu Pariisi kirevast ja pahelisest poolest.
Olga Tokarczuki „Algus ja teised ajad” meeldis mulle väga — aga hetkel loen sama autori „Rändajaid” ja midagi jääb nagu puudu. Hea küll, sellest kirjutan nagunii varsti lähemalt.
Nipet-näpet oli veel, pea kümmekond raamatut, aga kõik olulisem on eespool ära mainitud. Selline see aasta sai: loetud raamatute arvult seni parim, aga eks siin oli palju õhukesi köiteid ka. Tulgu 2023. aasta õnnelik ja elamusterohke!
Daniil Harms. Maaõlm. (Jutustused 1927–1940, tõlgitud kogumikust: Даниил Хармс, „Полёт в небеса: Стихи. Проза. Драмы. Письма.” 1991.) Vene keelest tõlkinud Rein Saluri. Perioodika, Loomingu Raamatukogu 1996, nr 8–9. 112 lk.
Vaino Vahing. Kaemus. Eesti Raamat, 1972. 124 lk.
Siin on ülestähendused ühest toimunud vestlusest. Mis asjaoludel see toimus, seda me ei tea, ja asjaosalised soovisid jääda nimetuks. Küll aga palusid nad märkmed sisse juhatada kahe tsitaadiga:
Rindele pääseda oli ta suurim soov, kui aga meie väed Moskva all taganesid, ei suutnud Miša seda kuidagi mõista. Kui ka nende polk taganema oli sunnitud, jooksis Miša komandöri juurde ja tagus teda oma väikeste rusikatega. Tagus ja nuttis, kuni ta vägisi kaasa tiriti.
Rindel paistis Aleksei Aleksejevitš silma uskumatu tundlikkusega ja iga kord, kui ta lausus sõnu „lipp”, „pasun” või isegi lihtsalt „pagunid”, nirises heldimusepisar ta palgelt alla.
A: Kas need…
B: Need on Daniil Harms ja Vaino Vahing, jah. Kumb on kumb, seda me hetkel ei tea.
A: Mis asjaoludel nad niimoodi ühte pinki istuma on sattunud? Kas see on seesama fenomen, millest räägib Rein Saluri — et erinevalt venelastest, kes leiavad Harmsi olevat unikaalse nähtuse, on lääne lugejate esimeseks reaktsiooniks hakata otsima Harmsi mõttekaaslasi ja mõjutusi?
B: Pole välistatud, et Harmsi tekste kuuekümnendatel Tartus liikus. Aga see pole ka otseselt oluline. Ütleme pigem nii, et Vahingu ja Harmsi loomingul tunduvad olevat mõned ühised lätted.
A: Ehk siis mäng, Spiel? See, millega sai kuulsaks Vaino Vahingu salong? „Soov olla see, kes me tegelikult oleme, kes me igapäevases elus olla ei saa ega tohi?”
B: Mäng on tõsine asi.
A: Huizinga ütleb, et mäng on tõsistest asjadest ülemgi. Sest tõsine asi üldiselt püüab mängu välistada, aga mäng võib olla ka tõsine.
B: Vähemalt Vahing võttis mängu väga tõsiselt. See võis olla enese väljaelamise viis, aga mitte ainult — ta oli kindlasti ka veendunud, et mängu käigus arenetakse ja õpitakse iseennast tundma. Maskid võetakse eest, rolle lõhutakse, luuakse ja vahetatakse; mäng nõuab avatud meeli.
Vahing, lk 118:
Alles kontserdil taipasin, et tuleb kirjutada hirmust, sellest, et kardame juua, tantsida, laulda, soetada sõpru seal, kus seda ebasoovitavaks peetakse. Kirjutada ahvatlevalt, painajaliku tundetooniga, kaasakiskuvalt.
A: Mingit neurootilisust on mõlema autori juures tunda.
B: Mõlemad olid ju Nõukogude Liidu kodanikud. Katsu ise sellises riigis normaalseks jääda. See on totalitarismi paine, mis läbi kumab.
A: Nüüd ma mõistan, miks räägitakse vene hinge ja vene kultuuri ainulaadsusest. Nelisada aastat järjest sellist jerunda’d ja ongi hullumaja valmis. Eestlastel on veel isegi hästi läinud.
B: Ei tasu hullumaja alahinnata. Hullumajas on vähemasti kõik lubatud. Unenäos ja hullumajas. Harms hakkab rääkima Puškinist. Mõtled, et ahaa, kuulus luuletaja; tühjagi! Tuleb välja, et see on üks hull, kes ei suuda toolilgi istuda, kukub sealt alatasa maha. Selles on väljakutsuvat kuraasi, anarhismi. Nimetan ühe hullu Puškiniks ja mis te teha saate? Teises sketšis on laval Puškin ja Gogol ning kogu tegevus seisneb selles, et nad koperdavad vaheldumisi üksteise otsa ja kukuvad pikali.
Harms, lk 18:
„Mläm-mlämm,” ütles Mõšin, kuulates Phaoli juttu. „Supšupp.”
Phaol jätkas: „Kui ainult inimene teeb pattu, siis järelikult on kõik maailma patud inimeses. Patt ei tule inimese sisse, tuleb ainult inimesest välja. Nagu söök — inimene sööb head, ja heidab välja endast paha. Maailmas pole midagi halba, ainult see, mis on inimesest läbi käinud, võib halvaks minna.”
„Umnähh,” ütles Mõšin, üritades põrandalt tõusta.
A: Nii saab ridade vahele üht-teist peita küll.
B: Mul on tunne, et ridade vahelt ütlemine ei ole peamine taotlus. Ei Vahingul ega Harmsil. Vahing ütleb, et tema eesmärk on elada ausalt. Absurd võib olla ka omaette siht, kõrgem imperatiiv. Absurdis on teatav sügavus.
A: Irina Belobrovtseva ütleb: „Küll võib olla mõnus luua midagi, mis esmalt sünnib, ja alles hiljem saab aru, mis see õieti on. Nagu kirjutas Harms, et talle meeldib „kirjutada luuletusi ja saada nendest igasuguseid asju teada”.”
B: Tähendab, kui täpne olla: Harmsil juhtub ridade vahelt ütlemist küll, aga ta on sellest üle. Ta ei püüa sõnumit sisse kodeerida, vaid otsib pigem selliseid tähendusi, mis end möödaminnes, juhuslikult avaks.
A: Eks vene satiiritraditsioon on paks ja rammus nagu stepi mustmullakiht: Gogol, Ilf ja Petrov, Bulgakov. Venelasel pole kunagi olnud oma riiki, Venemaal on alati olnud režiim. Ja inimene režiimi vastu, inimene režiimi tööriistana — see on küll tihtipeale traagiline, aga seal saab paratamatult ka nalja. ”Muidu head inimesed, aga ei saa jalgu maha.” (Harms lk 34).
B: Ka kahekümnendad aastad ja NEP andsid satiiri kirjutamiseks palju värsket materjali. Segased ajad ja igasuguseid aferiste kerkis esile.
A: Guntis Berelis ütleb, et hea kirjanduse jaoks on vähemalt ühte laipa vaja. Sellest aspektist on Harms küll maailmaklass — tema jutustustes tuleb vahepeal üks laip kümne rea kohta.
B: Must huumor talle meeldib, jaa. Vahingul on ka kohati kergelt kriminaalsed lood, aga ta niimoodi ei laamenda. Ikkagi tuntud arst ju. Päevaraamatutes küll, seal elas ta end rohkem välja.
A: See on Vahingu paradoks. Ta kurdab lakkamatult; küll kurnab teda töö ja tüütavad kohtuekspertiisid, siis jälle on ta loomingulises kriisis. Ja muidugi kummitavad teda need teaduslike katsete nimel tapetud loendamatud kassid. Teisest küljest toob ta Tartu kirjandusellu ainulaadse vaatenurga.
B: Katsetest rääkides:
Harms, lk 14:
Ma olin alati õiglane ega löönud kedagi asjatult, sest kui kedagi lööd, lähed omadega sassi, ja sellega võib üle pingutada. Näiteks, lapsi ei tasu kunagi lüüa noaga ega ülepea rauast asjaga, ja vastupidi — naisi ei maksa lüüa jalaga. Räägitakse, et loomad kannatavad kõik välja. Aga ma sooritasin sellesuunalisi katseid ja tean, et mitte alati pole see nii.
A: Vahing on analüütilisem. Ta ikkagi nagu tahaks teada, miks tema tegelased selliselt käituvad, erinevalt Harmsist. Tõenäoliselt teabki — aga meile kõike ei räägi. Arst peab ikkagi patsientide saladusi hoidma, eks ole. Seepärast peab lugeja leppima, et kõigis lugudes on sees kerge nihestatus ja motiivid pole päris selged.
B: Tõsi. Mis sa arvad, kui lõpetaksime taas kahe tsitaadiga?
Professori naine istub parajasti ja joob kohvi. Äkki uksekell. Mis see olgu? „Teile on pakk.” Naine rõõmustab, nägu läheb naerule, pistab postiljonile jootraha pihku ja teeb paki kiiresti lahti. Näeb, et pakis on purk tuhaga ja kiri juures „See on kõik, mis jäi järele teie abikaasast.” Naine ei saa midagi aru, raputab purki, uurib seda vastu valgust, loeb kirja kuus korda üle, lõpuks taipab, milles asi, ja läheb kohutavalt tujust ära.
Viibisin seal kuni miilitsatöötaja saabumiseni. Ta kutsus mind kaasa. Mina ütlesin küll, et on veel vara. Vaatamata kõigele läksin temaga kaasa, kuna toimus selline lubamatu lugu.
Jätame nüüd targutamise kõrvale: mõlemad autorid meeldisid mulle väga, võin neid kõhklematult soovitada. Korralik topeltsärakas absurdi. Tõuke Vahingu lugemiseks andis muidugi Rainer Sarneti film „Vaino Vahingu päevaraamat”.
Aga miks ma sel juhul ei lugenudki neid kuulsaid päevaraamatuid? Mööda äärealasid seigelda on huvitavam: kuulen räägitavat ühest teosest, lugemiseks valin hoopis midagi muud. Pealegi, filmist saab vaataja üldiselt aimu, milline vaimsus ja meeleolud päevaraamatutes valitsevad. Aga Vahing kirjanikuna? Ei osanud päriselt arvata, mida sealt oodata võiks, see ahvatleski tutvust tegema.
Harms on mu huviorbiidis olnud juba hulk aega (mis mõttes, vanamutte kukub aknast alla?!) ja „Maaõlm” sattus ühel hetkel Raamatukoi veebipoest näppu. Vene satiiril on üsna äratuntavad jooned; kellele meeldivad Ilf ja Petrov, see tõenäoliselt naudib ka Harmsi ja leiab tema juures palju tuttavlikku. Harms on lihtsalt vähe kangem. Destilleeritud.
Kull, Aivar (2006). Vaino Vahing jätkab omamüüdi toestamist. Postimees, 19.01.2006. https://www.postimees.ee/1522255/vaino-vahing-jatkab-omamuudi-toestamist
Laur, Taimi (2016). Vaino Vahingu looming kui fenomen. Magistritöö. Tartu Ülikool. https://core.ac.uk/works/42634115
Teder, Tarmo (2008). Ahistatud Vahing. Kriitilisi tundmusi kirjaniku päevaraamatuid lugedes. Sirp, 25.01.2008. https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ahistatud-vahing-kriitilisi-tundmusi-kirjaniku-p-evaraamatuid-lugedes/
Veidemann, Rein (2008). Lõppmängu lõpp - in memoriam Vaino Vahing. Postimees, 24.03.2008. https://kultuur.postimees.ee/1773509/loppmangu-lopp-in-memoriam-vaino-vahing