Postitused

Daniil Harms. Maaõlm. (Jutustused 1927–1940, tõlgitud kogumikust: Даниил Хармс, „Полёт в небеса: Стихи. Проза. Драмы. Письма.” 1991.) Vene keelest tõlkinud Rein Saluri. Perioodika, Loomingu Raamatukogu 1996, nr 8–9. 112 lk.

Vaino Vahing. Kaemus. Eesti Raamat, 1972. 124 lk.

Siin on ülestähendused ühest toimunud vestlusest. Mis asjaoludel see toimus, seda me ei tea, ja asjaosalised soovisid jääda nimetuks. Küll aga palusid nad märkmed sisse juhatada kahe tsitaadiga:

Rindele pääseda oli ta suurim soov, kui aga meie väed Moskva all taganesid, ei suutnud Miša seda kuidagi mõista. Kui ka nende polk taganema oli sunnitud, jooksis Miša komandöri juurde ja tagus teda oma väikeste rusikatega. Tagus ja nuttis, kuni ta vägisi kaasa tiriti.

Rindel paistis Aleksei Aleksejevitš silma uskumatu tundlikkusega ja iga kord, kui ta lausus sõnu „lipp”, „pasun” või isegi lihtsalt „pagunid”, nirises heldimusepisar ta palgelt alla.

A: Kas need…

B: Need on Daniil Harms ja Vaino Vahing, jah. Kumb on kumb, seda me hetkel ei tea.

A: Mis asjaoludel nad niimoodi ühte pinki istuma on sattunud? Kas see on seesama fenomen, millest räägib Rein Saluri — et erinevalt venelastest, kes leiavad Harmsi olevat unikaalse nähtuse, on lääne lugejate esimeseks reaktsiooniks hakata otsima Harmsi mõttekaaslasi ja mõjutusi?

B: Pole välistatud, et Harmsi tekste kuuekümnendatel Tartus liikus. Aga see pole ka otseselt oluline. Ütleme pigem nii, et Vahingu ja Harmsi loomingul tunduvad olevat mõned ühised lätted.

A: Ehk siis mäng, Spiel? See, millega sai kuulsaks Vaino Vahingu salong? „Soov olla see, kes me tegelikult oleme, kes me igapäevases elus olla ei saa ega tohi?”

B: Mäng on tõsine asi.

A: Huizinga ütleb, et mäng on tõsistest asjadest ülemgi. Sest tõsine asi üldiselt püüab mängu välistada, aga mäng võib olla ka tõsine.

B: Vähemalt Vahing võttis mängu väga tõsiselt. See võis olla enese väljaelamise viis, aga mitte ainult — ta oli kindlasti ka veendunud, et mängu käigus arenetakse ja õpitakse iseennast tundma. Maskid võetakse eest, rolle lõhutakse, luuakse ja vahetatakse; mäng nõuab avatud meeli.

Vahing, lk 118:

Alles kontserdil taipasin, et tuleb kirjutada hirmust, sellest, et kardame juua, tantsida, laulda, soetada sõpru seal, kus seda ebasoovitavaks peetakse. Kirjutada ahvatlevalt, painajaliku tundetooniga, kaasakiskuvalt.

A: Mingit neurootilisust on mõlema autori juures tunda.

B: Mõlemad olid ju Nõukogude Liidu kodanikud. Katsu ise sellises riigis normaalseks jääda. See on totalitarismi paine, mis läbi kumab.

A: Nüüd ma mõistan, miks räägitakse vene hinge ja vene kultuuri ainulaadsusest. Nelisada aastat järjest sellist jerunda’d ja ongi hullumaja valmis. Eestlastel on veel isegi hästi läinud.

B: Ei tasu hullumaja alahinnata. Hullumajas on vähemasti kõik lubatud. Unenäos ja hullumajas. Harms hakkab rääkima Puškinist. Mõtled, et ahaa, kuulus luuletaja; tühjagi! Tuleb välja, et see on üks hull, kes ei suuda toolilgi istuda, kukub sealt alatasa maha. Selles on väljakutsuvat kuraasi, anarhismi. Nimetan ühe hullu Puškiniks ja mis te teha saate? Teises sketšis on laval Puškin ja Gogol ning kogu tegevus seisneb selles, et nad koperdavad vaheldumisi üksteise otsa ja kukuvad pikali.

Harms, lk 18:

„Mläm-mlämm,” ütles Mõšin, kuulates Phaoli juttu. „Supšupp.”

Phaol jätkas: „Kui ainult inimene teeb pattu, siis järelikult on kõik maailma patud inimeses. Patt ei tule inimese sisse, tuleb ainult inimesest välja. Nagu söök — inimene sööb head, ja heidab välja endast paha. Maailmas pole midagi halba, ainult see, mis on inimesest läbi käinud, võib halvaks minna.”

„Umnähh,” ütles Mõšin, üritades põrandalt tõusta.

A: Nii saab ridade vahele üht-teist peita küll.

B: Mul on tunne, et ridade vahelt ütlemine ei ole peamine taotlus. Ei Vahingul ega Harmsil. Vahing ütleb, et tema eesmärk on elada ausalt. Absurd võib olla ka omaette siht, kõrgem imperatiiv. Absurdis on teatav sügavus.

A: Irina Belobrovtseva ütleb: „Küll võib olla mõnus luua midagi, mis esmalt sünnib, ja alles hiljem saab aru, mis see õieti on. Nagu kirjutas Harms, et talle meeldib „kirjutada luuletusi ja saada nendest igasuguseid asju teada”.”

B: Tähendab, kui täpne olla: Harmsil juhtub ridade vahelt ütlemist küll, aga ta on sellest üle. Ta ei püüa sõnumit sisse kodeerida, vaid otsib pigem selliseid tähendusi, mis end möödaminnes, juhuslikult avaks.

A: Eks vene satiiritraditsioon on paks ja rammus nagu stepi mustmullakiht: Gogol, Ilf ja Petrov, Bulgakov. Venelasel pole kunagi olnud oma riiki, Venemaal on alati olnud režiim. Ja inimene režiimi vastu, inimene režiimi tööriistana — see on küll tihtipeale traagiline, aga seal saab paratamatult ka nalja. ”Muidu head inimesed, aga ei saa jalgu maha.” (Harms lk 34).

B: Ka kahekümnendad aastad ja NEP andsid satiiri kirjutamiseks palju värsket materjali. Segased ajad ja igasuguseid aferiste kerkis esile.

A: Guntis Berelis ütleb, et hea kirjanduse jaoks on vähemalt ühte laipa vaja. Sellest aspektist on Harms küll maailmaklass — tema jutustustes tuleb vahepeal üks laip kümne rea kohta.

B: Must huumor talle meeldib, jaa. Vahingul on ka kohati kergelt kriminaalsed lood, aga ta niimoodi ei laamenda. Ikkagi tuntud arst ju. Päevaraamatutes küll, seal elas ta end rohkem välja.

A: See on Vahingu paradoks. Ta kurdab lakkamatult; küll kurnab teda töö ja tüütavad kohtuekspertiisid, siis jälle on ta loomingulises kriisis. Ja muidugi kummitavad teda need teaduslike katsete nimel tapetud loendamatud kassid. Teisest küljest toob ta Tartu kirjandusellu ainulaadse vaatenurga.

B: Katsetest rääkides:

Harms, lk 14:

Ma olin alati õiglane ega löönud kedagi asjatult, sest kui kedagi lööd, lähed omadega sassi, ja sellega võib üle pingutada. Näiteks, lapsi ei tasu kunagi lüüa noaga ega ülepea rauast asjaga, ja vastupidi — naisi ei maksa lüüa jalaga. Räägitakse, et loomad kannatavad kõik välja. Aga ma sooritasin sellesuunalisi katseid ja tean, et mitte alati pole see nii.

A: Vahing on analüütilisem. Ta ikkagi nagu tahaks teada, miks tema tegelased selliselt käituvad, erinevalt Harmsist. Tõenäoliselt teabki — aga meile kõike ei räägi. Arst peab ikkagi patsientide saladusi hoidma, eks ole. Seepärast peab lugeja leppima, et kõigis lugudes on sees kerge nihestatus ja motiivid pole päris selged.

B: Tõsi. Mis sa arvad, kui lõpetaksime taas kahe tsitaadiga?

Professori naine istub parajasti ja joob kohvi. Äkki uksekell. Mis see olgu? „Teile on pakk.” Naine rõõmustab, nägu läheb naerule, pistab postiljonile jootraha pihku ja teeb paki kiiresti lahti. Näeb, et pakis on purk tuhaga ja kiri juures „See on kõik, mis jäi järele teie abikaasast.” Naine ei saa midagi aru, raputab purki, uurib seda vastu valgust, loeb kirja kuus korda üle, lõpuks taipab, milles asi, ja läheb kohutavalt tujust ära.

Viibisin seal kuni miilitsatöötaja saabumiseni. Ta kutsus mind kaasa. Mina ütlesin küll, et on veel vara. Vaatamata kõigele läksin temaga kaasa, kuna toimus selline lubamatu lugu.

Jätame nüüd targutamise kõrvale: mõlemad autorid meeldisid mulle väga, võin neid kõhklematult soovitada. Korralik topeltsärakas absurdi. Tõuke Vahingu lugemiseks andis muidugi Rainer Sarneti film „Vaino Vahingu päevaraamat”.

Aga miks ma sel juhul ei lugenudki neid kuulsaid päevaraamatuid? Mööda äärealasid seigelda on huvitavam: kuulen räägitavat ühest teosest, lugemiseks valin hoopis midagi muud. Pealegi, filmist saab vaataja üldiselt aimu, milline vaimsus ja meeleolud päevaraamatutes valitsevad. Aga Vahing kirjanikuna? Ei osanud päriselt arvata, mida sealt oodata võiks, see ahvatleski tutvust tegema.

Harms on mu huviorbiidis olnud juba hulk aega (mis mõttes, vanamutte kukub aknast alla?!) ja „Maaõlm” sattus ühel hetkel Raamatukoi veebipoest näppu. Vene satiiril on üsna äratuntavad jooned; kellele meeldivad Ilf ja Petrov, see tõenäoliselt naudib ka Harmsi ja leiab tema juures palju tuttavlikku. Harms on lihtsalt vähe kangem. Destilleeritud.

Kull, Aivar (2006). Vaino Vahing jätkab omamüüdi toestamist. Postimees, 19.01.2006. https://www.postimees.ee/1522255/vaino-vahing-jatkab-omamuudi-toestamist

Laur, Taimi (2016). Vaino Vahingu looming kui fenomen. Magistritöö. Tartu Ülikool. https://core.ac.uk/works/42634115

Teder, Tarmo (2008). Ahistatud Vahing. Kriitilisi tundmusi kirjaniku päevaraamatuid lugedes. Sirp, 25.01.2008. https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ahistatud-vahing-kriitilisi-tundmusi-kirjaniku-p-evaraamatuid-lugedes/

Veidemann, Rein (2008). Lõppmängu lõpp - in memoriam Vaino Vahing. Postimees, 24.03.2008. https://kultuur.postimees.ee/1773509/loppmangu-lopp-in-memoriam-vaino-vahing

Mati Unt. Kogutud teosed 4 („Sügisball”, „Kuuvarjutus”, „Räägivad”). Hermes, 2009. ISBN: 978-9985-9959-3-8. 351 lk.

Plaanisin algselt käsitleda Mati Undi kogutud teoste neljandat köidet tervikuna. Oh üllatust, lähemal vaatlemisel selgus, et ainuüksi „Sügisballis” on ühe kirjatüki jaoks materjali enam kui piisavalt. Ülejäänud kaks lugu jäävad omaette käsitlust ootama.

Kes on Mati Unt? Postmodernist. Trikster. Oma ajastu suurkuju. Undil on eripärane stiil, teda naljalt kellegagi segi ei aja.

Juba „Sügisballi” esimene lõik püüab panna lugejat kikivarvule tõusma: „Midagi pidi ju juhtuma. / Selgi aastal, nagu igal teisel, oli palju märke ja ennustusi, mis mõjusid neile, kes selleks vaid valmis olid.” See on Undile väga iseloomulik mäng: ühtaegu nii siiralt mõeldud kui ka naljaks pööratud. Võta, kuidas soovid.

„Sügisballi” kreedo näib olevat: tegevustik romaani lehekülgedel on lahutamatu laiemast plaanist, maailma üldisest toimimisest. Seegi on ühest küljest mäng, jaburate paralleelide tõmbamine: „Rahvastiku juurdekasvule vaatamata olid pärastlõunad imelikult vaiksed.” Aga samas Unt muutub tõsisemaks, toob näite: kas juuksur peab olema kursis välispoliitiliste arengutega? Ei oska kohe öeldagi, eks. Aga võtame konkreetsemalt: 1968. a üliõpilasrahutused ja selle järelkajad erinevates maades? Nüüd on seos palju ilmsem: tuleneb sellest ju soengumood ja seega ka juuksuri klientide arv ja tema teenistus.

Mitmed Undi romaanid on kollaažilikud, otsekui uurimuse tarbeks kogutud materjal. Tegevustiku tagant aimub mingi üldisem teema, mida vihjamisi siit ja sealt puudutatakse, mille juurde autor ikka ja jälle tagasi pöördub. Siia-sinna on pillatud fakte ja viiteid kasutatud kirjandusele, lugeja asi on mõistatada, mismoel need romaani sündmustikuga seonduvad.

Üht hilisemat romaani „Öös on asju” (1990) näiteks võiks kirjeldada kui „uurimust elektrist”, ja käesoleva kogumiku „Kuuvarjutuses” tiirlevad tegelaste mõtted Mahtra sõja ümber, olgugi et süžee sellest otseselt ei räägi.

Läbiv teema lihtsalt ripub taevalaotuses otsekui täiskuu või planeetide konjunktsioon, mõjutades nähtamatute hoobadega jutustuse tegelasi.

„Sügisballi” fookuses on küsimus linnast, ühiskonnast ja progressist. Arhitekt Maurer on veendunud, et rahvaarv kasvab, lapsed ja linnad on meie tulevik. Ta on üks uue linnaosa projekteerijaid ja usub sellesse siiralt, isegi siis, kui kolleegid ja kaasautorid on Mustamäest aegamööda lahti öelnud. Uue aja noored on vanameelsed, pahandab Maurer, tema põlvkond peab kaitsma progressi. Ta poleks ehk osanudki selliseid arenguid ette näha, aga nii on asjad kujunenud ja temas on kujunenud veendumus. (Lk 22: „Niisiis pärines arhitekt Maurer täiesti teisest miljööst kui see, mida ta ise kujundas. Ometi ei soojendanud ta endas odavat nostalgiat.”)

Oluline on see, et enamik tegelasi soovivad Mustamäe kui keskkonnaga siiski isiklikku suhet luua. Nad leiavad oma vaatenurga; linn oma majadega muutub otsekui plastiliseks, omandab igaühe kujutlustes individuaalse vormi ja rolli. („Nii tunnetas Eero oma ümbrust ennekõike kui liikuvate figuuridega küllastatud maastikku.”)

Kõlama jääb alltoon, et kõik on üksteisega mingil moel seotud. Linnaelu on kollektiivne elu — isegi uusrajoonis, kus elanikud üksteist ei tunne. Unt viitab Le Corbusier’le ja tema nägemusele majast kui masinast. Inimesed on siin romaanis otsekui hiired masinavärgis või labürindis, kes oma keskkonda huvitatult uurivad, seda kaardistavad ja läbi suhestumise omaks loovad. Lk 15: „Eero ei kuulunud antiurbanistide hulka. Ta ei ihalenud partele tagasi. Ta leidis linnaosast meeleolusid ja saladusi.”

Juuksur August Kask on kibestunud poismees: ta vihkab inimesi ja lapsi ei taha ta päris kindlasti. (Augustil on omad minevikutraumad.) Ka naised tunduvad ajuti eemaletõukavad, ometi tunnetab August Kask millegi puudumist oma elus ja see ajendab teda õhtuti pikksilmaga kardinate vahelt vastasmaja elu jälgima. Oma pettumuseks ei näe ta midagi huvitavat — aga elu seal on, see on päris selge.

Niisiis, Mustamäe ei ole inertne betoon, tummad paneelseinad. Unt selgitab: elu võib Maal leida kõige ootamatumatest paikadest. Kõik kihab elust. Kui mõni elukeskkond tundubki meie vaatenurgast arusaamatu või jabur, siis see on meie subjektiivne probleem. (Lk 75: „Kloaagi-kala elab meripura kõhus.”). Mustamäe kui elukeskkonna eitamine oleks seega mõistusevastane. Mis tõestaks progressi kõikvõimsust paremini kui see, et inimene oma leidlikkusega on ka sellised linnad omaks võtnud ja enda omaks teinud?

Ja mis kõige olulisem: igal tegelasel on oma elu, omad eesmärgid, omad rõõmud ja mured, aga keegi ei ole „Sügisballis” otseselt kurb sellepärast, et ta Mustamäel elab. Kui, siis ehk šveitser Theo: Mustamäe restoran pole nii särav ja prestiižne ja sama külluslik sissetulekuallikas kui kunagine töökoht kesklinnas, kust ta spekuleerimise tõttu lahti lasti. Theo ei tunneta Mustamäega isiklikku seost. Tema hobiks on astroloogia, üksindustunde vastu aitavad tema arvates kõige paremini üheöösuhted. Ent oh häda, ahastus hiilib vaikselt, ent vääramatult ligi. Theo hakkab vanaks jääma. (Ega suguhaiguski asja paremaks tee.)

Aga tuleme tagasi Mustamäe juurde. Tuletagem meelde, et uut elamispinda oodati pikisilmi ja tervitati kahel käel: avarad, kõigi mugavustega korterid! Soe vesi! Vannituba! Millist elu me nüüd elama hakkame! Lk 37: „Kõik oli nii neitsilik, puhas konstruktsioon ja puhas funktsioon, ei mingit esteetikat, mälestusi ega tapeete. Ainult seinad, ainult lahtine võimalus.” Paljude jaoks oli Mustamäe pääsemine ühiskorterist, lõpuks ometi privaatsus — ja võimalus natuke oma elu üle segamatult järgi mõelda.

Kas see mitte ei seleta, miks luuletaja Eero naine jätab ta maha samal õhtul, kui nad soolaleivapidu peavad?

Mati Unt on tuntud iroonik ja suurema osa tegelaste juures leiab ta jooni, mida pisut pilgata. Kui linn on masin ja inimesed on hiired, kes sibavad selles masinavärgis ringi, siis liiga tõsiselt neid ju võtta ei saa. Ennekõike armastab Unt tögada luuletaja Eerot. Lk 37:

Kuid seda hämmastavalt suurt hulka puitu oma korteris korraga nähes haaras teda hirm. Ta haistis teravat puusepatöökoja lõhna. Lakk erutas sõõrmeid. Poleeritud külgi valgustas varatalvine õhtuvalgus. Oma kapid, mõtles ta filosoofiliselt, neid me peame kandma. Ta oli ju intelligent ega osanud ühtki asja loomulikult võtta. Talle tuli pähe sobivaid lauseid.

Mõnel lugejal võib olla tekkinud küsimus: kas ma filmil ka peatuda kavatsen? Jätta see tegemata oleks nagu kirjutada Bornhöhe ajaloolisest romaanist „Pirita kloostri viimased päevad”, mainimata poole sõnagagi, et sellest vist on ka kinolinal üks vähetuntud tõlgendus vilksatanud.

„Sügisball” on Veiko Õunpuu 2007. a ekraniseeringu tõttu samuti nende kirjandusteoste hulgas, mida mäletatakse tulevikus ennekõike filmi kaudu. Võib muidugi olla, et ma hindan „Sügisballi” filmi tuntust üle. Õunpuu pole päris igaühe maitse ja see on täiesti mõistetav. Ma tean ainult üht mõistlikku viisi, kuidas vaadata tema „Püha Tõnu kiusamist” ja see on koos pudeli veiniga. Kaks oleks parem. Aga see selleks.

Filmi ja romaani kõrvutamiseks on vaja mõned piiripostid paika panna. Kirjandusteadlane Piret Viires on öelnud, et modernistlik Mustamäe inspireeris Unti kirjutama postmodernistlikku „Sügisballi”, samas kui postmodernistliku nähtusena saadab Mustamäed vaid vaikus.¹ Epp Lankots ja Helen Sooväli on seda mõtet edasi arendanud, märkides, et kaasaegne Mustamäe on märgina taandunud nii mittemidagiütlevaks, et ei sobinud isegi „Sügisballi” filmi taustaks, Õunpuu läks koloriiti otsima hoopis Lasnamäelt.²

Aga nii palju kui 1970-ndate Mustamäe ja 2000-ndate Lasnamäe vahel ühisjooni ongi — arhitektoonikas, mõõtkavas, funktsioonis — ei saaks need samas olla vastandlikumad. Seitsmekümnendate Mustamäe on, nagu öeldud, modernistlik, tulevikku vaatav, ehkki arhitekt Maureril ei õnnestu selles veenda oma naist, ei romaanis ega filmis.

Postsovetlik, lõpuni korrastamata Lasnamäe (Priisle poe tagune kuumaastik, kooruva värviga rõdud, Eero poolt kummulisõidetud prügikonteiner) on seevastu puhas grotesk, peatunud aeg. Kui üks arhitekt midagi sellist armastab, siis ei oska seda teisiti seletada kui klammerdumise, masohhismi ja keskeakriisiga. Kuigi Maurer on üks väheseid tegelasi, kes on romaanist enam-vähem originaalitruult üle toodud (temale lisaks ka Theo; suur osa romaani ja filmi tegelasi aga ei kattugi), muudab teise keskkonda ümberpaigutamine ka teda ennast oluliselt.

Ehk siis: Mustamäe loomisaegne modernism, idee Päikeselinnast, mille üle saame täna veel Akadeemia teel seistes ja pannoosid vaadeldes mõtiskleda, kajab Undi romaanis meile vastu. Undi „Sügisball” vaatleb Mustamäed küll kriitiliselt, ent kantuna küsimusest: kas utoopia on võimalik?

Lk 80, Maurer:

Ta mäletas ühe kuulsa arhitekti nukrust, kes vabastas Rio de Janeiro äärelinna räpastest faveladest ja rajas asemele kauni, avara, funktsionaalse satelliitlinna. Siin ei hakka enam kunagi kõlama kuumaverelised sambarütmid, oli kuulus arhitekt õhanud. Ei hakanudki. Aga arhitekt tegi valiku. Ta eelistas inimeste õnne sambale. Kas see valik on vale? küsis Maurer nördinult.

Lasnamäel sellist küsimust Veiko Õunpuul ei teki. Ei saakski tekkida ja pole kunagi saanud.

Viimasena tuleks korra veel peatuda üksikema Laural. Lk 28:

Sõbrannasid Laural töö juures ei olnud. Vabadel õhtutel vaatas ta televiisorit. Ta ei olnud televisioonist mingil moel tüdinud. Ta elas kaasa nendele, kes seal klaasi taga kannatasid ja võitlesid. Enamasti olid võitlejateks mehed. Mõned neist käisid naistega halvasti ringi, isegi peksid neid, siis aga tulid head mehed ja karistasid halbu, lõid halbadele jalgadega kõhtu või heitsid neid pilvelõhkuja katuselt alla. Tõelistes kunstiteostes võitsid halvad mehed, bulvarikunstis head mehed. See oli tõelise ja bulvarikunsti vahe.

Laurast endast on juttu minimaalselt: talle pühendatud peatükid jutustavad ümber tema lemmikseriaali tegevust, otsekui oleks seriaali tegelaskujudki osa romaanist. See on muidugi postmodernistlik võte ja haakub hästi eespool mainitud kollaažlikkusega. Aga kas ei sümboliseeri see, kuidas televisioon tikubki olema osa meie elust? Hea küll, Laura jälgib andunult seriaali, aga ka tõsielusarjad, kokandus- ja lauluvõistlused püüavad hoolimata teatud määral ettekirjutatud stsenaariumist panna vaatajaid uskuma, et nad saavad nüüd ja praegu osa millestki tõelisest.

(Ma käisin äsja Linnateatris vaatamas Diana Leesalu lavastatud Ray Bradbury „451° Fahrenheiti”. Need on ilmselgelt ka selle lavastuse mõjud, mis siin kaasa räägivad.)

Laura isiksusena taandub tahaplaanile. See on ehk üksikema rolliga kaasnev enesekaitserefleks, aga samas tark valik. Milleks lasta välistel jõududel oma sisemaailma lükata-tõmmata? Lk 25: „[Laura] ei pidanud end otsustajaks. Ta ei võtnud maailma kohta ilmaasjata suud täis, sest teadis, et ta maailmast õieti midagi ei tea. Ta ei kasutanud seda maailma oma viha söötmiseks.”

Et panna mõtisklustele punkt, lõpetan ühe tsitaadiga, kus avaldab Undi irooniline esprii oma parimas vormis. Lk 14:

Paneelhooned olid kaunis suured, kuid Eero nõustus täiesti prantsuse filosoofi Gaston Bachelardiga, et need majad on küll suured, aga ei saa öelda, et nad oleksid kõrged, sest neil puudub vertikaalne mõõde, üks tähtsamaid asju, mis majast üldse maja teeb. Neil pole nimelt keldrit, kus roomaksid rotid, maod, draakonid ja muud süvapsühholoogilised ning ktoonilised olendid. Neil pole ka pööninguid, kus taeva lähedus kutsub esile õilsaid mõtteid, kus katusekambris elab vaba vaim.

Natsume Sōseki 夏目漱石. Noorsand (坊っちゃん, Botchan). Jaapani keelest tõlkinud Maarja Jaanits. SA Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2022, nr 29–31. 133 lk.

Tokyos kooli lõpetanud noormees võtab vastu matemaatikaõpetaja töö kauges maakohas Shikoku saarel. Kool ja küla osutuvad parajateks intriigipesadeks; sisserännanule ei tehta kohanemist lihtsaks, vaid ta pannakse igal võimalusel proovile.

Tundub, nagu kividelgi oleks silmad ja kõrvad: kõik teavad kahtlaselt hästi, kus uus õpetaja on käinud, mida teinud ja mitu kaussi nuudleid söönud. Õpilastel on pilkamiseks ainest küllalt, ja kui peategelasel tuleb koolis öövalves olla, korraldavad marakratid talle ridamisi vempe. Direktor ja õppealajuhataja ei näita üles erilist entusiasmi, kui oleks tarvis koolipoisse koerustükkide eest karistada. Võiks lausa kahtlustada vaikivat kokkumängu — uustulnuk on ometigi vaja paika panna.

Konflikt on seega kerge tekkima. Peategelane on otsekohene ja pisut tormakas („bambusena sirgjooneline”, ütleb tõlkija ise). Tema naiivne kompromissitus on aga omamoodi armas ja seetõttu võidab ta kergesti lugeja poolehoiu. Eriline kõnemees ta ei ole, see-eest aga mahlaka ütlemisega ja see annab teosele hea hoo ja mõnusa värvingu. Esimest koolipäeva alustab ta sellega, et annab igale kolleegile mõttes hüüdnime: Talimelon, Mägimaru, Tühikargaja, Kährik ja nii edasi.

Lk 44:

Panevad nad sinna Madonna või padakonna, mul pole mingit vahet, tehku mis tahavad, aga see ei mahu mulle kuidagi pähe, kui räägitakse asjust, millest teine midagi ei tea, ja tehakse seejuures nägu, et tema ees võibki kõike rääkida, kuna ta ju ei tea, millest jutt käib. Matslik käitumine.

Sōseki pöörab tavapärased stereotüübid pea peale ja seepärast ongi tulemus äraütlemata naljakas. Intriigid ja peenutsemine on tavaliselt ikka suurlinna nähtus, maainimestelt ootaks talupojamõistust ja otsekohest ütlemist. „Noorsandis” aga satub kogenematu linnapoiss maale, kus kohalikud teda üle kavaldada püüavad ja tema selja taga sosistavad. Eks ta oma rahutu ja elava loomuga torkab muidugi silma: viskab võõrastemajas üüratu jootraha või otsustab, et võib oma öövalve ajal rahulikult onsen’it külastada. Teistel hetkedel tunneb aga lugeja koos peategelasega nõutust: kas küla peal soba-nuudlite söömine on tõepoolest õpetaja jaoks sobimatu käitumine?

On üsna varakult selge, et niisugune natuur kopitanud provintsis kaua vastu ei pea. Lugu lõpeb siiski positiivsel noodil, sest romaani kangelane saab aru, keda kollektiivist usaldada võib ja kes tõeliselt tema poole hoiab.

On kõlanud võrdlusi, et „Noorsand” on otsekui jaapani „Kevade”. Margit Juurikas selgitab Eesti Ekspressis: „Samas on nii „Kevade“ Eestis kui „Noorsand“ Jaapanis populaarsed ja ajatud eelkõige tänu oma rahvalikule huumorile, elavale tegevustikule ja värvikatele karakteritele, mis jäävad justkui igavesti meiega.” Eks vast sellele tasandile sarnasused jäävadki: „Noorsand” on ikkagi aus rokenroll, kus on head ja pahad ning saab korralikult kino. Sōseki ei mängi nostalgia ega „rõõm teeb laste lauluhääle” peale. Viimased peatükid on otsekui põnevik, kus peategelane ja tema mõttekaaslane üritavad kooli õppealajuhatajat ebaväärikas asutuses ajaveetmiselt tabada.

„Noorsand” on esimene eesti keeles tervikuna ilmunud Sōseki romaan (ja ka esimene eesti keeles ilmunud Meiji ajastu romaan, täpsustab Margit Juurikas). Õige pea peaks siiski Maret Nukke tõlkes ilmuma ka Sōseki „Mina olen kass”; Vikerkaares 1–2/2003 on sellest avaldatud Lauri Kitsniku tõlgitud katkend.¹

Paar sõna veel ka autori nimest — kuna olin pisut segaduses, kuidas seda õige kirjutada oleks. Lugu on selline, et Natsume on perekonnanimi, Sōseki nn. kunstnikunimi, kirjanduslik pseudonüüm. (Kust see võetud? No aga loomulikult ühest vanahiina anekdoodist.) Jaapani tavade kohaselt kasutatakse pseudonüümi kas eraldi (Sōseki) või koos perekonnanimega (Natsume Sōseki). Kuna Sōseki pole eesnimi ja lääne traditsioonis puudub võrreldav komme pseudonüümi koos perekonnanimega kasutada, siis nime „ümberpööramine” läänelikku järjekorda võiks segadust tekitada. Kõige õigem vast ongi kirjutada nii, nagu selle väljaande kaanel on seda tehtud.

Samasugune pseudonüüm on ka Matsuo Bashō (kuulus haikuluuletaja) ja väga palju on sedasorti pseudonüüme kasutanud jaapani puulõikemeistrid.

Lk 15:

Pargase randa joostes olin mina jälle kõige esimene kaldale hüppama, võtsin ühel kivisel rannal seisval tattninal natist ning küsisin: „Kuskohas siin põhikool on?” Jõmpsikas vahtis mind mõttelageda pilguga ja vastas: „Ma es tea.” Küll maakad võivad ikka juhmid olla! Linn ahtake nagu kassi otsaesine, aga tema ei tea, kus koolimaja on!

Kassi- ja koeraväljenditest jaapani keeles on üks tore ülevaade siin.

Johannes Aavik. Puudused uuemas eesti luules. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, Tartu, 1921. 170 lk.

Luule on tõsine asi.

Igal juhul piisavalt tõsine asi Johannes Aaviku jaoks, et virn värskemaid luulekogusid pulkadeks lahti võtta, kirjutada neist 170-leheküljeline arvustus ja see raamatuna välja anda. Vaatluse all on 22 luulekogu üheksalt luuletajalt, ilmunud aastatel 1917–1920. Peamiselt on siin „Siuruga” seotud nimed (Marie Under, Johannes Semper, Henrik Visnapuu, August Alle, Johannes Barbarus, Artur Adson), aga neile lisaks ka Gustav Suits, Rudolf Reiman ja Jaan Kärner. Ja 170 lehekülge pole tingitud mitte kiidusõnade rohkusest, vaid sellest, et Aavik õieti ühelegi neist ei halasta ja värsside puudusi üpris halastamatult hekseldab.

Kahekümnendate algus on noorukese Eesti Vabariigi jaoks kriitilise tähtsusega aeg. Riik ja ühiskond on õigupoolest lapsekingades, kõik on tarvis tühjalt kohalt luua, igal elualal on vaja alles tõestada oma eluõigust vanade Euroopa kultuurrahvaste kõrval. Sellel taustal tulekski mõista Aaviku kärsitust: ta tahab, et eesti luule oleks euroopalik ja Euroopa tasemel. Aavik oskab keeli, on õppinud Helsingis ja tema keelevaist on terav — seetõttu on tal selgelt silme ees, millise tasemeni oleks tarvis jõuda, ja karmi kriitikaga loodab ta ilmselt seda protsessi kiirendada.

Ütleme Aavik, mõtleme „keeleuuendus”. Selles mõttes on Aavik ja „Siuru” samal pool rindejoont: luuletajate noorem põlvkond on agar Aaviku uuendustega kaasa minema, uut keelt oma luuletustes kasutama ja propageerima. Seda Aavik tõepoolest ka tunnistab ja hindab väga. On aga kaks põhjust, miks ta silmnähtava rutuga sule haaras ja „Puudused uuemas eesti luules” paberile pani. Esiteks parandada luuletustes n-ö vead, et uudsed sõnavormid rahva hulgas vigasena levima ei hakkaks. Teiseks aga distantseeruda modernistliku luule raskestimõistetavusest, kuna lugeja võib arusaamatud luuletused panna keeleuuenduse süüks. (Lk 20: „Üldse aga katsutagu võimalikult normaalse, hariliku keelega läbi saada. See on suursugusem ja peenem.”)

Raamatu peatükid käsitlevad järgemööda luuletuste keelt, värsitehnikat, stiili, sisu ja luulekogude välimust ja küljendust. Keelelise kriitika peatükis loetleb Aavik halastamatult üles kõik juhud, kus sõnu kogemata või ka riimi saamiseks tahtlikult valesti käänatud; peamisteks valupunktideks on Aaviku juurutatud lühike mitmuse osastav (hingi, päevi, soove), kus on võimalik lõpuvokaaliga eksida; küllaltki suurel määral ka lühike mitmuse omastav (jalge all, silme ees; aga ka vormid, mida tänapäeval ainult poeetilises registris pruugitakse, nagu sõrmede e. sõrmi, meelte e. meeli, tähtede e. tähti jt).

Miks just mitmuse vormid? Tõenäoliselt seetõttu, et eesti keeles pikendab mitmus väga sageli kahesilbilise sõna kolmesilbiliseks (täht, tähe, tähte; aga tähtede, tähtesid) ja see kitsendab oluliselt värsimeistri valikuid: trohheusesse (– ◡) ei pruugi selline kolmesilbiline vorm sobida ja daktülis (– ◡ ◡) nõuab järgmiseks kindlasti rõhulist silpi. Seetõttu ka suur huvi kõikvõimalike lühivormide vastu.

Muide, tasub tähele panna, et terve rea sõnade puhul pole lühike mitmuse osastav juurdunud ja näib täna võõrapärane (nt. iga – igi, isa – isi, lisa – lisi, nisa – nisi).

Värsitehnika peatükk on pühendatud lohakustele värsimõõdus ja värsijalgade arvus; Aavik imestab, et luuletajad pikki ja lohisevaid värsiridu komponeerivad ja selle moodsa ja peene arvavad olevat. Lk 54:

Ja paratamata vastavus sellele, mis rütmi alal nägime: elementaarvigade kõrval peenutsemised ja iseäratsemised: harilikke riime ei jaksata iga kord õigesti kätte saada või ei hoolita nende puhtusest, aga selle kõrval aetakse taga kõiksugu riimikurioosumeid, eriskummalisi riime.

Lk 55:

Sest niisuguste riimide sage ja kavakindel tarvitamine ja nendega koketeerimine teeb ikka peaaegu natuke niisuguse mulje kui see muusikaline vigurimees, kel pole oluline oma mängu muusikalise küljega mõju avaldada, vaid peaasjalikult sellega, et ta oma viiulit põlve või selja taga või pea peal mängib.

Kui kõik eelnev on tehniline ja üheselt võetav, siis stiili- ja sisulistes küsimustes on Aavik paratamatult subjektiivsem. Ei, üldjoontes tuleb Aaviku maitset tunnustada, sest kriitikat illustreerib ta ohtrate näidetega ja nii mõnigi näidisvärss on, olgem ausad, tõepoolest üpris halb või täitsa arusaamatu. Näiteks tähelepanek, et Visnapuu küll kangesti onomatopöad armastab, aga see puine, igav ja naeruväärnegi välja kukub: „mürr mürr! mürr mürr! trahh trah!” (lk 83)

Võib ehk vaielda, et kas luuletus peab tingimata loogiline ja lõpuni mõistetav olema ja sisulise terviku moodustama. Aavik igal juhul eeldab, et nii see võiks olla. Henrik Visnapuu neljasalmilist „Ilo kavva on kahele” tükeldab autor viis lehekülge järjest, käib läbi kõikvõimalikud tõlgendusvõimalused ja nendib lõpuks (lk 88): ”Üldse kogu see siin analüseerit Visnapuu luuletus kokku teeb niisuguse mulje, nagu oleks selle kirjutand mitte normaalse mõistusega inimene, vaid närvihaigete asüüli kandidaat [—].

Peamiselt heidab ta luuletajatele ette raskepärasust; segast väljendusviisi; taotluslikku peenutsemist, mis samas klišeeks muutub, sest et trafaretsed, luuletusest luuletusse korduvad sõnad ja väljendid appi võetakse („… ja siis kubisebki luuletus niisuguseist sõnust kui purpur, sammet, kuld, vein, viin, kangad, violet, rubiin jne.” — lk 102).

Aavik lajatab diagnoosi muidugi ka: lohakus, mugavus, iseäratsemine, kirjanduslik mood. Lk 98: Mingisugused ilusad mõtted ja laused, kuid üldine mulje on midagi ebamäärast, tuhmi. Kui oled lugend, ei mäleta enam midagi kindlat; nii palju tead, et lugesid mingisuguseid kõrgeid sõnu ja et on tahet kirjutada midagi peenestiililist ja intiim-luulelist. Mõtteline mulje on null.

Õigupoolest otsustab ta minna sammukese veel kaugemale ja püstitab hüpoteesi, et mõnedel luuletajatel on tõenäoliselt puudus värviküllasest siseilmast, millest kunst sündida võiks, ja seepärast nad piirduvad maneeride matkimisega. Lk 102:

Kui niisugune luuletaja hakkab näiteks päikese loojaminekust luuletust tegema, siis võib juhtuda, et tal sellest ei olegi mingisugust intensiivist ja omapärast nägemust või meeleolu, vaid ta võtab selle üldiselt, shablooniliselt, nii ütelda abstraktselt, ja sel korral pole tal sõnadega ka midagi tõlgitseda, mitte midagi maalida, sõnu aga tuleb siiski teha. Ta teebki sõnu, teeb sõnu sõnade pärast, teeb võrdlusi võrdluste, ja stiili stiili pärast.

Lk 95:

Ja meie vaene publik omas naiivsuses ja harimattuses tunneb kõige selle sodi ees suurt aukartust ja on vaimustet.

Siit aga koorubki kirjatüki suurim puudus: autor kipub kohati isiklikuks minema. Võib-olla lubab ta endale vanusevahe tõttu „Siurule” ja ülejäänud luuletajaskonnale ülalt alla vaadata, kuna enamik neist temast keskeltläbi kümmekond aastat nooremad on; üksnes Suits ja Under on peaaegu eakaaslased.

Marie Under on Aavikul eriti teravalt hambus ja see ei tundu põhjendatud olevat. Üsna põlastav on üldine hinnang tema luulele: mingi tundlemine, peenutsemine, võrdluste kuhjamine, viimase saab Under lausa ladinakeelse diagnoosina plärtsti otsaette: mania comparationis paradoxae et accumulativae.

Otsekohene on autor ka Henrik Visnapuu suhtes. Paar markantset kommentaari on eespool juba näiteks toodud, märkimist leiab veel korduste liigsage kasutamine (mis mõttes pool luuletust on ainult üks „sireli sireli”?). Visnapuu poolt uue hümni konkursile esitatud „Kodumaa laul” saab hinnanguks „kuiv, kohmakas, jõuetu” (lk 138). Kulminatsioon on leheküljel 133, kus Aavik kahtleb Visnapuu isamaalisuses ja lugeja saab korraliku laimutulevärgi osaliseks:

Silmakirjalus, Visnapuu! Oleksid ise meeleldi üks neist neetuist, s.o. sööksid ja jooksid kõige paremini ja omaksid maja südalinnas, ja selle lisaks, kui võimalik, veel villa Vahemere kaldal.

Teine, mis kaasaja lugejas võib võõrastust tekitada, on Aaviku tiraad kõlbluse teemal. Ta möönab, et erootilistel teemadel on luules oma kindel koht, aga arvab siiski, et vaadeldud luulekogudes ülevuse-madaluse skaalal osuti kindlalt alumise otsa poole kaldub, muretseb siiralt, kuidas selline poolpornograafiline kunst rahva elujõule mõjub, eriti just sellisel ajal, kus eesti rahva ülesehitamine otse kriitilise tähtsusega on, ning avaldab arvamust, et pole kaugel piir, kus tsensoril sekkuda tuleks.

Etteheiteid jagub ka nn ajalauludele: luuletajad pole vabadussõda kajastanud tõsise, süüvimist vääriva teemana, vaid jäävad pealiskaudseks, šabloonseks. Veelgi enam, sõda annab neile põhjuse kasutada väljakutsuvat sõnavara, skandaalitseda roppuse, pahelisuse, tiirasuse, roojasusega. Ühest küljest tekitab vihje, et luuletajad võiks õiget rahvuslikku ideoloogiat jälgida ja rahvast moraalselt kasvatada, praegustes lugejates ilmselt tõrkeid; teisalt pole vale ka Aaviku tähelepanek, et nii mõneski sõjaluuletuses on trafaretseid ja anakronistlikke kujundeid. Lk 128:

Nagu enne looduse- ja armastuselaulud kubisesid sõnust lõhn, aroom, purpur, kangad, kuld, viin, kirg, suudlusvihm jne., on nüüd päevakorral sõnad granaadid, shrapnellid, mortiirid, haubitsad, trompeedid, paugud, timukad, tapma, tapet, veri, surm, võllad, poodud, surnukehad, korjused, laibad, raiped, haud, varemed, ahervarred.

Aaviku programmiline seisukoht on: modernism on oma aja ära elanud ja aeg oleks mingil uuel stiilil esile kerkida. Lk 147:

Seepärast oligi modernismi ilmumine möödund aastasaja 80-neil aastail suurelt osalt ka positiivne nähtus, sest see tõi teatava korrektiivi valitseva realismi liig raskepäraselle elutõsidusele (Balzac, Dickens, Dostojevski, Turgenjev, Tolstoi, Freytag) või kainelt igapäevsuselle ja protokollilikkuselle (Zola). Nüüd pärast 40-aastast kestust on modernism oma korrektiiviksolemise tahtsuse ja tarvilisuse kaotand, olles degenereerund liialdustesse (futurism, ekspressionism, dadaism), ja ise valitsevaks vooluks saand. Seepärast on nüüd ülim aeg käes sellele voolule vastu astuda ja jälle elutõsisemat laadi nõuda, seda enam, et viimane moodustab kõrgema astme kunstide astmestikus.

Nagu mu abikaasa vanaema ütleb — mekk on maitse asi. Küll aga peab Aavik tunnistama, et ta on oma hinnangud kujundanud üsna lühikese ajaperioodi, kolme-nelja aasta jooksul ilmunud luule põhjal, ja luulemaastik on kiiresti muutumas nagunii. Mõned liialdused ja moeröögatused ongi juba taandumas, sarnast kriitikat on mujaltki tulnud, ka luuletajate endi hulgast. Niisiis võtab ta jutu kokku sõnadega: „… oleksin esitusviisi ja väljenduse suhtes paiguti võind olla vähem terav” (lk 167). Ära sa märgi.

Kuidas siis oli saja aasta tagust kirjanduskriitikat lugeda? Esiteks, Aavik on jätkuvalt vägagi aktuaalne. Olgu tõestuseks esmaspäevane nupuke ERR-is Sirje Mäearult, et Eesti Keele Instituut kaalub -(te)t-kesksõnavormi kuulutamist normikohaseks rööpvormiks.

Teiseks aga on sellel arvustusel selgelt meelelahutuslik külg — nii stiilipuhast kaikaga vellot (kes samas üldiselt teab, millest ta räägib) ei satu kuigi tihti ette. Kino saab selles brošüüris küll ja veel, lugemise kõrvale võiks kasvõi popkorni näksida.

„Puudused uuemas eesti luules” on netis ka täistekstina vabalt üleval: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=474

Andrei Ivanov. Batüskaaf. Vene keelest tõlkinud Erle Nõmm. Tänapäev, 2017. ISBN: 9789949851713. 335 lk.

Jevgeni on Eestist põgenenud Taani ja elab seal illegaalselt, onu pakub talle enda juures peavarju. Kui onu korteris istumine väljakannatamatuks muutub, laseb Jevgeni jalga ja leiab Frederikshavnis hotellis tööd — selle juhataja Hadža, vana kurd, on palganud teisigi sarnaseid paberiteta muulasi. Jevgeni toakaaslaseks saab hindu Hanuman. Ent ka hotellitöö muutub ahistavaks ja kaks sõpra põgenevad, sõidavad tagasi Kopenhaagenisse. Järgneb sihitu triivimine: pagulaskeskus, vargused, kanep, heroiin, heroiin ja veel heroiini…

Minu jaoks oli see Ivanovilt teine romaan; esimene oli „Isevärki kalmistu asukad” (2019). Mitte lihtsate killast, kuid ometi väga meeldiv lugemine vene emigrantidest Pariisis. Õhustikus oli espriid ja tekst nauditavalt läbikomponeeritud, mõrkja maiguga, ilus.

See on „Batüskaafi” lugemiseks pisut keeruline eelhäälestus. Esiteks tuleb teha suur hüpe Pariisist postsovetliku aegruumi solgipange. Teiseks on „Batüskaaf” õigupoolest Ivanovi Skandinaavia-jõgiromaani kõige uuem osa; eelnevalt on ilmunud „Hanumani teekond Lollandile” (2009, eesti keeles 2012), „Bizarre” (2012, e.k 2014), „Kuutõbise pihtimus” (2014, e.k 2015), nendele lisaks Taani teemat puudutav jutustus „Minu Taani onuke” (2007, e.k 2010) ja novellikogumik „Kopenhaga” (2011, eesti keeles ilmunud ei ole), mille nimiloost, tundub, ongi saanud „Batüskaafi” esimene peatükk.

Või siis, kuna „Batüskaaf” on autori sõnutsi kogu romaanitsükli eellooks, siis võib-olla on see täitsa õige ots, millest alustada?

Ühe lausega kokku võttes — lugu neurootilise noormehe allakäigust. Kohe algusest peale on aru saada, et ta on tundlik natuur: Kopenhaagenis ahmib ta endasse kõikvõimalikke tundmusi, linna helisid ja lõhnu, koostab neist „sümfooniat”, nagu ta ise ütleb. Igavus, ahistavad olud, võõrastustunne, lootusetus ahvatlevad otsima lõõgastust ja elamusi narkootikumidest, mis imevad Jevgeni üha sügavamale mülkasse.

(Jevgeni on õigupoolest varjunimi. Peategelase õige nimi on Andrei; autor on teinud temast iseenda alter ego.)

Lk 54:

Pidasin kinnikleebitud aknaid ja keeldu välja minna täiesti normaalseks. Olen alati arvanud, et otsida midagi ümbritsevast maailmast on väga rumal: kõik on juba sees olemas, sünnist saadik, tuleb ainult osata enda seest naftat pumbata ja kasutada oma sisemisi ressursse mõistusega, mitte ajada silmi pärani nagu pärismaalased, kellele näidatakse nipsasjakesi. Maailm on nipsasjakesi täis, kõik, mis on meist väljaspool, on tulnud seest, ja enamasti on see tulnud vastikute inimeste seest.

Nii et loomupärane introvertsus ja maailmapõlgus on soodustavateks teguriteks, mis peategelase allakäigule viivad. Kuidagi on vaja enda seest see „nafta” kätte saada ja selleks kuluvadki meeliavardavad ained ära. Veel üheks faktoriks on ümbritseva keskkonna mõju. Hanuman, lk 105:

Laostamine aitab ennast, oma piire tundma õppida. [—] Pattu tuleb sukelduda plaanipäraselt, anda end osade kaupa — see on eriline nauding, seda ei saa kogeda kallale karates. Laostamine ei sünni üleöö. Väga harva saab seda teha üksi. Üldjuhul on inimene liiga nõrk või pigem kergekaaluline — see on sobiv sõna, sest üksi on raske sukelduda: vaja on ballasti, koormat, kellegagi koos on juba kergem.

Enesehävituslik alge on Jevgenis selgelt olemas. Talle avaldab sügavat muljet Hanumanilt saadud Larry Clarki foto, mis kujutab püstolitoru suus hoidvat noormeest, sõrm päästikul. Ja asjakohane on ka romaani moto Franz Kafkalt: „mõni kavalus on küll nii peen / et teeb iseendale otsa peale…”.

Lapsepõlve ja eelneva elu meenutustest koorub välja, et kole hirmus on ikka see elu Ida-Euroopas. Mitte ainult peategelase pere pole düsfunktsionaalne (sadistikalduvustega miilitsast isa ja paranoiline ema, kes tapab end tööga, et võimalikult palju kodust eemal viibida, ja mõlemal ka probleemne suhe oma vanematega), vaid ka ümbritsev keskkond on mädanev, paheline, mandunud: vägivald, perverdid, alkohol, narkootikumid. Neurootiline.

Sotsialism on kui neuroos.

Ja postsotsialismis liituvad sellega ärajäämanähud.

Oot, ja seda teemat koos variatsioonidega on kolm köidet veel?! Oh sa püss…

Ivanovi puhul oleks kohustuslik rääkida ka võõrandumise ja mittekuulumise motiivist, aga sellest on pikad ja põhjalikud traktaadid kirja pandud (Belobrovtseva ja Meimre, Keel ja Kirjandus 1/2015, Laanes ja Monticelli, Keel ja Kirjandus 1/2017), millele mul vaevalt midagi märkimist väärt lisada oleks.

Aga „Isevärki kalmistu asukate” autor on nendes ridades igal juhul selgelt äratuntav, seesama vaba ja voolav keelekasutus. Sellisena läheb see lugemiselamus igal juhul plusspoolele kirja.

Vene keelest tõlkimisega on üks keerukuskoht: võõrnimed on vaja „taastada” algkujule, mis kirillitsasse translitereerimisel kaduma läinud. Selleks on tarvis tunda natuke lähtekeelt, aga ka teada, millele viidatakse. Selles osas pakub tõlge mõned üllatused.

On paar näpukat: Frederikshavnist saab ühtäkki Fridrikshavn (lk 262) ja mainitakse Skaggeraki (pro Skagerraki) väina. On üks leid, mis paneb kulmu kergitama: kas teate Munki, seda Norra maalikunstnikku (lk 22 ja 193)?

Ja lõpuks lend ulja kaarega otse sohu. Tundmatu prantsuse nime foneetilise kuju (pealegi ebatäpse) põhjal kirjapilti leiutada on võrdlemisi riskantne, prantsuse keele õigekiri on selleks liiga võimalusterohke. Vencent’i (lk 275) asemel peaks olema Vincennes ja vajadus huupi pakkuda õigupoolest puudus, kuna vihje ja kontekst (Pariisi 8. ülikool) on samas lauses antud.

Teine mõni aeg tagasi loetud teos, kus ka selliseid tähelepanekuid üksjagu kogunes, oli Grigori Služiteli „Saveli päevad”. Üks toredam tõlkeaps sealt oli kalarestoran „Poison”¹. Oot, kes selle tõlkiski? Näib, et… samuti Erle Nõmm. (Uiui — vabandust.) Ühesõnaga, vene keelest tõlgitud tekstile kulub alati ära hoolikas toimetajapilk, mis pärisnimed kaks korda üle kontrolliks.

Vaata ka:

• Anneli Mihkelev. Batüskaafiga Euroopasse. Sirp, 10.11.2017.
• Andrei Ivanovi Kopenhaageni kessoontõbi. Priit Hõbemägi, Areen, 2.08.2017.
• Oliver Berg. Andrei Ivanov - Bathyscaphe. Estonian Literary Magazine, 1/2018.