Postitused

Sayaka Murata. Inimene helendavast klaaskastist.

Kaanepilt

Sayaka Murata 村田 沙耶香. Inimene helendavast klaaskastist (Konbini ningen, コンビニ人間). 2016. Jaapani keelest tõlkinud Maret Nukke. Tänapäev, 2021. 127 lk.

Furukura on lapsepõlvest saati olnud pisut teistmoodi. Tal on raske seltskonda sulanduda ja mõista teiste inimeste tundeid. Ometi on ta õnnelik, sest on leidnud rolli, mis talle sobib ja kus ta oma tugevaid külgi rakendada saab: ta töötab müüjana ööpäevaringselt avatud poes ja nii juba kaheksateist aastat. Furukura on pühendunud töötaja, kes peab poe käekäiku kõigest olulisemaks. Ta on näinud tulemas ja lahkumas lugematut arvu kolleege ja poel on juba kaheksas juhataja.

Kõik oleks justnagu hästi, aga sõpradel ja pereliikmetel on Furukura pärast mure: millal ta ometi kavatseb abielluda või endale „päris” töö leida, kus tal oleks kindel kuupalk? Furukura on rahul sellega, mis tal on, ja tal on isegi väike ring sõpru, kes teda oma seltskonda kutsuvad. Ent sõbrad liiguvad oma eluga järk-järgult edasi ja ees terendab perspektiiv: kas ühel hetkel kaotavad tuttavad tema suhtes kannatuse ja ta ei sobi enam nende hulka?

Lk 43:

„Tere tulemast!” hüüdsin ma ja asusin reipalt kaupade vöötkoode skaneerima, kui naine mulle silmi vidutades kavalalt ütles: „Siin on kõik alati samamoodi.”
Ma viivitasin veidi ja vastasin siis: „Jah, on küll!”
Meie poes ei ole enam peaaegu mitte kedagi ega midagi, mis oli siin avamise ajal — ei seda juhatajat, neid müüjaid, ühekordseid söögipulki, lusikaid, vormiriideid ega peenraha, ei kassast läbi läinud piima ja mune ega ühtegi kilekotti, millesse need panin. Need kõik on siin olemas kogu aeg, kuid asenduvad vähehaaval teistega.

Nõnda ilmub pildile Shiraha — apaatne ja kibestunud noormees, kes näib olevat kogu maailma, eriti aga naiste peale tige. Shiraha ei keeruta ega püüagi olla taktitundeline, vaid ütleb Furukurale otsesõnu, mis teda tulevikus ees ootab. Furukura tahaks teada saada, mismoodi suhtumine temasse muutuks, kui tal elukaaslane oleks, ja ta majutab Shiraha enda juurde.

Shirahale selline asjakorraldus väga sobib, sest vanemate juures ta enam elada ei saa ja vanemad ei ole ka nõus teda toetama ja tema võlgu maksma. Samas näib tal aga olevat kinnisidee, et maailm on kohustatud teda aktsepteerima ja võimaldama talle häirimatut äraolemist. Eriti mugav oleks, kui Furukura palgatööl käiks ja teda oma palgast ülal peaks: Shiraha kammib hoolega töökuulutusi ja utsitab naist kandideerimistaotlusi saatma. Talle endale piisab, kui ta saab hommikust õhtuni tühjas vannis istuda ja telefoni lapata. Sealjuures ei jäta Shiraha enda teada, et ta Furukurat jälestab ja tema kui naise poole vaadatagi ei kavatse.

Teel töövestlusele möödub Furukura kauplusest, samasugusest, milles ta ise töötas, ja tunneb, et ta kuulub sinna. Kõik elustub temas, kaupluse hääled panevad ta instinktiivselt liikuma; kõik pisiasjad, milest koosneb kaupluse laitmatu toimimine, tulevad taas meelde…


Murata sõnastab seega Jaapani ühiskonnas levinud probleemi: inimeselt oodatakse kindlasse mustrisse sobitumist, teistmoodi teda ei aktsepteerita. Neid, kellel ei õnnestu oma elukäiku tavakohaselt korraldada, ei tõtata ehk küll otsesõnu hukka mõistma (lähimad sugulased küll „avaldavad muret”), kõrvalseisjad aga mõtlevad, et päris õige see asi ei ole. Pikkamööda leiab inimene, et teda on erinevatest sotsiaalsetest ringidest välja arvatud.

Selles, et teised inimesed liiguvad oma eluga nii-öelda edasi, ei ole muidugi midagi Jaapanile eriomast. Lastega emad leiavad loomulikult ühiseid jututeemasid teiste emadega, ja vallaliste sõpradega läbikäimine võib soiku jääda ilma, et selleks otsest põhjust vaja olekski. Jaapani ühiskonnas on aga surve konstantselt „rollis olla” mõnevõrra suurem, ja tõenäoliselt tunnetatakse teravamalt, keda on hea toon laupäevasele grillipeole kutsuda ja kelle seltsis end näidata.

Shiraha teeb iseenesest õigeid tähelepanekuid, ja ta on põhimõtteliselt ise sama probleemi küüsis nagu Furukura. Tema häda on muidugi selles, et tema üldine ellusuhtumine on mäda.

Võib-olla on see just meestele omane enesekaitsereaktsioon: kohanemisraskustega silmitsi seistes tõmbuvad nad endasse või muutuvad tigedaks, hakkavad kuulutama teooriat alfa- ja beetaisastest ja usuvad, et maailm on neile midagi võlgu. Furukura ei oota kelleltki midagi (ta on, ma ütleks, lausa ebausutavalt leplik ja emotsioonitu). Tema maailmavaade on usina õpilase oma: ta annab endale aru oma sotsiaalsete oskuste piiratusest, ja püüab neid teiste pealt õppida. Isegi oma intonatsioonis kombineerib ta kolleegide kõnelemisviise, et vestluses loomulikumalt mõjuda.

Jaapani töökultuurist räägitakse legende. Tööpäev algab ühise tervituse ja koosolekuga (chōrei) — see ei ole pelgalt päevaplaanide paikapanek, vaid ka eesseisvaks päevaks häälestumine, tihti skandeeritakse üheskoos ettevõtte motot ja põhiväärtusi.

Näib aga, et inimese üldine vastavus sotsiaalsetele normidele on töökultuurist tähtsamgi. Töö kaupluses jääb unarusse, kui Furukura teatab, et tal on nüüd elukaaslane; kõik tahavad vaid uudiseid kuulda. Ja kuigi töökultuur on ainus, mida Furukural pakkuda on (ta on ainus, kes igapäevaseid rituaale täie tõsidusega võtab), siis näib, et sellest ühiskonnale ei piisa.

Samas on tarvis endale aru anda, milleks sa oma energiat kasutad. Poole kohaga, tunnitasulisena töötamine on hoopis teine maailm kui kindla kuupalgaga ametikoht. Kas ehk jaapanlase jaoks seda enam, et „töö” ja „osaajaga töö” on selles keeles koguni eraldi sõnad (shigoto ja arubaito)?

Kui mõtleme end hetkeks kaupluse juhataja või piirkonnajuhi rolli, siis Furukurad nende muresid ei lahenda. Furukura on erandlik nähtus ja olgu ta nii hea töötaja kui tahes, Furukurasid juurde kloonida ei saa ja töökuulutusega neid ei leia. Tööjõupuudus ja tööjõu voolavus teenindussfääris on probleem terve Jaapani jaoks — ja nii nagu raamatus, nii on ka päriselus lahenduseks hoopis vietnamlased Dạt ja Tuan, „Myanmarist pärit tüdruk” ja teised nendesugused.

Ja siiski. Kas pole nii, et palju ilusat meie ümber on loonud inimesed, kes pealtnäha tähelepandamatutesse üksikasjadesse ebamõistlikult palju hoolt ja energiat panustasid? Seegi ei tohiks jaapanlaste jaoks võõras mõtteviis olla.

Huvitavaid nüansse veel. Kaupluse rutiinset tööd häirib vahejuhtum: poes lärmab vanamees, kes asub kliente tülitama ja neid korrale kutsuma. Äkki on ka tema endine müüja, kes pensionile jäänuna on kaotanud selle, mille nimel elas, ja keda tõmbab tagasi harjumuspärasesse keskkonda? Ehk töötas ka tema mõnes sarnases kaupluses, ja töökollektiiv oli tema ainus sotsiaalne tugistruktuur? Ka see on üks võimalik tulevik, mis Furukurat võib ees oodata.

Lõpetuseks, pealkirja eest tõlkijale kiitus. Otsetõlge oleks „Poeinimene” (ja samasse kanti läheb ka inglisekeelne „Convenience Store Woman”), aga see oleks pisut hingetu. Väike kujund on siin omal kohal.

Teised kirjutavad:

Voldemar Panso. Töö ja talent näitleja loomingus.

Kaanepilt

Voldemar Panso. Töö ja talent näitleja loomingus. Eesti Raamat, 1965. 240 lk.

Juulikuus potsatas postkasti Voldemar Panso humoorikate hiiu juttude kogumik „Naljakas inimene”. Jätsin selle ootele — see nauding seisab veel ees! — ja mulle meenus hoopis „Töö ja talent näitleja loomingus”, mille hiljuti raamaturiiulisse lisasin. Kui see teos Raamatukoid sirvides silma hakkas, teadsin kohe, et pean selle läbi lugema.

Panso on eesti teatri arengut määratult palju mõjutanud. Lootsin nende kaante vahelt saada aimu, millised on need mõjutused olnud ja milline oli Panso ise. Milline on autori hääl, mis nende ridade tagant meiega kõneleb?

Teater ja lavakunstikool: need olid Pansole elus kõige tähtsamad. Nii on ka „Töö ja talent näitleja loomingus” ennekõike kirjutatud tegevnäitlejaile, lavakunstitudengeile või neile, kes seda erialavalikut kaaluvad. Panso aga kirjutab lihtsalt ja selgelt ja ei nõua erialaseid eelteadmisi — väärt lugemisvara on see kõigile, kes teatrist lähemalt aru tahavad saada.

Lk 9:

Aga näitlejaga, kelle mõtlemise iseärasusena toonitame kujundlikkust, mõtlemist piltides, temaga tuleb rääkida kujundites.
Kasulik oleks meenutada siin Nemirovitš-Dantšenko mõtteid, kui ta otsis professorit, kes peaks Moskva Kunstiteatris näitlejatele loenguid autorite stiilidest. Paljudest kuulsatest professoritest ütles ta ära. Miks? «Sest neil pole artistlikku lähenemist — ütleksin isegi — pole tõeliselt inimlikku lähenemist. See on liiga didaktiline: selliste mõtete ja sõnade kuhjamine, mis ei eruta näitlejate hinge, see pole emotsionaalne, ei puuduta näitleja kujutlusvõimet. Kõik see on õige, õpetlik, hea, kuid ei aita millegagi näitleja kujutlusvõimel erutada teatud närve või äratada fantaasias teatud kujundeid.»
Kujundlik elutunnetamine — see on näitlejaloomusele peamine.

Kunagi palju aastaid tagasi kutsuti mind lavakunstikooli tudengitele selgitama üht matemaatilist teoreemi, mis neil käsiloleva lavastuse tekstist läbi käis. Üritasin selle teoreemi elulise tähtsuse selgitamiseks mõningaid savijalgadel näiteid tuua ning selgitada, kuidas matemaatik mõtleb ja kuidas teoreeme tõestatakse.

Aga see oli ikka korralik läbitungimatu kärakas kõrgemat matemaatikat, mis meie ees laual mõtestamist nõudis, nii et ega ma tõenäoliselt õigeid niidiotsi neile kätte anda ei osanud. Kas jutuajamisest mingeid kujundeid formuleerus, seda ma ei mäleta. Vähemalt oli huvitav seik ja väärt kogemus.


Brecht:

Sina, näitleja, pead enne kõiki teisi kunste valdama elujälgimise kunsti. Sind jälgitakse, et näha, kui teravalt sa oled jälginud.

Panso loetleb üles neli näitlejat, kelle talenti ta ise on enim imetlenud ja kelle näitlemist isiklikult näinud. Kõik neli olid väga erinevad isiksused; igaühe lavaline mõjuvus tugines erinevatele iseloomujoontele. Liina Reiman oli suure töövõime ja imetlusväärse häälekasutusega; Ruts Bauman võlus orgaanilisusega, tal oli oskus ammutada materjali elust ja seda täpselt ja varjundirikkalt edasi anda. Paul Pinna oli spontaanne ja ülevoolav, lustlik, armastas improviseerida, usaldas intuitsiooni; Ants Lauter metoodiline näitleja, kes töötas rollid peensusteni läbi, hea ansamblimängija ja pedagoog.

Lk 44:

Eelkõige tuleb mõista koomika «tõsiduse» paradoksi. Miski ei maksa nii valusalt kätte kui püüe nalja teha.
Mäletan, kui Bauman ütles ühe läbikukkunud komöödiafilmi peategelase kohta: «Ta tahtis kangesti nalja teha, aga asi on ju kuradima tõsine.»
[…]
Bauman ütles nalja kohta: «See peab tulema iseenesest ja ootamatult nii tegijale kui teistele, nii nagu püss läheks kogemata käes lahti.»

Raamatu tuum pärineb mõistagi Stanislavski õpetusest. Õigupoolest peakski ehk hoopis Stanslavskit lugema, on seegi eesti keeles ju olemas.

On hämmastav — ja selle teeb Panso puust ja punaselt selgeks! — kui palju metoodilisem oli Stanislavski võrreldes varasemate õpetustega, kui palju täpsemalt suutis ta lavakunsti põhialused lahti sõnastada, kui palju sügavamale näitlejatöö mehaanikasse tungida.

Võrdluseks laob Panso puid alla saksa teatriteadlasele Carl Hagemannile, Stanislavski kaasaegsele, kelle näitekunstiteooria tipneb tõdemusega: tee tööd, tunne iseennast, mängi inimlikke kirgi. Aga kuidas täpselt? Hagemannil sellele vastust pole. Küll aga Stanislavskil.

Raamatu teises pooles mainib Panso tendentsi, mida ta peab iseloomulikuks Lääne teatrile: näitlejad ei kipu rääkima oma töövõtetest ega neid lahti seletama, vaid tahavad, et see oleks nende isiklik saladus, nende maagia.

Näitleja talendi ja lavasarmi teemat illustreerib Panso värvikate seikadega vastuvõtukomisjonist — olukordadega, mille puhul tal endal oli vaja aru saada, milles peitub talent ja kuidas seda ära tunda.

Natuke Stanislavskit (lk 65):

«Kirgi ja kujusid ei saa mängida, vaid vaja on kire ja kuju mõjul tegutseda.»

Ja Panso teeb sealsamas kokkuvõtte:

Õpilane, kelle võtame vastu esimesele kursusele, ei pea ainult lõpetama kooli, vaid palju tähtsam: ta peab omandama kooli. Seda kooli nimetatakse: ümberkehastumine läbielamise baasil.
Selle kooli eest peavad pedagoogid vastutama.

Panso peamine sõnum on: näitlejas peavad kokku saama mõistus ja kirg. Kui näitleja töötab ainult mõistusega, siis mäng on igav, ei sütita. Kui aga valitseb kirg või intuitsioon, puudub näitlejas stabiilsus, võime end vajalikuks hetkeks vormi viia.

Samamoodi peavad olema tasakaalus ka talent ja töö. Talent on see tabamatu miski, mida sõnades selgitada keeruline, ent mille laval alati ära tunneme. Töö on aga vajalik võimete arendamiseks.

Kui räägime intuitsioonist, ei saa muidugi üle ega ümber Paul Pinnast. Lk 79:

Pinna jaotab näitlejad kahte peatüüpi: ühed, kes töötavad osa kallal, ja teised, kes lasevad osal enda kallal töötada.
Esimesed lähenevad mõistusega, analüüsivad, korjavad materjali, et loogiliselt kuju üles ehitada. Nad valitsevad oma osa!
«Teine liik näitlejaid töötab teisiti, võiks ütelda passiivsemalt. Nad ei analüüsi kuigi palju, igatahes mitte teadlikult, nad üldse ei ole «pealetükkivad» osa suhtes ja neil ei seisa sageli see kuigi kaua meeles, mida näitejuht osa kohta üksikasjaliselt seletas.
Nad loevad lavateost, milles neil on osa, nii mitu korda algusest lõpuni, kuni see osa nii-öelda hakkab neile ise endast midagi kõnelema, kuni ta neile saab mõjuvaks nägemuseks […]»

Lk 81:

Näitleja intuitsioonis ja tema loomingu inspiratsioonis ei tohi näha mingit müstikat, vaid inimese keerukust. Loominguprotsesside komplitseeritust. Juhuste võimalikkust. Võimaluste mitmekesisust. Mida talendikam on näitleja, mida enam ta on avardanud oma psühhotehnikat, seda suurem ja mitmekesisem on juhuste seostumise võimalikkus. Mitte ümberpöördult. Seda avaramaks muutub assotsiatsioonide väli. Seda ootamatumad ja üllatuslikumad on assotsiatsioonide seosed. Seda huvitavam on näitleja mõte. Seda üllatuslikum tema looming.

Kunstnik peab ise otsima teed inspiratsioonini, mitte jääma seda ootama. Eriti näitleja. Tööd tehes tuleb ka inspiratsioon. Lk 82:

Kõige enam peab valitsema inspiratsiooni näitleja, sest tema looming algab ettemääratud kellaajal.

Kuidas sünnib roll? Lk 86:

Rolli sünd on nagu sissisõda, siin on kõik lubatud. Tuntud on ütlus: kui selleks on vaja sauna minna, et roll välja tuleks, siis mindagu jumala rahus.

Kuidas säilitada värskus, kuidas end ikka ja jälle uuesti luua? Lk 87:

Talent annab endast. Talent puistab nagu varrukast. Talent üllatab, küllastab, üllatab küllusega. Talent loob vabalt ja pingutuseta, intuitiivselt — nagu laulab lind oksal. Nõnda räägitakse, sest nõnda vist näib.
Kui aga pisutki talente lähemalt tunda, kui avaneb võimalus heita pilk nende «kööki», märkame, et vastuvõtmine on neil niisama aktiivne kui andmine. Nad tunnetavad tasakaaluseadust: anda saab vastu võttes. […]
Talent võtab vastu kiiremini ja rohkem. Ta näeb seda, mida igaüks ei näe. Ta näeb seda, mis on teistel sada korda nähtud, aga mitte kordagi märgatud. Ta närvid on tundlikumad, vastuvõtt on erakordsem ja varjundirikkam. Erinevate meelte muljed seostuvad. Kujutluspilt muutub reljeefsemaks. Nägemus ühineb lõhnade ja helidega. Tekib kummalisi kombinatsioone. Kevadet võib kombata ja võib mäletada sõrmedega. Lehtede langemisel võib olla maitse nagu mererohul. Kodumaa-armastusel võib olla kodusauna, leili ja vihtade lõhn. Armastus võib sirava tähistaeva moodi välja näha. Või lõhnata nagu ahjust võetud leib.

Järgnevalt selgitab Panso tehnilisemalt, kuidas toimub teatrimaagia ülesehitamine. Alustada tuleb ikka tekstist endast. Lk 124:

Peamiseks eelduseks perspektiivi loomisel on faabula valitsemine. Miks üks näitleja toob endaga pinge ja teine mitte — see pole sõnulseletamatu saladus, vaid eelkõige oskus ning võime mängida faabulat. Pealiskaudselt tundub see kõige lihtsam: on ju faabula vaid näidendi väline tegevus! Praktikas pole see aga kaugeltki lihtne. Eksimised algavad just siit. Aga eksida faabulas, mitte valitseda faabulat tähendab mitte valitseda perspektiivi, läbivat tegevust ja pealisülesannet.

Teine plaan — see on mõtete koorem, vaimne pagas, millega tegelane tuleb lavale. Lk 139:

Teine plaan on tihedalt seotud «tuumaga». Kogu ümberkehastumise jõud on selles, kui vabalt näitleja valitseb karakteri «tuuma». Ka siin kehtib jäämäe printsiip. Mõista karakterit selles ulatuses, nagu ta end laval näitab, tähendab mõista karakterit kõigis teistes situatsioonides, mida me laval kunagi ei näe. Just seal saab mõistetavaks, kuidas näitleja valitseb tuuma.
Nemirovitš-Dantšenko on pärandanud meile tuntud ütluse: «Tuuma peab nii valitsema hakkama, et näitleja teaks, kuidas ta kangelane saunas käib.»

Kuidas luua laval pinget ja kontsentratsiooni? Lk 143:

Mitte köiel kõndimises pole pinge, vaid allakukkumise võimaluses. Peab säilima alati vähemalt kaks võimalust. (Kukkumises endas pole mingit pinget. Pinge võib tekkida resultaadi võimaluses: jäi ellu või ei?)

Panso on kirglik jutustaja, satub õhinasse. Kirjeldab, kuidas hakkab voogama hea näitlejatöö. Lk 162:

Missugune sisemus? — Kes seda oskaks seletada? Või kui oskaks, mis see paremaks teeks. On tunne, nagu oleks avanenud mingid erilised klapid. Asuvad tööle mingid kasutamata reservid. Vibreerib kaasa mingi avar ja piiritu tagamaa. Ja sealt vabanevad jõud. Nad ei voola ega torma. Nad lihtsalt vabanevad, eralduvad ja täidavad saali. Nad eralduvad silmadest, kätest, häälest. Eriti tuntav on see eraldumine pausis (nähtavasti mõtte kandumine). Ja see energia jõuab saali. Ma tunnen, et jõuab saali. Ma tunnen, et jõuab, ja see on nii hea, et jõuab. Hingel on avar. Kehal on vaba. Kõik on harmooniline, isesündiv, kordumatu.

Panso tõdeb — loomulikult delikaatseks jäädes ja konkreetseks minemata — et näitlejate hulgas on alati keskpäraseid kõige rohkem. Aga keskpäraseid näitlejaid võib olla kahte liiki. Oluline on näitleja areng ajas. Kui keskpärane on ennast arendanud halb näitleja, on see kiiduväärt. Kui keskpärane on hea näitleja, kes endaga ei tegele, on see kurjast.

Lk 171:

Keskpärane on halvem kui halb, sest keskpärast on rohkem kui halba. Halb ei kannata kriitikat, halb lakkab, taganeb, keelatakse. Keskpärane püsib, sest ta on «keskpärasel tasemel», Keskpärase vastu peab võitlema, sest teda on hirmus palju. Ta võtab eri vorme, kaitseb ennast eri «teooriatega», aga olemuselt jääb ta ikka samaks — keskpäraseks. Ta on ligikaudne, allub skeemile, kannatab kriitikat. Ta ei ava tõde, vaid püüab näida tõepärane. Ta pole uus, vaid püüab näida uuena.

Lk 178:

Aga uskuge, teatris ja teatrikoolis on rahuldav lubamatult halb number. Võime leppida ainult heaga, sest see valmistab pinnase väga heale.

Ja võiks tsiteerima jäädagi. Siin on veel suur hulk Stanslavskit, Nemirovitš-Dantšenkot ja Pansot ennast. Veel kord võetakse vaatluse alla Pinna ja Lauter.

Olgu siis viimane tsitaat. Lk 221:

Me ei märka sageli teatriseinte vahel, kuidas oleme rutiini ohvrid, et teatri väljendusvahendid (nii aparatuuris kui ka režiis) on sajandivahetuse tasemel. Ka meie arusaamine novaatorlusest on rutiinis. Laseme näitleja läbi publiku lavale tulla ja arvame, et oleme novaatorid. See novaatorlus ajab köhima.
Ei aita ka publiku lavaleviimine ja lava publikusse viimine. Näitleja koht on laval, publiku koht — saalis. Ei tohi lõhkuda dramaturgia neljandat seina, kui me teatrist ei taha teha tsirkust või estraadi. Kõik uuendused peavad toimuma laval näitleja, lavastaja ja kunstniku kaudu. Mitte saali kaudu.

Kokkuvõttes mõjub ääretult värskelt ka täna, 57 aastat hiljem. Selle raamatu võiks aastal 2022 mistahes teatrietendusele kaasa võtta ja näpuga järge vedada — kõik on asjakohane, täpne ja läbinägelik.

Ja tekstis pole ka pea grammigi punasust. Panso keskendub väga kindlalt tööle, mida näitleja peab tegema teatriseinte vahel, ja muu ei ole tema rida. Mokaotsast mainib, et näitleja peab olema ka inimene, kodanik, ja ammutama inspiratsiooni ühiskondlikest suundumustest ja sellega on teema lõpetatud.

Võib-olla on väga ülekohtune eeldada, et Panso (kui iseseisvas Eesti Vabariigis gümnaasiumi lõpetanud inimene!) võiks näitekunstist rääkides hakata punast juttu ajama. Aga aastaarv tiitellehel on ikkagi 1965 ja ma arvan, et sel ajal ei olnud sugugi iseenesestmõistetav, et mõni raamat pääseks trükki, puudutamata kasvõi möödaminnes õigeid ideoloogilisi teese.

Kui tuua kasvõi üks näide: ka 1970–77 ilmunud ohtrate illustratsioonidega ilusas kolmeköitelises „Eesti kunsti ajaloos”, mis tõenäoliselt praegugi mõnes raamaturiiulis aukohal, on mõningaid üsna punaseid lõike.

Olgu sellega kuidas on, igal juhul lugege Pansot ja hinnake tema kirjapandut.

„Tööst ja talendist” on mõni aeg tagasi kirjutanud ka Linda Järve. Tema avab Panso käsiraamatu juures isikliku ja väga põneva tahu: õrnas eas noorele oli Panso käsiraamat omamoodi elu elamise õpik, abiline eneseleidmise teel.

Näitekunst on ju ei rohkem ega vähem kui teadus inimeseks olemisest — ja iga teatrist süviti rääkiv tekst peab paratamatult jõudma ka inimsuse ja inimlikkuse küsimuste juurde. Ning kui rääkijaks on tõeliselt suur inimene, nagu Panso seda kahtlemata oli, siis kiirguvad tekstist ka tema väärtushinnangud ja tõekspidamised.

Märt Treier. Hommikujutud varasele ärkajale.

Kaanepilt

Märt Treier. Hommikujutud varasele ärkajale. Hea Lugu, 2020. 158 lk.

Vikerhommiku kuulaja ma pole olnud, seetõttu oli see mu esimene kokkupuude Märt Treieriga. Aga elust tähelepanekuid teha ja juttu vesta oskab ta hästi. Mõned lood on humoorikad, mõned mõtlemapanevad, meelelahutuslikuks lugemiseks täitsa tore.

Lk 52:

Olen pannud tähele, et paljud head lood sünnivadki nii, et sündmuse hetkel on vähemalt kellelgi päris imelik või väga paha olla. Et siis ülejäänud elus juhtunut juba suurima mõnuga meenutada.

Mida siis Märt Treier meile kokkuvõttes tahab öelda? Kui tahad näha elu ja mõista inimesi, siis:

  1. Sõida ühistranspordiga.
  2. Räägi noortega.

Vaata ka:

Hasso Krull. Tänapäeva askees.

Kaanepilt

Hasso Krull. Tänapäeva askees. Poeetiline käsiraamat: nelikümmend märksõna. Kaksikhammas, 2020. 78 lk.

Hasso Krulli mõtted lähevad rändama mööda käänulisi teid. Keeruline on vankril püsida, kurvid on halastamatud, potsatad ikka ja jälle teetolmu maha.

Siin on kahtlemata mängus mahukas pagas nii lääne kui ida filosoofiat, mis minul puudub, aga asi pole ainult selles. Tundub, et nii mõnegi haagi mõttekäikudes on Hasso Krull sisse teinud puhtalt mängimise lõbust.

Raamatuke on õhuke, nii et soovi korral ei ole probleem see kasvõi viis korda järjest läbi lugeda. Või miks mitte kasutadagi käsiraamatuna, lüüa mõnest asjassepuutuvast kohast lahti ja nautida maitset.

Üldjoontes kaasahaarav, aga kipub käest libisema. Mõttekäiku võid üritada jälgida, aga kinni hästi ei püüa.

Kaks stiilinäidet. Üks konkreetsem, teine selline, mis läheb kuskile sfääridesse ära. Lk 44:

Mõtlemine on pesapunumine. Iga oksaraag, iga juhuslik tükk leiab siin koha, ja hiljem on pesa juba kodu. Haudumine. Mõtteid tuleb ka toita, kui nad oma nokakesed välja sirutavad ja nõudlikult tiuksuvad. Udusulis mõte on mõtlejale kõige armsam.

Lk 50:

Hanshan tantsis valgete pilvedega. Mida see tähendab? Nõnda võib teha ainult keegi, kes ei karda määramatust. Olematus on määramatuse tingimus, ja tants pilvedega on määramatuse tants, see on ja ei ole ka.

Aga siin mõned teised, kes saavad aidata seda teost sügavamalt mõtestada:

Serhi Žadan. Depeche Mode.

Kaanepilt

Serhi Žadan. Depeche Mode. 2004. Ukraina keelest tõlkinud Riina Roasto. SA Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2020, nr 24–26. Uusväljaanne 2022: Loomingu Raamatukogu kuldsari. 174 lk.

Võti romaani mõistmiseks on selle lõpus, kahes viimases lauses. Lk 172:

Karburaator närib vaikides oma kollast kuivikut, männipuudelt tilgub putkade plastkatusele vett, peale meie pole perrooni peal kedagi, vaatan asfaldile ja näen, kuidas saiakontsu poole roomab roidunult väsinud masenduses tigu, küünitab pea umbusklikult saia suunas, ent tõmbub siis pettunult kotta tagasi ning roomab meist eemale, roomab läände, perrooni teise otsa. Ma arvan, et see teekond kestab tal terve elu.

Romaan peategelasteks on kolm noormeest, kes saadavad päevi õhtusse ohjeldamatu joomise, kanepi suitsetamise, lolluste ja logelemisega: minajutustaja Serhi, Kommunisti-Vasja ja Koer Pavlov — viimane enda sõnul antisemiidist juut.

Õigupoolest oleks neil vaja üles leida neljas tuttav, Karburaatori-Saša, ja anda talle edasi teade kasuisa matustest.

On nad sõbrad? Eks põhimõtteliselt jah. Äratundmiseni, et tegelikult ei olegi midagi ühist, jõutakse hiljem. 18–19-aastasena, töötuna, koolist välja kukkununa, pudeli taga aega surnuks lüües ei ole üks nooruk oma kamraadide suhtes veel kuigi valiv.

Romaani sündmused on metafooriks ühiskondlikele oludele: Žadan jutustab laiemalt tervest Ukrainast, sellisena, nagu see 1993. aastal on. Vaene maa, kus lootus paremale tulevikule oleks nagu kuskil horisondi taga olemas — aga kõik uus ja läänelik läheb tõlkes suuresti kaduma ja Nõukogude ahistav pärand pole kuhugi kadunud.

Ja teekond läände, nagu sellel väikesel väsinud teol, võtab aega ilmselt terve inimpõlve.

Harkivis peab Ameerikast saabunud jutlustaja, tema pühadus Johnson-ja-Johnson, jumalateenistusi otsekui rokk-kontserte ja kõneleb kokkutulnutele vaimustunult jumalikust ilmutusest. Talle on tõlgiks keegi hallis kostüümis tädi, kes vahendab pühaduse tekstist niipaljut, kui ta sellest ise aru saab — kui ta parasjagu järge pole kaotanud (mispuhul ta ajab niisama segast ja jutustab litsist, kes koos oma poldiga puskarit ajab). Publikule jääb jutluse sisu niiviisi mõneti segaseks, aga Johnson-ja-Johnsoni energiline olek ja oskuslik dramaturgia avaldavad muljet ja lahkutakse võrdlemisi rahulolevalt.

Või üks teine näide tõlkes kadumaminekust: Serhi ja Vasja kuulavad raadiosaadet, mis pühendatud ansamblile Depeche Mode. Ansambli biograafiast vastab tõele heal juhul veerand ja Depeche Mode’i lugude asemel kõlavad saates artisti stepan haljabarda sentimentaalsed süntesaatoripalakesed.

Kuidas seda mõista? On see hiline ilming nõukogude absurdist, elust raudse eesriide taga, kuhu kõik läänelik jõuab pärale juhuslikult ja moonutatult?

Või on see hoopis uus meedia, mis kauboisaabastes astunud ulja sammu üheksakümnendatesse, aga ei küündi veel professionaalsuseni? Just lugesin Märt Treieri lugudekogumikku „Hommikujutud varasele ärkajale”, kus autor meenutab oma esimest töökohta raadios Love. Otsa-kooli poisile, kes töökuulutuse peale ust kraapima läks, öeldi: muidugi, lase käia. Stuudio ja mikrofon on seal, täida kaks tundi millegagi ära. Kuidas poiss eetris hakkama sai, ei läinud pärast kellelegi korda.

Aasta oli ka siis 1993, muide.

Ja ometi ei ole noored halvad. Nad on suuna kaotanud ja igatsevad lootusrikkamat tulevikku. Riiki, kus ei peaks kartma, et miilits sind heast peast läbi peksab. Nad igatsevad isalikku hoolitsust. Vandeseltslaste sõbratar Marusja nõustub neilt ära ostma tehasest ära virutatud Molotovi büsti, sest see meenutab talle tema kindralist isa.

Sašal jääbki matustel käimata. Serhi ei söanda talle sellest rääkidagi, pärast seda, kui Karburaator pihib, et tal on oma perekonnast kõrini. Las siis olla, võib-olla on nii paremgi.

Teised kirjutavad ka: