Postitused

Ingeborg Bachmann. Kolmekümnes aasta.

Kaanepilt

Tont võtaks neid saksa ja austria kirjanikke! Susi söögu nende tähtsusest pakatavaid mammutlauseid, mille eesmärgiks näib olevat süžee, autori kommentaarid ja tegelase mõtted võimalikult paksuks ja ühtlaseks moosiks keeta. Koera hänna alla võiks käia need imelikud kinnismõtete küüsis vaevlevad karakterid, kellel on kogu aeg paha olla ja kes ei suuda õlut juua või rongigi oodata, ilma et autor ei leiaks sellest midagi eksistentsiaalset.

Seitsmest novellist nende kaante vahel julgelt pooled olid sellised, mille puhul ma ei saanud päris täpselt aru, millest autor üldse räägib. Kenasti läbikomponeeritud küll, selge, et intelligentne inimene kirjutab — aga kuhugi see jutt välja ei jõua. Kahes jutustuses („Kõik”, „Üks Wildermuth”) jõudis autori idee mulle isegi enam-vähem pärale, aga see mattus sõnavahu ja tarbetute seoste alla ja lugemisnaudingut pakkus vähe.

Aga üks novellidest — „Samm Gomorra poole” — valmistas üllatuse ja seda tahan kiita. Idee toimis ja fookus oli paigas; lool oli algus, keskpaik ja lõpp. Kulgeb see lugu lühidalt nõnda: pidu on lõppenud, peoperenaine Charlotte saadab ära lahkuvaid külalisi. Vaid üks neiu näib otsivat ettekäänet, et jääda; ta teeb ettepaneku lokaali minna, püüab tõmmata Charlotte’i tähelepanu, korterisse tagasi jõudes avaldab peategelasele armastust.

Huvitav on just peategelase reaktsioon sündmuste arengule. Charlotte püüab korrastada oma mõtteid, ta näeb vaimusilmas seda võimalikku suhet nö. mehelikust vaatepunktist. Tema on see, kellele neiu end pakub, tema osaks oleks pakkuda kindlustunnet ja olla tasakaalukas, rajada kodu, anda tüdrukule edasi oma arusaamist maailmast. Vastutasuks saaks ta piiritu pühendumise. Ta võiks nüüdsest olla defineerija, mitte defineeritav. Ühtäkki näeb ta ka oma abielu Franziga uues ja hoopis selgemas valguses.

Nii et näed siis, täitsa tühja see lugemine ei läinud. Ja selle üle on mul hea meel. Päris huvitav, et see aasta on kuidagi sujuvalt feministliku diskursuse lainel kulgenud, teadlikult ette ma seda küll ei planeerinud.

Karola Karlson Sirbis (19.05.2023) näeb jutukogu suurima väärtusena vaatepunktide paljusust, mis ergutab lugeja meeli ja sunnib teda nende vahel valima. Tundub, et temagi arvates on jutustus „Samm Gomorra poole” selle kogumiku tuumtekst.

Ilmumisandmed

Ingeborg Bachmann. Kolmekümnes aasta (Das dreißigste Jahr). 1961. Saksa keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Liisi Rünkla, toimetaja Lauri Eesmaa, kujundaja Maris Kaskmann. Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2023, nr 11–13. 133 lk.

Virginie Despentes. Vernon Subutex.

Vernon Subutexi kolm köidet kõrvuti asetatuna.

On päris mõistlik, et „Vernon Subutex” ilmus nii originaalis kui eestikeelses tõlkes kolmeosalisena. Despentes’i romaan ei ole klassikalises mõttes triloogia: kõik kolm raamatut jutustavad üht ja sama lugu, mis sujuvalt jätkub. Tuhandeleheküljeline tellis oleks aga kindla peale nii mõnegi huvilise ära ehmatanud, pealegi on igal osal ka omad rõhuasetused ja pisut erinev õhustik.

Süžeest, lühidalt

Peategelane Vernon Subutex on endine kuulus plaadipoodnik, keda tunti terves Pariisis; tema kauplus läks aga hingusele, voogedastuse võidukäik viis selle pankrotti. Esimeses raamatus tõstetakse töötu Vernon üürivõla tõttu tänavale. Öömaja leidmiseks peab Vernon välja selgitama, kui palju on veel väärt tema tutvused ja kas vanade sõprade ringile saab loota. Loomupärasest rahutusest tingituna, soovimata kellelegi liialt tüliks olla ja erinevate arusaamatuste tõttu liigub peategelane ühe juurest teise juurde. Suund allakäigutrepil on tajutav; lugeja vast ei üllatu eriti, leides legendaarse melomaani esimese osa lõpus kodutuna pargipingil magamas.

„Vernon Subutex 1” mõjub ennekõike tegelaste tutvustusena. Neid on Despentes’il palju ja igaüht on vaja lugejale avada. Vernon on mõistagi siduvaks elemendiks kõigi nende eriilmeliste karakterite vahel, aga esiplaanil on issanda loomaaed ise.

Teises köites hakkab kõigil nagu kokkulepitult süda valutama — kuhu Subutex kadunud on? — ja ühise jõupingutusega leitakse mees üles. Buttes-Chaumont’ pargis Pariisi kirdeosas istutakse sestpeale iga päev koos, Vernon on napisõnaline, aga nähtavasti õnnelik ja mängib pargikohvikus plaate, kui tal palutakse. Teine raamat näib olevat romaani tuum ning siin kooruvad välja need ideed, mis näivad autorile kõige südamelähedasemad olevat. Siin on lootusrikkust.

Kolmandas osas omandavad Vernoni peod kultusliku staatuse; tema fänkond liigub mööda maad ringi, otsib igaks hüpikpeoks uue mahajäetud asukoha ja kõike korraldatakse range konspiratsiooni vaimus; osalised ise nimetavad neid üritusi „konvergentsideks”. Sealjuures on kolmas osa õhustikult süngem, kõike varjutab vägivalla ja kättemaksu — nii isikliku kui ühiskondliku — jäine hingus. Tegelaskond on endine, aga kõik kuulutab ette traagilise lõpplahenduse saabumist. Pariiski pole pärast terrorirünnakuid enam sama.

Romaani tugevused

Kas pealkiri „Vernon Subutex” on üldse õigustatud? Vernon ise on pigem kahvatu ja üheplaaniline tegelane — rohkem abstraktse idee kehastus kui luust ja lihast inimene —, eriti teises ja kolmandas osas, kus ta ei mängi süžee põhikonfliktides mingit rolli. Autor jutustab tema imelisest muusikamaitsest, kuid kordab seda nii palju, et see hakkab üksluiseks muutuma; samas märkab lugeja, et konvergentside publikule avaldavad mõju ennekõike varalahkunud rokkari Alex Bleachi „alfalained” ja alles seejärel Vernoni muusika.

Aga huvitavaid karaktereid jagub Despentes’il niigi. „Vernon Subutexi” suurim väärtus on see mikrouniversum, ühiskonna minimudel, mille autor paneb kokku eripalgelistest ja erineva taustaga tegelastest; koondpildina ütlevad nad üsna palju nii 2010-ndate kui ka Prantsuse ühiskonna kohta.

Teine vaieldamatu pärl on raamatu mahlane, ehe, otsekohene ja väljendusrikas keel, mille Maria Esko on silmapaistvalt hästi eestindanud. Despentes’i karakterid ja erinevate stiiliregistrite mänglev kasutus aitavad lugeja üle ka kohati ülemäära hargnevatest süžeeliinidest. Tõlke valmimisest, õigemini sellest, mida nõudis tõlkesse sisseelamine, on Maria Esko lähemalt rääkinud „Tõlkija hääles” 2022: „Mõnel juhul [oli vaja] minna poolsalajasele underground-peole, paugutada hommikuni, jõuda kuidagi jeesuse, bolti ja päikeseprillide abiga koju ning siis punase pastakaga oma tõlke väljatrükki rünnata.”

Despentes’i karakterite galerii

Despentes’i Pariis on kirev ja paheline: lokkavad küünilisus, misogüünia ja ohjeldamatud juhusuhted ning kõik on kergelt kokaiinitolmune. Neonatsid põlgavad hipstereid (bobo’sid) ja vastupidi.

Despentes ei ilusta ühtki oma tegelast mõõdutundetult, kuid keegi ei ole ka läbinisti negatiivne. Igal tegelasel on oma teatud määral loogiline sisemaailm: lugeja ei saa heaks kiita kõiki nende tegemisi, aga Despentes annab võimaluse neid vähemasti mõista, andes neile sõna. Kui keegi neist õigustab naisepeksu (Patrice) või võõraviha (Xavier), siis nii on — see on ka elu. Alex Bleach räägib oma videos, kuidas ta oli muusikatööstuse masinavärgi ikkes; samas tunnistab ise, et ta käitus meelega nii ettearvamatult kui võimalik ning jättis ära kontserte ja salvestusi. Ta ei püüdnudki olla truu; ta tegi oma elukaaslasest kokaiinisõltlase ja jättis ta siis jälle üksi koju, et tuuril teiste naistega ameleda.

I, lk 244:

Ühel päeval oli ta rühmas sõna võtnud: kui ma vägivallast loobun, siis mis mulle alles jääb? Mina ei ole mingi kuradi hambaarst — seda ütles ta sellepärast, et rühmas oli üks proteesija, tõeline tõbras, kes teeskles õrnakest ja suuri süümepiinu, kuigi oli valusalt selge, et tegu on šaakaliga. Mul ei ole ühiskondlikku staatust. Mul ei ole erialaseid väljavaateid. Kui ma vägivallast loobun, siis millal ma ennast peremehena peaksin tundma? Päriselt ka, kes peaks mingit taltsast prolet austama?

Kõik need täiesti erineva taustaga inimesed otsivad midagi. Lähedustunnet? Ühist võnkumist? Autor ei näi ise ka lõpuni kindel olevat, miks inimestel, kellel pole tegelikult midagi ühist, on ühtäkki koos hea olla. Igal juhul on raamatus esindatud kõik ühiskonnakihid, börsihaidest kodututeni.

II, lk 117–118:

Raha esimene kõrvalmõju on hirm. See aine on nii puhas, su hirm selle puudumise ees muutub kontrollimatuks. Mis siis, kui homme enam ei saakski Benzi esindusse sisse astuda, et endale heast peast midagi ilusat osta – täielik surm. Raha sosistab kõrva, ilma minuta pole sa keegi, ja sa hakkad seda veel rohkem tahtma, sest hirm järab seest, ja mida rohkem sul seda on, seda kaugemale jäävad teineteisest praegune sina ja tulevane sina, kui sa tubli ei ole: prükkar.

On piisavalt palju meeskirjanikke, kes naiskaraktereid kujutada ei oska või kelle teostes nimetamisväärseid naistegelasi pole. Despentes orienteerub võrdse loomulikkusega nii meeste kui naiste peades ja manab loomutruu pildi nii noortest kui vanadest. Veelgi enam, esindatud on ka kogu seksuaalsete sättumuste galerii: lesbid, transnaine, transmees.

I, lk 46:

Naised arenevad vanusega edasi. Nad püüavad endaga toimuvat lahti mõtestada. Mehed jäävad kangelaslikult samasugusteks ja käivad siis korraga alla. Mida vanemaks nad saavad, seda enam seostuvad armastus ja seks neil lapsepõlvega. Nad tahaks tüdrukuliku välimusega naistele lapsikut juttu ajada, teha lollusi nagu koolihoovis. Mitte keegi ei viitsi vanamehe himudest kuulda, liiga piinlik on.

„Vernon Subutexis” on omajagu pettumusi ja lootuste purunemist. Sylvie üritab hoolega varjata, et ta töötu abirahadest elab. Marie-Ange on pettunud Xavieris, kes istub kodus, kirjutab halbu stsenaariume ja koduste töödega ei aita; Xavier aga omakorda aina patrab sellest, kuidas ta kõiki teistsuguseid ja võõramaalasi vihkab. Émilie tunneb sisimas, et tema elu on õigupoolest üpris armetu ning on enesehaletsusest kodu üle kuhjanud värviliste nipsasjadega.

Despentes’i huvitab, kuidas keegi nende tagasilöökidega toime tuleb või millega keegi kompenseerib. Kõlama jääb sõnum, et naised kannatavad ebaõnnestumiste pärast vähem; nad on ajalooliselt harjunud kammitsetuse, vabadusekaotuse, suletusega. Mehel, kel on kõik eeldused olemas, lööb aga täiesti jalad alt ära tõdemus, et temast ei ole midagi saanud.

Piiripealsus ja äärmused

Despentes’ile meeldivad sellised karakterid, kelle veendumused ei lähe kokku nende taustaga, kes paigutuvad kuskile kahe maailma piiripeale. Sellised on näiteks Antoine Dopalet — rikka isa poeg, kes semmib tänavakultuuriga — või Sélim kui ateistist alžeerlane. Viimane illustreerib immigrantidele esitatavaid vastukäivaid nõudmisi: ühed käsivad integreeruda, teised jälle võrdsustavad üleolevas suuremeelsuses araablase vaese ja harimatu inimesega ja ootavad, et muulased oma kultuuripärandile truud oleksid.

Sélim ei ihka kättemaksu, hoolimata sellest, et naine minema läks ja lapse talle kasvatada jättis. Vastupidi, talle näib, nagu talt lausa nõutaks, et ta oma lapse ema oleks juukseidpidi koju lohistanud ja talle aru pähe pannud. Küll aga — ja see on see, kuidas radikaliseerub sisserändajate teine põlvkond — ihkab ema nimel kätte maksta tütar Aïcha.

Eesti lugejale peaks silma hakkama, et Prantsuse poliitiliste vaadete maastikul, erinevalt meie omast, on võrdselt esindatud nii vasak- kui paremleer ja omad äärmused ja äärmuslased on mõlemal. Prantsusmaal on sotsialismil ikkagi pikk ja edukas ajalugu olnud ja see ei seostu automaatselt nõukogude taagaga nagu meil. Samas möönavad tegelased, et vasakpoolsus on muutunud, tõelist proletariaati enam pole. Õige proletaarlane on see, kes ei taha saada peenemaks kui ta on, rahuldub lihtsa elu ja kärakaga, ja mida vähem kokkupuuteid ametiasutustega, seda parem. Neonats Noël selgitab: need, kes meile vasakpoolsusest jutlustavad, elavad tegelikult oma vanemate kallites korterites. Parempoolsed on ausamad: kõik on nagunii pask ja inimestel on vaja kedagi, kes valitseks ja korda hoiaks, et nad üksteist maha ei lööks.

Üldmulje

Kas „Vernon Subutex” oleks saanud olla lühem ja tihedam? Kindlasti. Ammuunustatud tegelase tagasitoomine romaani lõpus mõjus seebiooperlikult odavalt. Viimane peatükk oleks võinud ehk lausa olemata olla; see kaldus üldisest stiilist välja ja ei andnud lõpplahendusele oluliselt kaalu juurde.

Aga hoolimata nendest väikestest küsitavustest on see siiski üks erakordselt võluv teos — samal moel, nagu Pariis on üks erakordselt võluv linn.


Lõpetuseks mõttetera, mis käib ehk natuke ka siinse arvustuse kohta. II, lk 266:

Mis talle meeldis, oli see, et mõlemad vastused jäid lühikeseks. Internetis on nii, et kui kolme reaga öeldud ei saa, siis järelikult toodad üle.

Ilmumisandmed

Virginie Despentes. Vernon Subutex. 2015–2017. Prantsuse keelest tõlkinud Maria Esko, toimetanud Leena Tomasberg, kujundanud Eiko Ojala. Varrak, 2019–2021, 335 + 334 + 341 lk.

Hobuse unenägu lemmikratsudest. Sterne’i „Tristram Shandy” (2/2).

Lehekülg Tristram Shandyst ja kass Roosi.

Jätkan ülevaadet Laurence Sterne’i „Tristram Shandyst”. Esimene osa on leitav siin.

Varieeruv üldmulje

Raamatu kõik köited ei ole võrdselt tugevad. Kõige terviklikuma ja läbikomponeerituma mulje jätavad esimesed neli, sest neid seob ühine narratiiv: Tristrami sündimise ja ristimise lugu. Need leiavad ka enim tsiteerimist.

Kui siia kõrvale asetada võrdluseks viimane, üheksas köide, on vahe silmatorkav. Formaat on sama; eks järjed peavad ikka kordama sama mustrit, mis algselt edu tõi. Legendaarsed „kõrvalepõiked” pole aga enam filosoofiliselt lennukad, autor lihtsalt plätrab vajaliku hulga peatükke täis. Isegi raamistav süžeeliin (lugu onu Tobyst ja Wadmani lesest) on omavahel öeldes niru. Hakkaja leskproua paneb onu Tobyle silma peale; parema puudumisel kõlbab kosimiseks ka see introvertne ja lapsik sõjaveteran. Wadmani proual aga oleks hädasti vaja teada, kas mehel see asjandus ikka töötab nagu kord ja kohus — ega sõjahaavad seda rivist välja pole löönud?

Kuidas Sterne siis puändi lahendab? Ei lahendagi. Jätab ilmetult ripakile, ei mingit kulminatsiooni. (Ma praegu hakkasin mõtlema ---- aga äkki see on metafoor?)

Siit peaks olema selge, et autor ei põlga ära ka labasemat huumorit, vastupidi, kasutab mõnuga. Õnneks mõõdukuse piirides. Tillinaljadel on inglise kirjanduses kindel koht, arvestades, et selles vallas on teed näidanud juba Shakespeare. Noh, ja nõnda kukub ka Sterne’i tegelasel vahepeal tulikuum kastan lahtisest püksiaugust sisse. (Ma mainisin eelmises osas kahe rea pikkust mõttekriipsu, eks? See markeerib intsidendiga kaasnevat röögatust.)

Autor selgitab teisal, miks lolli nalja on ka vaja teha (1, XI, lk 38): „Tõsidus on kätteõpitud võte, leidmaks heakskiitu maailma silmis arukama ja targema inimesena, kui ollakse ära teeninud.”

Ja teisal (4, XXII, lk 302):

Kui [minu raamat] ongi kirjutatud millegi vastu, siis on see kirjutatud, andku teie kõrgeausused andeks, igavuse vastu [—].

Shakespeare’i tsiteerib ta ohtralt ja mitte tillinalju, vaid ikka viisakaid kohti. Suur lugemus on silmnähtav ja Sterne navigeerib lääne kirjandusloos ja filosoofia ajaloos elegantse sundimatusega. Cambridge’i magistrikraad on läinud asja ette. Sealjuures — ma enne märkisin, et Sterne’is on mässumeelsust — lihtne teadmiste demonstreerimine ei rahulda teda, need peavad olema kirja pandud pisut üleoleva hooletusega. Niisiis Sterne vahepeal moonutab tsitaate teadlikult, vahepeal tsiteerib valesti, kirjutab otse entsüklopeediast lohakalt maha (nagu koolipoiss, ausõna!) ja kui üht või teist asja täpselt ei mäleta, siis nii ütlebki. „Tristram Shandy” dokumentaalsus on läbinisti näiline ja Sterne lõhub seda illusiooni meelega.

Kersti Unt on tõlkes keeranud sellele ühe vindi veel peale. Inglased teadupärast mugandavad klassikalisi (antiikaegseid ja kristlikusse kaanonisse kuuluvaid) nimesid omakeelseks, samas kui eesti lugeja tunneb neid ladinapärasena. Tõlkes on hooletu elegantsiga kasutusel kord ühed, kord teised. Seda esineb koguni ühe lause piires: „püha Franciscus, püha Dominicus, püha Bennet, püha Basil, püha Birgitta”. Et nimed on märkustes lahti seletatud, siis vigu kahtlustada pole põhjust; see pidi olema teadlik valik.

Ja mis värk nende lemmikratsudega (hobby-horse) siis on? See on Sterne’i metafoor igasuguse hobi või kire kohta ning see mõiste ilmselgelt meeldib talle väga, sest ta kasutab seda igal võimalusel. Romaani alguses arvasin, kartes halvimat, et tegu on nunnu väljendiga armukeste pidamise kohta; hiljem aga selgub, et Sterne mõtleb seda ikkagi laiemalt ja ka onu Toby maketiehitus mahub selle alla.

Paradokside kogum

Kõige põnevam on „Tristram Shandy” juures paradoks, et see on täis vastuolusid — kuid need loovad samas ometi töötava terviku. Lasen autoril endal ühe näite varal selgitada, mida ma täpselt selle all mõtlen (1, XXII, lk 80):

Sest selles pikas kõrvalekaldumises, kuhu ma nüüd olen kogemata sattunud, peitub, nagu teisteski mu kõrvalekaldumistes (välja arvatud üks), meisterlik oskus kalduda kõrvale, oskus, millest, nagu ma kardan, lugeja on siiani mööda vaadanud, -- seda mitte sellepärast, et ta ei suuda läbinägelik olla, – vaid sellepärast, et see on kõrvalekaldeline meistrioskus, mida tavaliselt ei osata oodata, ei loodeta [—]

Või, kuna ladina keeles kõlab iga mõte elegantsemalt ning on kunagi juba sõnastatud mõne klassiku poolt (see ei ole minu tähelepanek, see on Jaan Krossilt laenatud), siis täiendan seda mõtet 7.–8. köite motoga Plinius Nooremalt, mis on tõlgitud nii: „Sest see ei ole kõrvalekalle, vaid teos ise.”

„Tristram Shandys” mahuvad filosoofiliste arutelude vahele lollid naljad ja efektitsemine. Jutt läheb tihti suvaliselt lappama ja võetakse mõne aja pärast jälle täpse mõttega kokku. Joonealune märkus võib olla nii asjakohane allikaviide kui ka sulaselge pudrutav nonsenss. Autor jutustab lugejale ühe pealtnäha mõttetu loo, lihtsalt selleks, et selle varal illustreerida klassikalist draamateose ülesehitust kreeklaste järgi.

(Mingis mõttes iseloomustab see Laurence Sterne’i kui üht esmaklassilist inglise snoobi, kas pole? Ma ei mõtle seda halvas mõttes. Te ju teate küll seda stereotüüpi, ehk kirjandusest või linateostest, ehk isegi päriselust: laitmatud maneerid, kogu aeg pisut kirtsus nina, kuiva huumoriga vürtsitatud eruditsioon, sisimas teadmine oma vaimsest ja sünnipärasest üleolekust ümbritseva suhtes ning veendumus, et seda pole viisakas liigselt afišeerida — aga natuke ikka võib?)

Vastuolud on näiteks ka Walter Shandy tegelaskujus: ta on kindlate vaadetega ja põhimõttekindel (Tristrami ema üldiselt ei vaevu temaga aruteludesse laskuma, teades, et Walter nagunii otsustab oma äranägemise järgi), samas aga täiesti saamatu oma plaanide elluviimises ja pole kunagi seal, kus teda vaja oleks. Autor ehk Tristram võrdleb ühes peatükis isa koguni eesliga kahe heinakuhja vahel (lk 323), seda kõnekäändu küll otseselt mainimata.

Piiskop Ernulfi vormel kirikuvande alla panemiseks.

Sterne’i tegelaskujud

„Tristram Shandyst” filigraanselt läbitöötatud karaktereid samas ei tasu otsida. Sterne’i romaan on pigem filosoofiline kui psühholoogiline, ehk et autor orienteerub ideedes ja kategooriates märksa sujuvamalt kui inimhinge keerdkäikudes. Psühholoogilises plaanis on see üsna tähelepandamatu (et mitte öelda nõrgapoolne) romaan. Tüüpiline sterne’ilik puänt on näiteks arvamusavaldus, et Tristrami isa ja ema ei peaks lörriläinud ristimise pärast sugugi meelehärmi tundma — kuna teatud mõttes ei saa neid üldse pidada lapse sugulasteks. Ja seda puänti ehitab ta üles asjassepuutuvate juriidiliste pretsedentide abil, neli peatükki järjest.

Võib-olla ei ole asi nii ühene. Laurence Sterne’il oli ikkagi seljataga pikk staaž hingekarjasena ning kui pastor pole lähim tollane vaste psühholoogile, siis ma ei tea, mis üldse oleks. Seepärast on raske uskuda, et Sterne ei taha või ei oska inimesi portreteerida. Üks teooria tekkis mul veel, kuigi see ei seisa kuigi kindlatel jalgadel: „Tristram Shandy” on kõrgklassi ja aadli pihta suunatud satiir.

Tristrami isal ja onu Tobyl on positiivseid iseloomuomadusi minimaalselt; mõlemad on tüütud ja enesekesksed, ei ole võimelised vestluspartneri jutust kaht järjestikust lausetki ära kuulama ning samas on praktilistes asjades täiesti kasutud. Isa majapidamine on pilla-palla, onu Toby on jäägitult pühendunud oma liivakastimängudele, ja mõlema arvates on täiesti okei, et kui majja on sünnitajale kutsutud arst, siis kõigepealt võib temaga mõned tunnid piipu popsutada, filosofeerida tühjast-tähjast, teha väikese uinaku ja siis võib lasta doktoril ka uurida, kuidas eidel nurgavoodis läheb.

Niisuguse käsitluse vastu räägib asjaolu, et romaanis puudub kõrvutamise-vastandamise moment, mis seda kriitikat esile tõstaks. On küll teenijaskond ja onu Toby teener Trim, aga ei saa öelda, et Sterne nende iseloomuomadusi kuigi põhjalikult kajastaks.

Tõlge

Hieronymuse programmist on saanud Eesti tõlkekirjanduse maastikul selge ja silmapaistev kvaliteedimärk: lugeja võib kindel olla, et ta leiab hoolikalt tõlgitud ja korralikult toimetatud teose. Kersti Undi tõlge ja Kai Nurmiku toimetajatöö ei ole selles osas erand. Kujutan ette, missugust hobuse kannatust pidi nõudma hüplik lausestus või kasvõi kirjavahemärkide viimine originaaliga vastavusse. 18. sajandi inglise keel pole enam mingi Shakespeare, aga arhailist sõnavara ja muutunud tähendusi on hädavajalik tunda siingi. Aeg-ajalt originaalteksti piiludes märkasin ridamisi sõnu, mille paralleeltähendust ma poleks küll teadnud (maggot jpt). Laitmatu näib olevat ka Kersti Undi stiilide ja registrite tunnetus.

Üllatuslikult on komistuskiviks saanud muusikaterminoloogia, nt intervallide nimetused. Viimased on inglise keeles petlikult lihtsad (third, fifth jne) ja ahvatlevad tõlkijaid kasutama esimest pähetulevat vastet, nii et „kolmandatest” ja „kolmandikest” ei pääse me paraku siingi (lk 309 jm). Out of tune võib olla mööda, mustalt, ebatäpselt mängitud või mittehäälestuv noot — aga mitte „viltune”. Samas pean märkima: seda onomatopoeetilist peatükki, kus peategelane viiulit häälestab (4, XV), ma muus osas nautisin väga.

Leheküljel 319, paistab, on segi läinud Suffolki hertsog ja kuningas Edward VI (kelle valitsusajal hertsogi pärilusvaidlus aset leidis). Need kõik on aga pisiasjad ja üldiselt on tõlget lausa rõõm lugeda.

Mulle meeldib jätta viimane sõna autorile endale. 6, XVII, lk 425:

Nõnda et nende kahe keskteena kirjutan ma mingil hooletul viisil viisakat, mõttetut ja heasüdamlikku Shandy-raamatut, mis teeb teie südamele head. —
— Ja teie peale ka — tingimusel, et te sellest aru saate.

Hobuse unenägu lemmikratsudest. Sterne’i „Tristram Shandy” (1/2).

Kaanepilt

Seekord kujunes niimoodi, et „Tristram Shandy” kokkuvõtte postitan kahes osas. Allpool tutvustan teoste sisu ja vormi ning kuidas seda teiste poolt on käsitletud; järgmises osas lisan mõned tähelepanekud enda poolt.

Saamislugu ja esimesed reaktsioonid

Kui reverend Sterne, laiemale avalikkusele tundmatu kirikuõpetaja Yorkshire’i krahvkonnast avaldas 1759. a. detsembris esimesed kaks köidet „Tristram Shandyst” (Yorkis, oma kulu ja kirjadega), sai sellest kohe sensatsioon. Üks 18. sajandi tuntumaid inglise kirjanikke, kiriromaani populariseerija Samuel Richardson nimetas Sterne’i üllitist „kohutavaks”.1 Poliitik ja filosoof Edmund Burke hindas hiljem teost kõrgelt, ent kirjeldas kaht esimest köidet kui „lõpmatut pettumuste jada” ja kurtis nende üksluisuse üle.2 Äsja oli juurdunud komme ajakirjades kirjandusarvustusi avaldada ning teenäitajaks selles vallas oli žurnaal „The Monthly Review”.3 See väljaanne põrutas 1760. a. juuninumbris: „Ropp ja põlastusväärne petukaup”.4

Romaani aga loeti ahnelt ja seda saatis enneolematu müügiedu. Järgmised köited anti välja juba Londonis ja Sterne võis endale lubada tellimustöid oma aja kõige kuulsamatelt kunstnikelt: Joshua Reynolds maalis Sterne’i portree ja William Hogarth graveeris illustratsioonid järgmisele väljaandele. Londonit tabas tõeline Tristram Shandy hullus: müügil oli mitmesugust romaaniteemalist nänni, peategelase nimi anti võidusõiduhobusele ja terve armee suleseppasid ujutas raamatupoed üle Tristram Shandyt matkivate või parodeerivate romaanidega5.

Romaan ilmus lõpuks viies osas. Esimesele kahele köitele järgnesid paarikaupa järgmised, igal aastal üks väljaanne. Viimane, üheksas köide ilmus üksikuna 1767. a, kui autor oli juba raskesti haige, ning õige pea pärast seda ta suri.

„Tristram Shandy” tollast ja praegugi jätkuvat populaarsust õigustab võrdlemisi ebaharilik sisu ja unikaalne vorm. Enne nende eripärade juurde asumist oleks aga mõistlik, kui selgitaksin pisut, mis selles romaanis siis täpsemalt juhtub.

Süžee keerdkäigud

Minategelane Tristram selgitab lugejale oma õnnetut saatust ja kirjeldab lugejale kõiki äpardusi, mis teda kunagi tabanud on — alustades eostamishetkest, kui ema asjassepuutumatu märkus isa tähelepanu kõrvale juhib. Sünnitamise käigus muljub arst tangidega lapikuks Tristrami nina; teenija keerab kihva ristimise, nii et isa kavandatud kolmeväelise Trismegistuse asemel ristitakse poiss kurvameelseks Tristramiks. Viieaastasena saab Tristram kogemata ümber lõigatud, kui tema ihuliige jääb tõstandakna vahele.

Neid seiku jutustades katkestab aga minategelane end vahetpidamata ning hüppab eelnenud ja järgnenud sündmuste juurde, kirjeldab perekonnaliikmeid ja nende tegemisi, räägib vahele rohkem või vähem asjasse puutuvaid lugusid — nii et tema sünd leiab aset alles neljanda köite keskel.

Autor kinnitab läbi peategelase suu, et need kõrvalepõiked on loo mõistmise seisukohast hädavajalikud. Põhimõtteliselt on tal õigus — aga siinkohal tasuks lugejal juurelda, mis see „lugu” üldse on. Kindlasti ei saa „Tristram Shandyt” lugeda kui eluloolist romaani, sest sellisena on see tõesti väga episoodiline ja lubamatult visandlik. Minategelast me tundma ei õpi ja seda rõõmu pole autoril ilmselgelt plaanis ka lugejale pakkuda, nii et väljendada nördimust teemast kõrvale kaldumiste pärast oleks õigupoolest kohatu. Lugeja saab aga teatava pildi Tristrami isast Walter Shandyst, tema onust Tobyst ja viimase teenrist, kapral Trimist — olgu see romaan pigem siis näiteks Shandyde perekonnaportree.

Teose mõneti järjejutulik ilmumisvorm võimaldas autoril nii lugejatega dialoogi astuda kui ka kriitikuid hurjutada. Kui keegi üldse kavatseb „Tristram Shandyt” lugedes millegi pärast nördida, siis teadke, et autoril on teile vastused valmis (4, XXXII, lk 327): „Mulle ei loe eriti, kelle nõudlik seedimine sellest rikki läheb. [—] Seejuures loodan ma, et teie kõrgeausused ja kõrgeaulisused ei solvu — ja kui solvute, siis võite kindlad olla, et järgmisel aastal, mu armsad aadlimehed, annan ma teile midagi, mille peale tõeliselt solvuda.”

Onu Toby viibutus jalutuskepiga.

Mängud vormistusega

Süžeega võrdselt tähelepanuväärne on ka raamatu vormistuslik külg, mida hilisemad väljaanded ja tõlked on originaalitruult jäljendanud. Sterne’i tekst on tihedalt täis mõttekriipse; need rõhutavad teksti katkendlikkust ja jutustavat laadi, markeerides otsekui kohti, kus jutustaja teeb pause. Mõttekriipsud varieeruvad pikkuses ja stiilis, pikim neist on venitatud peaaegu kahe rea pikkuseks.

Raamatus on kaks leina märgiks mustaks värvitud lehekülge; tühi lehekülg, millele autor palub lugejal joonistada pildi Wadmani lesest, võttes vaimusilmas eeskujuks omaenda armukese; värviline marmorimustriline lehekülg (mis originaalis oli käsitsi valmistatud ja köitesse juurde liimitud), kümme „väljarebitud” lehekülge (mis andsid Sterne’ile võimaluse muuhulgas lollitada leheküljenumbritega. Huvitav, millegipärast ei ole digitaalne küljendus nii paindlik, et seda nalja kaasaegsetes väljaannes korrata saaks) ja looklevad ja siksakitavad horisontaaljooned, millega autor väidetavalt illustreerib iga peatüki faabula kulgu ja selle käigus aset leidnud kõrvalepõikeid. Kõigist nendest nüanssidest on ülevaade näiteks Briti raamatukogu lehel.

Järelehüüe pastor Yorickule ja must lehekülg.

„Postmodernne” Tristram Shandy?

On tavaks rääkida „Tristram Shandy” „postmodernsusest”, ehk siis märkida, kuidas selle autoripositsioon ja narratiiv on üllatavalt sarnased 20. sajandi kirjandusele.

Selline käsitlus, mõistagi, on juba põhimõtteliselt ekslik, sest iga kirjandusvool võrsub oma ajast ja eelnenud vooludest. Postmodernism on lahutamatu muudest 20. sajandi arengutest ja kuna 18. sajandi Inglismaad need kuidagi ei mõjutanud, siis ei ole „Tristram Shandys” ka postmodernismi, punkt.

Ent siiski. Postmodernistlik prisma võib sellegipoolest olla kasulik tööriist; selle abil saame romaani dekonstrueerida enda jaoks tuttavas taustsüsteemis ja tuttavate terminitega. Seepärast teen nii: annan väikese ülevaate „Tristram Shandy” postmodernistlikest tahkudest ja vaatlen seejärel, millised 18. sajandi arengud Sterne’i tegelikult inspireerisid ja teose eripärasid võiksid selgitada.

Täiesti ettekavatsematult juhtusid mu öökapile samaaegselt kaks raamatut: „Tristram Shandy” ja Janek Kraavi „Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur”. Milline suurepärane kokkusattumus! Luban endale niisiis vabaduse võtta üks ja visata analüüsida selle abil teist. Kraavi räägib metafiktsionaalsusest, mille näiteks on järgmised väljendusvahendid:

  1. Narratiivi sekkuv jutustaja. Tristram Shandy mõtiskleb, millest ta kirjutama peaks, ja selgitab lugejale lahkesti, mis teda veel ees on ootamas. ”Kas pole ma lubanud maailmale näiteks peatükki sõlmedest, kaht peatükki naisterahva õigest ja valest otsast? peatükki vuntsidest? — peatükki ninadest? — ei, see on mul juba tehtud;” (4, IX, lk 283)

    Autor ehk jutustaja ei tee saladust ka kirjastajaga sõlmitud lepingust, mille kohaselt peab ta igal aastal kirjutama kaks köidet. Tristram arutleb, et kui ta on ühe aastaga suutnud anda ülevaate oma elu ühest päevast, ja 364 päeva kirjeldamine seisab veel ees, siis jätkub tööpõldu veel vähemalt kõigiks eesseisvaiks elupäevadeks — ning nendib, et „sellest mu elust kasvab välja üks päris kena elu; nõnda elan ma siis kaks elu korraga.” (4, XIII, lk 288)

  2. Lugeja lülitamine loominguprotsessi. Ühes peatükis poetab Sterne kavalalt teksti sisse märkuse Tristrami ema usuliste vaadete kohta — ja sõitleb seejärel lugejaga, et ta on lugenud pealiskaudselt ja märkuse kahe silma vahele jätnud.

  3. Dokumentaalsus, „realismi” efekt. Intertekstuaalsus. Romaani peatükkidesse ja nende vahele on põimitud muuhulgas Shandyde abieluleping, järelepärimine Sorbonne’i ülikooli õpetlastele (ja õpetatud härrade vastus), keskaegne vormel kirikuvande alla panemiseks (mille juures Sterne imetleb, kui põhjalikult tollal vanduda osati), väljamõeldud kirjaniku ladinakeelne (!) jutustus ja selle tõlge inglise keelde ja kõikvõimalikke muid pudinaid.

  4. Tüpograafiline mäng, kujundusliku külje toonitamine. Millest eespool sai juba räägitud.

Jätame nüüd aga postmodernismi ja asetame „Tristram Shandy” õigesse ajaloolisse konteksti. Ilmselgelt ei olnud Sterne’i käsutuses ajamasinat; tema enda ajas peavad leiduma need arengud ja allhoovused, millega põhjendada stiililisi ja temaatilisi valikuid — ja meil tuleks need üles leida. Selle töö on õnneks ära teinud Jens Martin Gurr 6, ja tema mõtestab „Tristram Shandy” lahti järgnevalt:

  • Teadusliku mõtlemise kriitika. Valgustusajastu tõstis aukohale teaduse, loogika ja süstemaatilise mõtlemise; esile kerkis ettekujutus inimesest kui looduse kroonist, kes töökuse ja ratsionaalsusega saavutab kõik. See on aga üsna ühekülgne maailmavaade ja kindlasti pidi esinema ka kahtlevaid või oponeerivaid vaatenurki; Gurri arvates esindab seda ideed romaanis Walter Shandy, kelle käes teadus moondub elukaugeks või lausa destruktiivseks jõuks.

  • Heasoovlikkuse ja sallivuse piirid. „Tristram Shandy” näikse polemiseerivat valgustusaegse seisukohaga, et inimene on olemuselt hea. Selle märgiks ei ole ainult vaidlemine kujuteldavate lugejate ja kriitikutega, nende kahtlustamine ja ähvardamine (mis kindlasti lähtus ka reaalselt ilmunud vastukajast; Sterne oli ilmselgelt teadlik oma „meediakanali” võimalustest ja kasutas neid täie raha eest), vaid ka mõned romaani põimitud jutustused, mis toovad esile inimese halvemad küljed.

  • Vastuväited aja lineaarsusele. 17. - 18. sajand võisid luua mulje katkematust progressist: Newtoni seadused, tööstusrevolutsioon, Linné süstemaatika ja ideed sellest, kuidas madalamatest eluvormidest arenevad kõrgemad. Gurr väidab, et „Tristram Shandy” meelega segane ja moonutatud ajatelg on kantud soovist kritiseerida seda üldvaldavat optimismi.

Nii võttes tundub Laurence Sterne üks võrdlemisi mässumeelne kuju olevat, kas pole?

Kui sedasi, siis otsus, kuidas Sterne’i iseloomustada, jääb lugeja teha. Põhimõtteliselt on kaks täiesti erinevat tõlgendusvõimalust, märgib Gurr. Me võime näha temas konservatiivi, kelle satiir oli suunatud moodsa maailma pihta — või oma ajast ees mõtlejana, kes näeb saabumas valgustusajastu kriisi.

Ilmumisandmed

Laurence Sterne. Tristram Shandy elu ja arvamused (The Life and Opinions of Tristram Shandy, Gentleman). 1759–1767. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kersti Unt, toimetanud Kai Nurmik, klassikaliste keelte konsultant Janika Päll, kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2022. 749 lk.

Marmoreeritud lehekülg.


  1. Sarah Moorhouse. Reading Tristram Shandy in an Age of Distraction. Lit Hub, 30.01.2023. ↩︎
  2. Jessica Matuozzi. Schoolhouse Follies: „Tristram Shandy” and the Male Reader’s Tutelage. ELH, vol. 80 no. 2. 2013. ↩︎
  3. John Mullan. The rise of the novel. Briti raamatukogu, 21.06.2018. ↩︎
  4. The Monthly Review, juuni 1760, lk 548. ↩︎
  5. Thomas Graham. The best comic novel ever written? BBC Culture, 17.06.2019. ↩︎
  6. Jens Martin Gurr. Postmodernism in the eighteenth century? Enlightenment intellectual contexts and the roots of 21st century concerns in Tristram Shandy. Revue de la Société d’études anglo-américaines des XVIIe et XVIIIe siècles. 2006, 63, lk 19-40. ↩︎

Daniel Vaarik. Vapilõvi.

Kaanepilt

Raamatu lugemine läheb kiiresti. Daniel Vaarik jutustab ladusalt, kaasahaaravalt ja sümpaatiat üles näidates. Vastust küsimusele „mida president teeb?” asub Vaarik otsima pisut teisest nurgast: mida president õigupoolest üldse saab omatahtsi teha? Nii presidendiameti täitmine isikupärase sisuga kui ka sekkumine ühiskondlikult olulistesse teemadesse kulutavad poliitilist kapitali — seda aga ei ole lõputult. Mida aasta edasi, seda hoolikamalt tuleb konflikte valida.

Tähelepanu jagub ka kantselei töötajatele ning presidenti visiitidel saatvale meeskonnale. Kaljulaidile aastate viisi töövarju mängides veedab Daniel Vaarik nende seltsis suure osa ajast ning seetõttu saab lugeja kulissidetagusest elust detailirohke ja huvitava ülevaate. Kes on Levila lugusid varemgi jälginud, neile tuleb reportaaži üldine alltoon ilmselt tuttav ette: „vaadake, kui palju keerulisi küsimusi on pealispinna all ning kui pühendunud ja tublit tööd teevad need inimesed, kellest te võib-olla kuulnudki pole”.

Vaarik püüab avada Kaljulaidi inimesena (ja kutsub teda ka läbivalt „Kerstiks”), näitab teda sõprade keskel aega veetmas, puudutab tema nõrkusigi. Siit koorub välja üks raamatu põhitelgesid: presidendi võitlus soolise võrdõiguslikkuse eest ja tõdemus, et maailm on ikka veel meeste järgi ja meeste jaoks kujundatud. Ikka peab tipptegijast naine hüppama läbi rõngaste ja tajuma takistusi ja ebamugavusmomente, mida meeste jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Ikka veel hinnatakse naist teistel alustel kui sama võimekat ja sama positsiooniga meest. Mees võib olla „kindlakäeline liider”; naist aga kirjeldataks samas olukorras kui „järsu iseloomuga ja jäärapäist”. Mees viib ellu ulatuslikke muutusi; naise puhul leitakse, et ta krahmab endale au teiste tehtud töö eest.

Mind aga närib kahtlus, et Vaarik teeb tahtmatult ikkagi sama vea, mida ta hoolega vältida on püüdnud. Kas seegi pole stamp, et naispresidendist kirjutades peab näitama tema inimlikku külge? Et ikka peab lipsama sisse mõni olukirjeldus, kus Vabariigi President on ärritunud, löödud, solvunud, nutab? Kas me ootame sedasorti mahlaseid detaile ka siis, kui luubi all on meespoliitik? Või võib sel juhul jätta tunded kõrvale, rääkida tööst ja seisukohtadest ning keegi ei paneks tähelegi, et midagi on puudu?

Ei ole võrdne kohtlemine lihtne, üldse ei ole. Samas on hea teada, et naine on alati ennekõike Inimene ja teda tuleb vaadelda sellest lähtuva tervikuna. Võib-olla peaksime niisuguse käsitluse üldiseks standardiks võtma?

Kui midagi raamatu juures häirib, siis on see esikaanele kirjutatud määratlus „dokumentaalromaan”. Küsimus pole ainult „Vapilõvi” dokumentaalsuses (ja seda on teisedki arvustajad kommenteerinud), vaid et Daniel Vaarik on raamatu kirjutanud varjamatult Levila artiklite stiilis, järgides Levila artiklisarjade formaati ja meeleolu, plaaniga avaldada see kõigepealt Levila veebis. Mul ei ole midagi Levila artiklite vastu, olen neid huviga lugenud. Aga kas nii käibki, et kui veebist välja printida ja kaaned ümber lüüa, siis on kohe pidulikult „dokumentaalromaan”?

Isegi küljendus on rõhutatult veebilik: laiad lõiguvahed, taandrea puudumine, “inglise” jutumärgid.

Teised arvavad

  • Blogi „Loterii” üks autoritest leiab, et „naistelt nõutakse rohkem ja pärast Kaljulaidu nõutakse naistelt poliitikas veel eriti”.
  • Tarmo Vahter Ekspressis leiab, et Daniel Vaarikule usaldatud pretsedenditu ligipääs presidendile ei õigustanud ennast.
  • Olari Koppel ERR-is tunnustab, et presidendi aus ja neutraalne kujutamine luust ja lihast inimesena on suur asi.
  • Andrus Karnau Postimehes näeb Kaljulaidi traagikat selles, et tal oli kange tahtmine juhtida, suunata, ees kõndida — aga ühiskond ei olnud selleks valmis, et teda kuulata.

Ilmumisandmed

Daniel Vaarik. Vapilõvi. Toimetaja Hille Saluäär, illustratsioon Karl Ludenhof, fotograaf Mattias Tammet, lisaintervjuude läbiviija Karmen Laur. Levila, 2022. 168 lk.