Iial ei taha te rituaali, iial pole teist rituaaliks asja, ma lähen minema, ma saan üksi hakkama, ma ei tule enam kunagi tagasi teie juurde, kes te rituaali ei taha! Käige kuradile, miks te ei tahtnud rituaali ja verd, hüvasti!
Mati Unt. Via Regia. 1974. Kogumikus: Kogutud teosed 3. Toimetanud Külli Trummal, järelsõnad Jaak Rähesoo ja Tiit Hennoste, kujundanud Andres Tali. Hermes, 2009. 62/382 lk.
Mihkel Mutt. Hiired tuules: satiiriline romaan. Kujundanud Ando Keskküla. Eesti Raamat, 1982. 207 lk.
„Hiired tuules” (1982) on Mihkel Muti esikromaan, väikestviisi kultusteos, mis kultuuriringkondade pilkamisega omajagu tolmu üles keerutas. See teeb satiirilise kokkuvõtte Tartu kuuekümnendate-seitsmekümnendate teatriuuendusest ning paigutub mõtteliselt poleemilisse tsüklisse, mida alustas Mati Unt kirjatükiga „Minu teatriglossaarium” (1972) ja lühiromaaniga „Via Regia” (1974) ja mille lõpetas Vaino Vahingu ja Madis Kõivu kahasse kirjutatud „Endspiel” (1988).
Piirdun siinkohal pooliku käsitlusega ja „Teatriglossaariumist” juttu ei tee. Mis „Endspieli” puudutab, siis soovin huvilistele palju õnne. Kaks korda olen sellega proovinud jõudu katsuda, aga see on Vahingul ja Kõivul selline erikuradi semiosfäär, et… (Mõmiseb ja rehmab käega, otsekui kujutades miskit, mis kõrgelt üle pea lendab.)
Samas on Vahingu ja Kõivu romaan selles kompotis jällegi väga oluline koostisosa, kuna kirjutatud justnimelt Undile ja Mutile vastukaaluks, pakkumaks alternatiivset nägemust, kuidas selle perioodi Tartu salongides teatrit ja kunsti mõtestati. Mis seal ikka — eks ma proovin mõne aasta pärast uuesti…
„Via Regia” ja „Hiirte” sarnased süžeed
„Via Regia” ja „Hiired tuules” süžeed on võimalik ühiselt kokku võtta — ilma erilisi kompromisse tegemata — umbes nii:
Literaadist jutustajategelane (Heinrich Holla / Victor Kakk) räägib loo oma klassivennast (Illimar Koonen / Kalle Jermakoff) ja tolle teest teatri juurde. Viimase huvi näitlemise vastu jääb lühikeseks, hoopis enam paelub teda lavastamine ning lavastajana tahab ta käia enda ainuomast teed mööda, avardada väljendusvahendite ja teatri piire. Illimari / Kalle esimene kontseptuaalne lavastus võetakse hästi vastu, see kannustab lavastajat minema kaugemale, sulguma teatri seinte vahele ja tekste veelgi intensiivsemalt dekonstrueerima — mis lõpeb nii erialase kui isikliku kriisiga.
Detailides on mõistagi erinevusi. Kui Illimar Kooneni teatrihuvi avaldub juba keskkoolis, siis Mutt laseb Kalle Jermakoffil läbi käia käänulisema tee.
„Hiired tuules” Kallest saab põhikooli ajal paras pätt, oma karisma ja autoriteediga kogub ta enda ümber terve kamba omasuguseid. Suur on Victor Kaku üllatus, kui ta mõned aastad hiljem kohtab Kallet ülikooli kohvikus. Kalle veeretab teklit peos ja pihib Victorile, et temagi on nüüd üliõpilane. Victor innustab kamraadi, räägib, et haridus ja teadmised on vabadus ja õnn. Kõik muutub küll tohutult keerulisemaks, aga inimese õnn ei saagi lihtne olla, ta ei taha lihtsat õnne. Kalle hakkab külastama teatrietendusi, kirjutama arvustusi, saab tänu Victorile kultuuriajakirja palgale — kuni läheb teatrisse ja sinna jääbki.
Omavahelised jõujooned
Romaanide vahelise seose väljaselgitamiseks oleks kõige olulisem aru saada: mida täpselt mõtles Mati Unt? Kas „Via Regia” on poeetiline meenutus, või pigem iroonia ja teatrist distantseerumine?
Ehkki Unti tunneme ka viljaka lavastajana, jäävad tema saavutused režissöörina hilisemasse aega. Tol perioodil töötas ta teatris ennekõike dramaturgina. Seitsmekümnendate algus oli Undi jaoks murranguline aeg; ta pühkis Tartu tolmu jalgelt ja siirdus Vanemuisest Tallinnasse, Noorsooteatrisse. Niisiis oli tal mingil määral vabadus võtta tollase Tartu teatrielu suhtes kõrvaltvaataja positsioon.
Mati Unt on alati tahtnud olla ambivalentne kuju. „Via Regias” saavad ilmselt kokku üsna mitu lätet: isiklik solvumine Jaan Toominga vastu, kes Undilt naise üle lõi; usk, et kunst peab olema kompromissitu, iseenda teenistuses, mitte hoolima väikekodanlikust moraalist; soov hägustada kunsti ja elu vahelisi piire. Olgugi, et ta halastamatult pilab Illimar Kooneni laialivalguvaid ambitsioone, on Unt samas veendunud, et täpselt sellise põlemisega tulebki kunsti teha — ja ilmselt ka lootis, et kallid ekskolleegid saavad alltekstist aru.
Kõrvutame korraks Mati Undi ja Mihkel Muti „teatriuuendusi”. Unt, lk 140:
Veidi järele mõelnud, kritiseerisin kohta, kus mannekeenil pea otsast rebiti, samal ajal aga ekstaatiliselt hüüti: oh ilus hetk, oh viibi veel! ja seda silmatorkava järjekindlusega mitu korda korrati. Sulle ei meeldinud see koht, küsis Illimar kuidagi hasartselt. Mitte et ei meeldinud, vastasin mina ebalevalt, vaid mul hakkas kuidagi paha. See ongi õige reaktsioon, vastas Illimar, nii see pidigi olema, sest me peame teatris välja elama oma agressiooni ja hirmud, et neist elus vabaneda. Kust sina minu agressioone ja hirme tead, küsisin mina, et julged neid minu eest välja elama hakata? Minu hirmud sinu esituses minu raha eest.
Mutt, lk 142:
KALLE RÄÄKIS BAARIS: «Ma tahan saavutada etenduse äärmist mõjujõudu. Laeng peab olema nii tugev, et igal õhtul sureb saalis mõni vaataja kunstipinge tagajärjel. Muidugi ei juhtu tavalises teatris niisuguseid asju. Seal jääb puudu intensiivsusest. On vaja ebaharilikke vahendeid. Kogu senise kunsti viga on olnud selles, et ta on kujutanud tegelikkust. Ikka on ta nii või teisiti modifitseerinud reaalsust. Igale asjale laval vastab midagi elus. Nii ei teki pinget. Mina tahan luua lavaliste vahenditega midagi niisugust, millele tegelikkuses vastet ei ole. Ma tahan mõne kokkusurutud kujundiga väljendada seda, milleks teistel kulub terve õhtu. Mu etendus peab olema nagu hiigelhoone sõrestik, mille igal liitekohal pidevalt keevitatakse,» läks ta luuleliseks.
Paralleelid on tugevad ja mis seal salata, Unt laob korralikult hagu alla. Et Evald Hermaküla ja Vaino Vahing „Via Regia” ilmumisele valuliselt reageerisid, on mõistetav.
Seepärast julgen ka väita, et Mihkel Mutt mitte niivõrd ei parodeeri Unti (ehkki see võis olla tema esialgne idee!), vaid pigem on „Via Regias” leidnud inspiratsiooniallika, arendab mõtet edasi, näeb võimalust kultuuriinimeste pilamisega kaugemale minna, pilti laiemaks maalida.
Undi minajutustaja Heinrich Holla on oma kangelasest rääkides aupaklikum ja jääb ise tagaplaanile. Mutt seevastu avab Victor Kakku piisavalt, et lugeja temaski mõningaid väikluse ja egoismi jooni märkaks. Teisest küljest jällegi: Kalle Jermakoff hülgab lihtsalt teatri ja temast saab harilik pereisa; Illimar Koonen aga kukub kiresööstu ajel sooritatu tagajärjel trellide taha. Kumb tekst siis iroonilisem on?
Undi käekiri „Via Regias”
„Via Regia” on äratuntavalt Mati Undi stiil. See on täis kõige erinevamaid viiteid: teistele autoritele, romaanidele, monograafiatele, ka muusikale ja plaatidele. Kui see ongi soov eruditsiooniga hiilata, siis on see välja mängitud elegantse hooletuse, teeseldud ükskõiksusega. Sama sentimenti kannavad võõrkeelsed tsitaadid, mida Unt enamasti ei pea vajalikuks tõlkida — elementaarne ju, et haritud inimesel on saksa keel suus, eks? Aga mõnel teisel hetkel jälle tõlgib piinliku hoolega, kui otsustab, et just nii on vaja. Undi tegelased elavad oma elu rõhutatult läbi kirjanduse: …see oli sel ajal, kui tutvusin Horváthi, Pinteri ja Panizza loominguga.
Nende viidete rägastiku tagant aimdub intellektuaalne kärsitus, soov kõike haarata. Unt armastab n-ö plaanide vahel ümber lülituda; olles kirjeldanud lõpuni kahe tegelase vahel toimunud vestluse, asub teda ühtäkki painama küsimus: aga mis elu elas sel hetkel ülejäänud linn? Sama efekti on ta palju kasutanud ka „Sügisballis”. „Via regia”, lk 144:
Pärast seda töötlesid nad vabalt „Oidipust”, kuid see publiku ette ei jõudnud. Olin ise hooletu ega käinud proove vaatamas ja sain asjast kuulda alles siis, kui maestro ise proovidele veto peale pani. Kuulsin vaid niipalju, et maestro oli rääkinud midagi müüdist ja fašismist. [—]
Maestrol võis õigus olla. See oli ärev hilissügis laias maailmas, kus põlesid autod, riigilipud, tankid, sõjaväekutsed ja inimesed.
„Hiired tuules” kultuurielu
„Hiired tuules” on värvikaid tegelasi ja mõtteid otsast otsani täis. Kirjanduselu pulbitseb ja kirjanike seltsielu samuti. Karakterid on on muidugi paksude värvidega maalitud, aga diskussioonid on intensiivsed ja ehedad, soov kirjandusele pühenduda kompromissitu.
Siin-seal on märgitud, et „Hiired tuules” mõjub nostalgiliselt. Piret Viires ja Urmas Vadi jõuavad umbes sellisele järeldusele, et see on tõenäoliselt üks nendest nõukogude ajastu paradoksidest: väljendusvõimalused oli piiratud, teisest küljest kirjanikke ja luuletajaid väärtustati, tiraažid olid suured ja honoraridest oli päriselt võimalik ära elada. Kui Muti tegelased arutavad, et kas intellektuaalil sobib palgatööd teha või peaks ta ainult loomingule elama, siis see pole reaalsusest irdunud unistamine, vaid seda küsimust on päriselt võimalik küsida — asjaolu, mis täna mõjub kummastavalt.
„Hiirte” võlu (ja põhjus, miks romaani tänaseni loetakse) on ilmselt üsna sarnane Mati Undi taotlustega „Via Regias” — satiir ja iroonia lakkavad ühel hetkel töötamast, sest karikatuurset kompromissitust võib kergesti tõlgendada ka ideaalina. Miinusmärk saab muutuda plussiks ja vastupidi.
Lõpetuseks teatrist ja haridusest
Et „Hiired tuules” ja „Via Regia” atmosfäärist aimu anda, tahaksin tsiteerida veel kaht värvikat lõiku, mis iseloomustavad Undi ja Muti hoiakut kontseptuaalse teatritegemise suhtes:
Unt, lk 151:
Käisin ühel proovil. Seal nägin, kuidas Aadam põletab raha. Ta oli poolpaljas ja põleva raha rahutu valgus liikus tema (Hannese) kõhnal vuntsidega näol. Kui raha oli lõpuni põlenud, hakkas ta ennast vaikselt mingi teistele kuuldamatu muusika taktis õõtsutama. Ta tegi seda nii, et mulle tundus, et kuulen muusikat, ja see muusika kasvas fortissimo’ni, kuna Aadam ennast samal ajal tuhaga kokku määris. Kui Aadam tuleb maailma, peab ta maailma puhastama rämpsust, sealhulgas rahast, ütles mu kõrval istuv Illimar ja lisas uhkelt: see on minu mõte, mida nad arendavad.
Mutt, lk 68–69:
Ta tegi stuudio teise lennu lõpuetenduse. Etendus oli algajatele tüüpiline. Seda võis nimetada luulekompositsiooniks. Muusika, valguse ning ekspressiivse tegevusega püüti sõnade mõju süvendada. Tegelikult kukkus küll välja teisiti: vähemalt poole etenduse vältel aitas laulvate värsside (eeskätt «Siuru» poeetidelt) kujundlik sõna arusaamatut tegevust natukegi mõtestada. Tükki oli parem kaugelt vaadata, sest valgetes toogades tüdrukud paljastusid maas oiates ja väherdes kaunis ulatuslikult ning mitmel olid lühikesed jämedad jalad. Otse nina ees hakkas see Victorile veidi vastu. Endastmõistetavalt seisis nurgas trumm, mida Jermakoff ise aegajalt hüsteeriliselt tagus. Välist efekti toetas sisemine tühjus. Etendus protesteeris kõige ja ei millegi vastu ning oli talumatult igav, kuuludes ilmselt viljakate otsingute kilda. Kodus voodis järele mõeldes meenus Victorile kirkana vaid see, kuidas kaks tumma poissi markeerisid kipsist jänesega loomapilastust ning Jermakoff laskis värvilisi aure.
Samas üks kindel hoiak, üks kategooriline imperatiiv on mõlemal autoril — see on usk haritlaste kandvasse rolli, usk tõrvikut kandvasse intellektuaalsusesse.
Mutt, lk 34:
Miks ikka valmistab teadmine oma hingelisest inferioriteedist tuska? Asi tundub mulle kummaline seetõttu, et haritu vihkamiseks peab minu arvates juba enne olema natuke intelligentne. Sest madala hingega inimene pole võimeline haridust a priori väärtuseks pidama. Maik peab suus olema.
Unt, lk 119–120:
[—] orjarahva lapsena tahan ikka veel aadlikuks saada, kas või vaimseks aadlikuks, sest see on midagi, mida mina oma seljataga oleva saja-aastase kirjaliku kultuuriga arvan mitte tundvat, kuid mille poole ikkagi vaistlikult ihaldan maailmas, mille kohal praegu löövad kokku angloameerika kultuuri sogased, plebeilikud lained.
Üks soovitus lõpetuseks veel. Kui soovite „Hiiri tuules” lugeda, katsuge leida originaali asemel mõni hilisem väljaanne. See 1982. a. pehmekaaneline köide on päris näruse kvaliteediga ja raske lugeda — osa teksti kaob raamatuselja sisse.
Mõned viited:
