Postitused

Piret Raud. Nimepanija.

Kaanepilt

Piret Raud. Nimepanija. Kujundanud Dan Mikkin, disainer Villu Koskaru, toimetanud Jane Lepasaar. Tänapäev, 2022. 158 lk.

Tore omamoodi knihvidega novellikogu. Piret Raua lemmikvõtteks on leida novellile keskne kujund ja ehitada puänt üles sellele, et kujundlik saab tegelikkuseks. Lugejale pillatakse mingi piltlik fraas või mõttetera, midagi ülekantud tähenduses; ja siis ühtäkki see ei olegi enam piltlik, vaid vägagi reaalne, sõna-sõnalt ellu äratatud. „Nimepanijas” kohtab lugeja põletavat süütunnet; meest, kes käitub seana; pruuni tigedat massi, kes paneb sulle tule otsa, kui midagi ei meeldi. Mõjub väga allegooriliselt.

Siis aga satub vahele mõni novell, kus kujund on olemas, selgesti välja arendatud — aga autor ei sõnasta teesi, ei vihja allegoorilisele tagamõttele. Need tekstid tekitasid minus ärevust. Kus on konks, miks ma seda üles ei leia, mis on mul kahe silma vahele jäänud? Mida autor selle kartuliga tahtis öelda ning mida sümboliseerib kriimustus kohvikuaknal?

Või õigemini, kui kartulile visatakse peale kolm peotäit mulda, siis lugeja saab aru küll, millega seda võrreldakse; painama jääb küsimus, miks? Raud oskab fantastilist ja igapäevast sujuvalt ühendada ja kiiksuga elemente nii iseenesestmõistetavaks jutustada, et tahtmatult tekib mõte, et siin peab kindlasti rohkem kui üks tähenduskiht olema.

Rääkisin muret abikaasale ka. Võta vabalt, arvas tema. Ilmselt ei ole Piret Raud soovinudki kõiki novelle sama valemi järgi üles ehitada, ja ehk on fantastiline ja üleloomulik mõnes loos sisse toodud lihtsalt krutski pärast.

Piret Raua kohta on varemgi öeldud „maagiline realism”. Võib-olla on seda žanrimääratlust tarvitatud liiga palju ja teinekord ka seal, kus see otseselt õigustatud ei ole; Raua puhul passib see aga hästi just seetõttu, et fantastilised või üleloomulikud elemendid on lugu läbiva kujundi ja mõtte teenistuses. Novelli selgroo moodustab mõni üsna argine seik, inimesed ja nende tavapärased mured — ja sellele vastandub mingi jaburus, iroonia, nihestatus.

Lõpulugu „Katarsis” ammutab materjali koroona-ajast ja teeb seda meeldivalt elegantselt — kunstiliselt väärindades, ütleme nii. Kuni kestab katarsis, on kõik võimalik. Iseenesest ilus mõte, millega lõpetada.

  • Karola Karlson Sirbis („Puändipalang, mille tulekeel neelab kõik”, 16.12.2022) leiab, et Raua karakterid on haprad ning „kui nad juba jutu alguses oma valikuid ei kahetse, teevad nad seda garanteeritult loo lõpuks”.
  • Ott Kilusk Loomingus („Reaalsus – hüsteerias loodud illusioon”, detsember 2022) kommenteerib, et Raua novelle „iseloomustab võõristava teise pidev ja teravalt tuntav kohalolu”.
  • Autor ise tõdeb, et „Elu on viimastel aastatel läinud kurvemaks ja süngemaks” ja seepärast peegeldub süngus ka tema proosas (Merilin Lutsar, Õhtuleht, 15.03.2023).
  • Emilia Kõiv Edasis kritiseerib, et kõiki novelle läbib kange soov midagi öelda, aga see mõjub läägelt ja trafaretselt. („Kaheksa küsimärki. Piret Raua „Nimepanija””, 10.04.2023).

Vanade müütide lummuses. Kaguya ja Salomé.

Kaanepilt

Vana bambuseraiduri lugu. (Taketori monogatari, 竹取物語.) IX–X saj. Klassikalisest jaapani keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Alari Allik, toimetanud Triinu Tamm, kujundanud Maris Kaskmann. SA Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2023, nr 6. 55 lk.

Oscar Wilde. Salomé: ühevaatuseline tragöödia. 1894. Aubrey Beardsley illustratsioonid. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Linnar Priimägi, toimetanud Tiina Randus, kujundanud Maris Kaskmann. SA Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2023, nr 9–10. 77 lk.


Kardinaalselt erinev ajastu, teema, esteetika ja sõnum — esmapilgul ei tundu miski neid kaht teksti ühendavat. Aga mõlemad tõlkijad (Alari Allik ja Linnar Priimägi) on silmapaistvalt palju vaeva näinud vihiku järelsõnaga. See pole juhuslik kokkusattumus, see ongi märgilise tähendusega.

Mõned lood kestavad üle aegade. Rahvas on neid sajandite vältel arvukates vormides ümber jutustanud ja leidnud neis inspiratsiooni kunstiteoste loomiseks. Järelikult peavad sellised tekstid kandma paeluvat ja üldinimlikku sõnumit, et nende juurde ikka ja jälle tagasi pöördutakse. Niisugusest varasalvest pärinevadki nii „Salomé” kui ka „Vana bambuseraiduri lugu”.

Sealjuures võib tihti olla tegu üpris lakoonilise materjaliga. Nii ka seekord: „Loomingu Raamatukogu” sarjas on lugejateni jõudnud kaks lühikest, aga see-eest väga vana juttu.

Lugu nelivürst Heroodesest ja tema võõrastütrest Saloomest pärineb piiblist, Matteuse evangeeliumist ja on seal kõigest 12 salmi pikk. Oscar Wilde on oma „Salomé” ristinud ühevaatuseliseks tragöödiaks — aga tasub tähele panna, et näidend on mitte ainult ühes vaatuses, vaid ka ühes pildis, üheainsa tegevuspaigaga.

„Vana bambuseraiduri lugu” dateeritakse üldiselt 9. – 10. sajandisse. Tõlkija Alari Allik on põhiteksti kõrvale lisanud ka ühe alternatiivse ümberjutustuse, mis ei võta enda alla kolme lehekülgegi. Aga ka mahukamas variandis on tegu tänapäeva lugeja jaoks võrdlemisi sirgjoonelise jutustusega.

Pealtnäha silmapaistmatus algmaterjalis on aga peidus nii mõndagi, sellest ka järelsõnade põhjalikkus. „Vana bambuseraiduri loos” peegelduvad nii konfutsianistlikud kui budistlikud väärtused ja tõekspidamised; huvi võib pakkuda ka originaalne idee taevase ja maapealse riigi vahelisest suhtest.

Kui lähtuda postmodernistlikust käsitlusest, torkab silma, et „Vana bambuseraiduri lugu” seab rõhutatult peategelaseks Teise — Kaguya on naine ja lisaks veel ka mittemaine olend. Läbi selle kommenteerib jutustus patriarhaalset seisuslikku kultuuri ja patriarhaalsuse avaldumisvorme; kaasaegsest vaatenurgast on võimalik „Bambuseraidurit” pidada lausa protofeministlikuks tekstiks.

(Teatav iroonia on aga pealkirjas: ehkki peategelaseks on selgelt kuuprintsess Kaguya, on ajalooliselt kinnistunud tava, et jutustust kutsutakse bambuseraiduri kui majapidamise pea ja printsessi eestkostja järgi.)

„Salomé” on Priimägi käsitluses lugu rüvetumisest. Mõlemad peategelased on sunnitud reetma end ja oma tõekspidamisi; see juhtub tahtmatult ja seda pole võimalik vältida. Priimägi seletab lahti Salomé motiivid ja põhjuse, miks nõuab Heroodiase tütar Johanaani pead; kui näidendit ennast lugedes ei tule see alltekst kohe esile, siis koos nende kommentaaridega avaneb lugu kogu oma traagilisuses.

(Ja täpsuse huvides märgin: kui eespool mainisin „Salomé” järelsõna põhjalikkust, siis päris palju lehekülgi pühendab Linnar Priimägi estetismile ja dekadentsile — ehk ülevaatele Wilde’i elukäsitlusest. Kuid lugu ennast analüüsib ta samuti üksikasjalikult.)

Kirjutasin pealkirjaks küll „Kaguya ja Salomé”, aga kahe loo naiskangelaste vahel paralleele tõmmata tegelikult ei saa. Nende sotsiaalsed positsioonid (ja seega ka nende väljavaated) on kardinaalselt erinevad, lausa vastandlikud. Taevaolend Kaguya võib isegi keisri kukele saata, samas kui Salomé kui tapetud kuninga tütre positsioon õukonnas on õige habras. Ilmselt mõistab ta hästi oma kitsikust: peale Heroodese sängi tal muid eneseteostusvõimalusi ei ole ega tulegi.

Last but not least,

omake ni,

üks ühisosa on neil kahel tekstil veel: mõlemas on peategelaseks tegelikult hoopis Kuu.

Vaata ka:

Jerome K. Jerome. Kolm meest paadis.

Kaanepilt

Jerome K. Jerome. Kolm meest paadis (koerast rääkimata) / Three Men in a Boat (To Say Nothing of the Dog). 1889. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna koostanud Tiiu Viires (esmatrükk 1978), toimetaja Jüri Ojamaa, kujundaja Ivi Piibeleht. Pegasus, 2017. 220 lk.

Kolm kutti otsustavad, et neile kuluks ära korralik puhkus, ning ühiselt otsustatakse see veeta kahenädalasel paadimatkal mööda Thamesi. Reisi käigus juhtub äpardusi, aga ulja pealehakkamisega ja üksteist tögades möödub matk meeleolukalt. Meenutatakse värvikaid eluseiku, mängitakse ninanipse teistele paadimatkajatele ja kohalikele. Nende seikluste vahel tutvustab autor Thamesi-äärseid vaatamisväärsusi ja nende ajalugu.

(Kuuldavasti oligi Jerome’il algselt plaanis kirjutada reisijuht, aga välja kukkus midagi hoopis muud. Räägitakse, et sama teekonda mööda Thamesi on võimalik tänagi läbida, ja kõik romaanis loetletud kõrtsidki on alles.)

Naljad on üllatavalt hästi säilinud, ütleks ma. Lõputult saab huumorit ammutada sellest, kuidas inimene armastab suurustleda ja end paremaks kiita; või et ta alati ütleb üht ja teeb tegelikult teist; või et ta on iga kell võimeline iseendale vastu rääkima. Aerutades on lõbus aurupaatide teed blokeerida ja irvitada ähmis ja pahase reisiseltskonna üle; aerupaadil reisides ajavad aga koledasti vihale need ülbed aerutajad, kes heast peast risti ette sõidavad.

Mõned üle võlli situatsioonid hakkavad pisut juba meenutama Céline’i (kelle „Surm järelmaksuga” oli vaimustavalt absurdne ja värvikirev), üldiselt aga Jerome groteski ei lasku.

Pegasus on uuesti trükkinud 1978. aasta väljaande, nii et tegu ei ole värske tõlkega. Väga põhjalikult on Tiiu Viirese tõlget oma õpilastöös analüüsinud Helo Liis Soodla, nii et ma ei hakka üritamagi sellele midagi juurde lisada. „Kolme meest paadis” kasutas ka Maria-Kristiina Lotman Tõlkija Hääle VII numbris ühe näitematerjalina, rääkides erinevatest huumori tõlkimisstrateegiatest.

Üks väike tähelepanek aga raamatu järelsõnast, kus mu silma riivas mõiste „filoloogiakool” (← grammar school). Filoloogiat õpitakse ikka ülikoolis, ladina keele tunnid pole veel filoloogia. Äkki on sellele terminile leitud teisigi häid tõlkevasteid, aga miks mitte näiteks „klassikalise kallakuga kool” või ka lihtsalt „eliitkool”?

Lõpetuseks:

  • Kui minu teine eesnimi oleks Klapka, siis ma vist ka eelistaks, et mind tuntaks avalikkuses lihtsalt K-na.
  • Ma alguses kujutasin millegipärast raamatu tegelasi ette vanemana, nii umbes keskealisena. Äkki seepärast, et esimeses peatükis kurdavad peategelased üksteisele oma loendamatuid haigusi? Kaanekujundus mängis ka ilmselt rolli. Et aga tegelaste prototüüpideks on kirjanik ise ja kaks tema sõpra, siis peaks nad romaanis olema umbes kolmekümneaastased.
  • Aga „kolm trollivat vanameest” oleks ka päris humoorikas teemapüstitus olnud.

Lk 106:

Inimesed, kellel on kogemusi, on rääkinud mulle, et puhas südametunnistus teeb õnnelikuks ja rahulolevaks; aga täis kõht täidab suurepäraselt sedasama eesmärki ning on pealegi odavam ja kergemini saavutatav.

Jean Genet. Toatüdrukud. Palkon.

Kaanepilt

Jean Genet. Toatüdrukud. Palkon. (1947, 1956.) Prantsuse keelest tõlkinud Ott Ojamaa, kujundanud Jüri Kaarma. Perioodika. Loomingu Raamatukogu, 1989, nr 47–48. 128 lk.


Lavastajad peavad vist olema üks täitsa isemoodi tõug.

Tahaksin ka nii, et näidendit lugedes hakkaks kohe fantaasia jooksma, mismoodi lugu laval võiks kujutada. Ja et näeksin läbi kõik allusioonid ja alltekstid, mis sellesse on kätketud; enamgi veel, tekiks ka mõtteid, milliseid kujundeid materjali põhjal veel luua annaks, mida autor ise polegi ette näinud. Lavastajalt ju lausa oodatakse, et ta leiaks tekstist midagi ootamatut ja originaalset.

On ju näidendi tekst üldiselt proosaga võrreldes väga lakooniline: on ainult tegelaste repliigid, puuduvad aga olukirjeldused ja kommentaarid. Näidendi autor ei anna tegelastele hinnangut, ei põhjenda nende motiive, ei markeeri süžeepöördeid.

„Toatüdrukud” on kergelt kriminaalne lugu mässumeelsusest ja mängust. Eestis on seda viimati lavastanud Katariina Unt Viljandi kultuuriakadeemia tudengitega (2022), enne seda Hendrik Toompere (2009) ja Mati Unt (1987).

Toatüdrukud Claire ja Solange nuputavad, kuidas murda välja teenijaseisusest. Nad ihkavad paremat elu, ja neis küpseb naiivne plaan pererahvas kõrvaldada. Armuline härra on valesüüdistusega vanglasse läkitatud, nüüd on teel ees veel armuline proua. Mida temaga ette võtta? Claire ja Solange on hoolikad ja metoodilised, nad ei soovi jätta midagi juhuse hooleks. Päevast päeva mängivad nad üksi kodus olles mõrva samm-sammult läbi. Claire’ist saab armuline proua ja Solange’ist Claire — ent alati jääb mäng lõpetamata, alati saab aeg otsa, alati jääb mõrv läbi viimata.

Kui tuleb teade, et armuline härra on vanglast kautsjoni vastu välja lastud, kardavad Claire ja Solange, et nende sepitsus tuleb ilmsiks. Nad peavad improviseerima ja teevad katse prouale mürgitatud pärnaõieteed serveerida. Kui seegi ebaõnnestub, jääb vaid üks võimalus: pooleli jäänud mäng tuleb lõpule viia.

„Palkon” on „Toatüdrukutega” võrreldes keerulisema ülesehitusega ja seetõttu ka Eesti lavalaudadele vähem jõudnud. Kuuldavasti lavastas seda Vanemuises Evald Hermaküla 1987. a.; ei tea, kas seda hiljem on tehtud või mitte. Mäng on võtmesõnaks siingi, ent „Toatüdrukutega” võrreldes keskendub näidend rohkem ühiskonnakriitikale.

Tegevus toimub kõrgklassi bordellis, kus ühiskonna eliit — kindral, kohtunik, piiskop ja paljud teised — saavad teoks teha oma fantaasiaid. Kummalisel kombel aga ei ulatu nende fantaasiad palju kaugemale nende ametiülesannetest, ja tekib küsimus, kas ei realiseeri nad hoopis rahuldamata jäänud võimuiha. Piiskop mängib pattude andeksandmist, kohtunikul on vaja vargaplikat, kelle üle õigust mõista, kindral aga ihkab mära seljas ratsutada.

Väljas möllab revolutsioon, linn on leekides. Chantal, üks lõbutüdrukutest, heidab end mässuliste juhi Rogeri käte vahele. Pisut hiljem lastakse Chantal maha, temast saab revolutsiooni käilakuju, mööda linna kantakse tema pilti.

Kuninganna saadik saabub teatega, et monarh on turvalises paigas, ei tunne välismaailma asjade vastu huvi: lahutab meelt tikkimisega ja nokib nina. Ehk on ta kõrvaldatud, vangis? Kui tuuakse sõnum, et kindral, kohtunik ja piiskop on rahutustes surma saanud, kroonivad politseimeister ja saadik maadam Irma uueks kuningannaks. Lõbumaja külastajate hulgast leitakse uued tegelased mängima piiskoppi, kohtunikku ja kindralit; et anda neile legitiimsus ja rahvale signaal, et kõik on kontrolli all, rakendatakse tööle fotograafid ja kiidulaulude kirjutajad.

„Palkoni” ühiskonnakriitika näib seisnevat selles, et revolutsioon on alati kellegi mängukann — kuskil on keegi, kellele revolutsioon on kasulik. Genet’l on selleks politseimeister. Irma läheb avantüüriga kaasa, sest tal on võimalus laiendada oma ettevõtet: nüüd on tal vaja korraldada näitemäng kogu rahvale, mitte enam üksikutele külalistele. Võim kuulub neile, kellel on mängujuhtimise kogemus.

Teiseks aga — ja ma ei teagi, on see mõeldud kriitikana või lihtsalt tähelepanekuna maailma toimimise kohta — näilisuse ja tegelikkuse piir ei pruugi alati olla üheselt selge. Miski võib tunduda mänguna, ja siis ühtäkki, hopp, on sellest saanud aktsepteeritud üldine praktika. Isegi väärikad institutsioonid nagu kirik ja kohtusüsteem on lõpuks ühiskondlikud kokkulepped. Lk 108:

Kuni viibisime litsimaja salongis, kuulusime omaenda fantaasiamaailma: nüüd oleme olemas sellepärast, et me oma maailma välja pakkusime, talle nime andsime, ta välja kuulutasime; sealtpeale oleme inimestega seotud, teiega seotud ja sunnitud jätkama seda seiklust vastavalt nähtava maailma seadustele.

Genet’ avastasin, muide, ei kuskilt mujalt kui Mati Undi „Via Regiast”.

Kuhu viib hiirte kuninglik tee?

Iial ei taha te rituaali, iial pole teist rituaaliks asja, ma lähen minema, ma saan üksi hakkama, ma ei tule enam kunagi tagasi teie juurde, kes te rituaali ei taha! Käige kuradile, miks te ei tahtnud rituaali ja verd, hüvasti!


Mati Unt. Via Regia. 1974. Kogumikus: Kogutud teosed 3. Toimetanud Külli Trummal, järelsõnad Jaak Rähesoo ja Tiit Hennoste, kujundanud Andres Tali. Hermes, 2009. 62/382 lk.

Mihkel Mutt. Hiired tuules: satiiriline romaan. Kujundanud Ando Keskküla. Eesti Raamat, 1982. 207 lk.


„Hiired tuules” (1982) on Mihkel Muti esikromaan, väikestviisi kultusteos, mis kultuuriringkondade pilkamisega omajagu tolmu üles keerutas. See teeb satiirilise kokkuvõtte Tartu kuuekümnendate-seitsme­kümnendate teatriuuendusest ning paigutub mõtteliselt poleemilisse tsüklisse, mida alustas Mati Unt kirjatükiga „Minu teatriglossaarium” (1972) ja lühiromaaniga „Via Regia” (1974) ja mille lõpetas Vaino Vahingu ja Madis Kõivu kahasse kirjutatud „Endspiel” (1988).

Piirdun siinkohal pooliku käsitlusega ja „Teatriglossaariumist” juttu ei tee. Mis „Endspieli” puudutab, siis soovin huvilistele palju õnne. Kaks korda olen sellega proovinud jõudu katsuda, aga see on Vahingul ja Kõivul selline erikuradi semiosfäär, et… (Mõmiseb ja rehmab käega, otsekui kujutades miskit, mis kõrgelt üle pea lendab.)

Samas on Vahingu ja Kõivu romaan selles kompotis jällegi väga oluline koostisosa, kuna kirjutatud justnimelt Undile ja Mutile vastukaaluks, pakkumaks alternatiivset nägemust, kuidas selle perioodi Tartu salongides teatrit ja kunsti mõtestati. Mis seal ikka — eks ma proovin mõne aasta pärast uuesti…

„Via Regia” ja „Hiirte” sarnased süžeed

„Via Regia” ja „Hiired tuules” süžeed on võimalik ühiselt kokku võtta — ilma erilisi kompromisse tegemata — umbes nii:

Literaadist jutustajategelane (Heinrich Holla / Victor Kakk) räägib loo oma klassivennast (Illimar Koonen / Kalle Jermakoff) ja tolle teest teatri juurde. Viimase huvi näitlemise vastu jääb lühikeseks, hoopis enam paelub teda lavastamine ning lavastajana tahab ta käia enda ainuomast teed mööda, avardada väljendusvahendite ja teatri piire. Illimari / Kalle esimene kontseptuaalne lavastus võetakse hästi vastu, see kannustab lavastajat minema kaugemale, sulguma teatri seinte vahele ja tekste veelgi intensiivsemalt dekonstrueerima — mis lõpeb nii erialase kui isikliku kriisiga.

Detailides on mõistagi erinevusi. Kui Illimar Kooneni teatrihuvi avaldub juba keskkoolis, siis Mutt laseb Kalle Jermakoffil läbi käia käänulisema tee.

„Hiired tuules” Kallest saab põhikooli ajal paras pätt, oma karisma ja autoriteediga kogub ta enda ümber terve kamba omasuguseid. Suur on Victor Kaku üllatus, kui ta mõned aastad hiljem kohtab Kallet ülikooli kohvikus. Kalle veeretab teklit peos ja pihib Victorile, et temagi on nüüd üliõpilane. Victor innustab kamraadi, räägib, et haridus ja teadmised on vabadus ja õnn. Kõik muutub küll tohutult keerulisemaks, aga inimese õnn ei saagi lihtne olla, ta ei taha lihtsat õnne. Kalle hakkab külastama teatrietendusi, kirjutama arvustusi, saab tänu Victorile kultuuriajakirja palgale — kuni läheb teatrisse ja sinna jääbki.

Omavahelised jõujooned

Romaanide vahelise seose väljaselgitamiseks oleks kõige olulisem aru saada: mida täpselt mõtles Mati Unt? Kas „Via Regia” on poeetiline meenutus, või pigem iroonia ja teatrist distantseerumine?

Ehkki Unti tunneme ka viljaka lavastajana, jäävad tema saavutused režissöörina hilisemasse aega. Tol perioodil töötas ta teatris ennekõike dramaturgina. Seitsmekümnendate algus oli Undi jaoks murranguline aeg; ta pühkis Tartu tolmu jalgelt ja siirdus Vanemuisest Tallinnasse, Noorsooteatrisse. Niisiis oli tal mingil määral vabadus võtta tollase Tartu teatrielu suhtes kõrvaltvaataja positsioon.

Mati Unt on alati tahtnud olla ambivalentne kuju. „Via Regias” saavad ilmselt kokku üsna mitu lätet: isiklik solvumine Jaan Toominga vastu, kes Undilt naise üle lõi; usk, et kunst peab olema kompromissitu, iseenda teenistuses, mitte hoolima väikekodanlikust moraalist; soov hägustada kunsti ja elu vahelisi piire. Olgugi, et ta halastamatult pilab Illimar Kooneni laialivalguvaid ambitsioone, on Unt samas veendunud, et täpselt sellise põlemisega tulebki kunsti teha — ja ilmselt ka lootis, et kallid ekskolleegid saavad alltekstist aru.

Kõrvutame korraks Mati Undi ja Mihkel Muti „teatriuuendusi”. Unt, lk 140:

Veidi järele mõelnud, kritiseerisin kohta, kus mannekeenil pea otsast rebiti, samal ajal aga ekstaatiliselt hüüti: oh ilus hetk, oh viibi veel! ja seda silmatorkava järjekindlusega mitu korda korrati. Sulle ei meeldinud see koht, küsis Illimar kuidagi hasartselt. Mitte et ei meeldinud, vastasin mina ebalevalt, vaid mul hakkas kuidagi paha. See ongi õige reaktsioon, vastas Illimar, nii see pidigi olema, sest me peame teatris välja elama oma agressiooni ja hirmud, et neist elus vabaneda. Kust sina minu agressioone ja hirme tead, küsisin mina, et julged neid minu eest välja elama hakata? Minu hirmud sinu esituses minu raha eest.

Mutt, lk 142:

KALLE RÄÄKIS BAARIS: «Ma tahan saavutada etenduse äärmist mõjujõudu. Laeng peab olema nii tugev, et igal õhtul sureb saalis mõni vaataja kunstipinge tagajärjel. Muidugi ei juhtu tavalises teatris niisuguseid asju. Seal jääb puudu intensiivsusest. On vaja ebaharilikke vahendeid. Kogu senise kunsti viga on olnud selles, et ta on kujutanud tegelikkust. Ikka on ta nii või teisiti modifitseerinud reaalsust. Igale asjale laval vastab midagi elus. Nii ei teki pinget. Mina tahan luua lavaliste vahenditega midagi niisugust, millele tegelikkuses vastet ei ole. Ma tahan mõne kokkusurutud kujundiga väljendada seda, milleks teistel kulub terve õhtu. Mu etendus peab olema nagu hiigelhoone sõrestik, mille igal liitekohal pidevalt keevitatakse,» läks ta luuleliseks.

Paralleelid on tugevad ja mis seal salata, Unt laob korralikult hagu alla. Et Evald Hermaküla ja Vaino Vahing „Via Regia” ilmumisele valuliselt reageerisid, on mõistetav.

Seepärast julgen ka väita, et Mihkel Mutt mitte niivõrd ei parodeeri Unti (ehkki see võis olla tema esialgne idee!), vaid pigem on „Via Regias” leidnud inspi­ratsioo­niallika, arendab mõtet edasi, näeb võimalust kultuuriinimeste pilamisega kaugemale minna, pilti laiemaks maalida.

Undi minajutustaja Heinrich Holla on oma kangelasest rääkides aupaklikum ja jääb ise tagaplaanile. Mutt seevastu avab Victor Kakku piisavalt, et lugeja temaski mõningaid väikluse ja egoismi jooni märkaks. Teisest küljest jällegi: Kalle Jermakoff hülgab lihtsalt teatri ja temast saab harilik pereisa; Illimar Koonen aga kukub kiresööstu ajel sooritatu tagajärjel trellide taha. Kumb tekst siis iroonilisem on?

Undi käekiri „Via Regias”

„Via Regia” on äratuntavalt Mati Undi stiil. See on täis kõige erinevamaid viiteid: teistele autoritele, romaanidele, monograafiatele, ka muusikale ja plaatidele. Kui see ongi soov eruditsiooniga hiilata, siis on see välja mängitud elegantse hooletuse, teeseldud ükskõiksusega. Sama sentimenti kannavad võõrkeelsed tsitaadid, mida Unt enamasti ei pea vajalikuks tõlkida — elementaarne ju, et haritud inimesel on saksa keel suus, eks? Aga mõnel teisel hetkel jälle tõlgib piinliku hoolega, kui otsustab, et just nii on vaja. Undi tegelased elavad oma elu rõhutatult läbi kirjanduse: …see oli sel ajal, kui tutvusin Horváthi, Pinteri ja Panizza loominguga.

Nende viidete rägastiku tagant aimdub intellektuaalne kärsitus, soov kõike haarata. Unt armastab n-ö plaanide vahel ümber lülituda; olles kirjeldanud lõpuni kahe tegelase vahel toimunud vestluse, asub teda ühtäkki painama küsimus: aga mis elu elas sel hetkel ülejäänud linn? Sama efekti on ta palju kasutanud ka „Sügisballis”. „Via regia”, lk 144:

Pärast seda töötlesid nad vabalt „Oidipust”, kuid see publiku ette ei jõudnud. Olin ise hooletu ega käinud proove vaatamas ja sain asjast kuulda alles siis, kui maestro ise proovidele veto peale pani. Kuulsin vaid niipalju, et maestro oli rääkinud midagi müüdist ja fašismist. [—]
Maestrol võis õigus olla. See oli ärev hilissügis laias maailmas, kus põlesid autod, riigilipud, tankid, sõjaväekutsed ja inimesed.

„Hiired tuules” kultuurielu

„Hiired tuules” on värvikaid tegelasi ja mõtteid otsast otsani täis. Kirjanduselu pulbitseb ja kirjanike seltsielu samuti. Karakterid on on muidugi paksude värvidega maalitud, aga diskussioonid on intensiivsed ja ehedad, soov kirjandusele pühenduda kompromissitu.

Siin-seal on märgitud, et „Hiired tuules” mõjub nostalgiliselt. Piret Viires ja Urmas Vadi jõuavad umbes sellisele järeldusele, et see on tõenäoliselt üks nendest nõukogude ajastu paradoksidest: väljendusvõimalused oli piiratud, teisest küljest kirjanikke ja luuletajaid väärtustati, tiraažid olid suured ja honoraridest oli päriselt võimalik ära elada. Kui Muti tegelased arutavad, et kas intellektuaalil sobib palgatööd teha või peaks ta ainult loomingule elama, siis see pole reaalsusest irdunud unistamine, vaid seda küsimust on päriselt võimalik küsida — asjaolu, mis täna mõjub kummastavalt.

„Hiirte” võlu (ja põhjus, miks romaani tänaseni loetakse) on ilmselt üsna sarnane Mati Undi taotlustega „Via Regias” — satiir ja iroonia lakkavad ühel hetkel töötamast, sest karikatuurset kompromissitust võib kergesti tõlgendada ka ideaalina. Miinusmärk saab muutuda plussiks ja vastupidi.

Lõpetuseks teatrist ja haridusest

Et „Hiired tuules” ja „Via Regia” atmosfäärist aimu anda, tahaksin tsiteerida veel kaht värvikat lõiku, mis iseloomustavad Undi ja Muti hoiakut kontseptuaalse teatritegemise suhtes:

Unt, lk 151:

Käisin ühel proovil. Seal nägin, kuidas Aadam põletab raha. Ta oli poolpaljas ja põleva raha rahutu valgus liikus tema (Hannese) kõhnal vuntsidega näol. Kui raha oli lõpuni põlenud, hakkas ta ennast vaikselt mingi teistele kuuldamatu muusika taktis õõtsutama. Ta tegi seda nii, et mulle tundus, et kuulen muusikat, ja see muusika kasvas fortissimo’ni, kuna Aadam ennast samal ajal tuhaga kokku määris. Kui Aadam tuleb maailma, peab ta maailma puhastama rämpsust, sealhulgas rahast, ütles mu kõrval istuv Illimar ja lisas uhkelt: see on minu mõte, mida nad arendavad.

Mutt, lk 68–69:

Ta tegi stuudio teise lennu lõpuetenduse. Etendus oli algajatele tüüpiline. Seda võis nimetada luulekompositsiooniks. Muusika, valguse ning ekspressiivse tegevusega püüti sõnade mõju süvendada. Tegelikult kukkus küll välja teisiti: vähemalt poole etenduse vältel aitas laulvate värsside (eeskätt «Siuru» poeetidelt) kujundlik sõna arusaamatut tegevust natukegi mõtestada. Tükki oli parem kaugelt vaadata, sest valgetes toogades tüdrukud paljastusid maas oiates ja väherdes kaunis ulatuslikult ning mitmel olid lühikesed jämedad jalad. Otse nina ees hakkas see Victorile veidi vastu. Endastmõistetavalt seisis nurgas trumm, mida Jermakoff ise aegajalt hüsteeriliselt tagus. Välist efekti toetas sisemine tühjus. Etendus protesteeris kõige ja ei millegi vastu ning oli talumatult igav, kuuludes ilmselt viljakate otsingute kilda. Kodus voodis järele mõeldes meenus Victorile kirkana vaid see, kuidas kaks tumma poissi markeerisid kipsist jänesega loomapilastust ning Jermakoff laskis värvilisi aure.

Samas üks kindel hoiak, üks kategooriline imperatiiv on mõlemal autoril — see on usk haritlaste kandvasse rolli, usk tõrvikut kandvasse intellektuaalsusesse.

Mutt, lk 34:

Miks ikka valmistab teadmine oma hingelisest inferioriteedist tuska? Asi tundub mulle kummaline seetõttu, et haritu vihkamiseks peab minu arvates juba enne olema natuke intelligentne. Sest madala hingega inimene pole võimeline haridust a priori väärtuseks pidama. Maik peab suus olema.

Unt, lk 119–120:

[—] orjarahva lapsena tahan ikka veel aadlikuks saada, kas või vaimseks aadlikuks, sest see on midagi, mida mina oma seljataga oleva saja-aastase kirjaliku kultuuriga arvan mitte tundvat, kuid mille poole ikkagi vaistlikult ihaldan maailmas, mille kohal praegu löövad kokku angloameerika kultuuri sogased, plebeilikud lained.

Üks soovitus lõpetuseks veel. Kui soovite „Hiiri tuules” lugeda, katsuge leida originaali asemel mõni hilisem väljaanne. See 1982. a. pehmekaaneline köide on päris näruse kvaliteediga ja raske lugeda — osa teksti kaob raamatuselja sisse.


Mõned viited: