Postitused

Head eesti kirjanduse päeva!

Täna 145 aastat tagasi sündis meie kultuuri suurkuju Anton Hansen Tammsaare. Tema sünniaastapäev, 30. jaanuar on nüüd valitud päevaks, mil väärtustada eesti kirjandust ja tunnustada kodumaiseid kirjanikke.

Selleks puhuks valisin kolm lõiku Tammsaare suurteosest. Romaanitsükkel „Tõde ja õigus” mõtestab nii 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse maaelu kui ka selle perioodi olulisemaid arenguid: venestamist, 1905. aasta revolutsiooni ning modernse linnakultuuri väljakujunemist iseseisvas Eestis. Romaani tegelased püüavad nende sündmuste taustal selgusele jõuda iseendas, jumalas ja ühiskonnas.

IV, lk 265:

Maast-madalast oli Indrekut eriti huvitanud asjade tulek ja minek, sest ta isegi ei teadnud, mis ajast saadik tal oli tekkinud imelik aimdus, et asjades polegi muud kui ainult tulek ja minek. Asjad on tõeliselt olemas ainult unistuses ja lootuses või mälestuses, mitte mujal. Olevikku ei ole, on vaid tulevik ja minevik, eriti viimane, sest tema püsib kõige kindlamana. Sellepärast ongi inimeste tähelepanu juhitud peaasjalikult tulevale ja läinule, mitte käesolevale. Mineviku viirastuste ja tuleviku unistuste pärast inimene on valmis hävitama kogu käesoleva.

Zenoni paradoksi kohaselt on liikumine võimatu: iga teekond koosneb lõpmatust hulgast sammudest, sest seda saab üha väiksemateks osadeks jagada.

Sellel arutluskäigul on kahtlemata väärikas koht filosoofia ajaloos, ent miks püüda tõestada maailma staatilisust? Kas ei teki liikuva rongi aknast välja vaadates hoopis tunne, et kogu maailm ongi liikumine ja paigalseisu pole olemas?

Meie mõistus on turvaliselt pakitud meie peanupu sisse. Aistingud jõuavad selleni läbi meeleelundite, väikese viivitusega. Kui inimene püüab tajuda hetke ja kujutada ette, et sekundi murdosas seisab maailm paigal nagu filmikaadris, on ta illusiooni kütkeis. Tajutud hetk on pöördumatult kadunud: rong on juba mööda rööpaid edasi kihutanud, Maa liikunud edasi orbiidil ümber Päikese, Päikesesüsteem orbiidil ümber galaktika keskpunkti, ja kõik molekulid universumis on jõudnud teha hoomamatu arvu võnkeid.

Millist imetlusväärset tööd teeb aju — elab minevikus, aga prognoosib tulevikku! Nende kahe vahel on ületamatu kuristik, iial ei saa minevik ja tulevik kokku olevikuks, aju aga ei lakka nende vahele silda ehitamast.

Aju näeb visatud palli ja teab, kus pall asus mõni aeg tagasi — mitte seda, kus see asub praegu. Instinktiivse arvutuse ajel sirutame välja käed, lootuses, et peagi saabuval tulevikuhetkel saavad käed ja pall ühes ja samas ruumipunktis kokku.

Kas võib siis inimesele süüks panna, et ta mõtleb samamoodi tulevikku suunatult ka makroskoopilisel ajaskaalal?

Indrekul on rohkem õigus kui ta endale tunnistada tahab: olevik on tõepoolest näiline, tulevikule teed andes variseb see põrmu iseenesest, ilma et keegi seda spetsiaalselt hävitama peaks.

V, lk 268:

Ott rääkis nõnda tükk aega, rääkis mõttetult, kuid nukra häälega ja alistunult, nagu põlvitaks ta tüdruku ees põrandal ja valutaks oma eksinud südant. Ja jällegi sai kord tõeks, et õnnetu naise armastus on nagu vanapagan, kes sööb hädaga kärbseidki. Ott söötis Juuli armastust sõnakärbestega ja see sai söönuks ning sirutas talle oma lahutatud käed, janunevad huuled ning häbelikult tõrkuva rüpe vastu.

See stseen — sulase Oti viimane oportunistlik külaskäik Oru peretütre Juuli juurde, pärast seda, kui ta Mäelt on tüdrukute voodisse kippumise eest lahti lastud — võib tunduda kergekaaluline, võrreldes kõikvõimalike ilumonoloogidega pühakirjast ja inimese lunastamisest, mida „Tõde ja õigus” pakub. Aga on ju imetlust väärt, kuidas Tammsaare on kulunud väljendist „ajab kärbseid pähe” ehitanud üles kauni ja mõjuva kujundi.

Pisut edasi mõeldes: mille muuga on inimesed aastatuhandeid teineteisele armastust avaldanud kui ikka sõnadega? Kulugu meil õigete sõnade leidmiseks kasvõi viisküm­mend aastat, nagu ütleb Kaur Riismaa, aga nendest enamat pole meil oma armasta­tule pakkuda ka parima tahtmise korral.

Kes on kindel, et ta tunneb alati eksimatult ära, kas kallim on talle pakkunud tõelist ambroosiat või harilikke kärbseid — tõstku tema käsi ja visaku siin esimene kivi.

„Tõe ja õiguse” I osa leiab palju käsitlust niigi, mistõttu ei peaks sellel ehk peatuma. Ühe kriitiliselt tähtsa probleemi tahaksin aga siiski selgeks rääkida: see on see palju­käiatud mõttetera tööst, vaevast ja armastusest.

Liig palju tsiteeritakse vana Andrese sõnu, unustades, mis kontekstis need esinevad. Tammsaare ei jaga teps mitte armastuse leidmise retsepti ega kuldaväärt elutarkust, mida kõrva taha panna.

Jah, loomulikult, „Tee tööd…” on Andrese elufilosoofia. Tammsaare aga näitab laiemat konteksti: see on nõrk eneseõigustus, juhuslikult pähekaranud vabandus oma vanimale pojale, kes ütleb Vargamäe vanaperemehele näkku valusa tõe — maaga rassides ja õigust taga ajades on Andres sootuks unustanud oma ligimesi armastada. Seepärast põgenevad lapsed Vargamäelt (või kihutab Andres nad ise minema!) ja talul ei saagi olema õiget pärijat.

I, lk 549:

«Aga miks siis just meie need peame olema, kes oma elu seia sohu matavad, kui mujal kergemalt leiba saab?» küsis poeg, ja kui isa ei vastanud, lisas ta mõeldes juurde: «Kui jüst oleks armastus, siis muidugi…»
«Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,» ütles isa.
«Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.»
Need olid kurvad sõnad, nii kurvad, et vana Andres poleks kunagi võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites ühes isaga Vargamäelt alla.

Korraldasin saidi ümber nõnda, et avalehel on nüüd värskemad postitused täispikkuses. Lugemiseks pole enam vaja “Loe edasi” klõpsata.

Selleks, et artiklitest oleks kuskil ka kompaktne kronoloogiline loetelu, lisasin alajaotuse “Arhiiv”.

Möödunud aasta kokkuvõttes juba mainisin Sei Shōnagoni “Padjamärkmeid” kui meeldejäävat lugemiselamust. Üsna oodatult on seal omajagu juttu luulest: Heiani ajastu õukonnas oli klassikaliste luulekogude tundmine kohustuslik ja nende tsiteerimine seltskondliku vestluse lahutamatu osa.

Nii mõnegi sellise luuletuse (tanka / waka) tsiteerib autor täispikkuses. Teistel juhtudel, kus kuulsale luuletusele on vaid vihjamisi viidatud, on tõlkija Alari Allik teinud tänuväärset tööd ja toonud luuletuse tervikuna ära kommentaarides. Kogusin need 22 luuletust siia kokku.

Klassikalist jaapani luulet on eesti keeles ilmunud mitmel puhul, mõned lähtekohad leiab näiteks sellest Sirbi artiklist. Olgu allolev valik sellest väikeseks degustatsiooniks.

Naniwa lahel
õitsevad kaunid lilled,
jäätunud pungad
sulatab lahti kevad —
õitsevad kaunid lilled!¹

Hommikunäo õis
näitab end ainult viivuks,
enne kui kaste
jõuab talle langeda,
aga olgu siis nõnda.²

Kirsikanepis
kastemärja rohu sees
veedan terve öö
sinuga ega hooli
kas vanemad meist teavad.³

Kui jõgitakjaid
kisud Sayama tiigist,
juured ei katke,
rebid mind tema voodist
ja mu süda puruneb.⁴

Raskel mägiteel
taas kaotan silmist sihi —
valgetammede
valendavatelt okstelt
sajaks justkui külma lund.⁵

Kui loorberlehik,
mis ränduri öövarjuks
Kasuga aasal,
peaks tõmbuma punaseks,
unustan sind silmapilk.⁶

Just Takashimas
Yurugi metsa rüpes
võitlevad haigrud,
et mitte ihuüksi
uinuda oma pesas.⁷

Pole kedagi,
kes tiibade pealt pühiks
külma härmatist —
nii mandariinpart uinub
ja ärkab kurvalt üksi.⁸

Kalliskivina
sätendava uusaasta
hommikul ärkad,
südames lootus kuulda
põõsalinnu lauluhäält.⁹

Miski siinilmas
ei püsi igavesti –
Asuka jõelgi
tänased koolmekohad
homme on kärestikud.¹⁰

Jahiteel peatun
hilisel õhtutunnil
Taevajõe välul —
öömaja täna palun
kõrgelt kudujaneitsilt.¹¹

Minu armastus
pinna all salamisi,
virvendav vesi,
mis sõnadeks eal ei saa,
kuid ületab kõik sõnad.¹²

Siin mägikülas,
kus lumevaip taas varjab
kõik teed ja rajad,
veelgi armsamalt mõjub
kallim, kes täna saabub.¹³

Nagu pühamus
mooruspuulintidega
seotakse käiseid,
iga päev vaid sinuga
seotud on kõik mu mõtted.¹⁴

Mäe tipus ajab
tuul valged pilved lahku
ja nad haihtuvad
samamoodi nagu su
armastus minu vastu.¹⁵

Alles hoidsime
käte vahel istikuid,
aga põllul juba
sahisevad viljapead
jahedas sügistuules.¹⁶

Kõikide soovid
täide viia lubanud
jumala metsas
raske ülesande käes
ägab iga üksik puu.¹⁷

Need kirsiõied,
mis kastest läbimärjad,
mul toovad meelde
maha jäänud kallima
pisaraist niisked põsed.¹⁸

Valvas metsavaht —
kui noomib, siis noomigu —,
Takasagos ma
murran Onoe kirsse,
et kaunistada juukseid.¹⁹

Mägipõldudel
pannakse maha riisi —
kevadtuulele
kirsiõite puistamist
ei saa enam panna süüks.²⁰

Õhtuhämaras
ühtegi rada enam
silm ei seleta —
koju tagasi mind viib
vana teed tundev ratsu.²¹

Sama armastust
su südames mu vastu
ei pruugi leiduda, kuid
tänast kuud imetledes
jagame ühist rõõmu.²²

Kaur Riismaa „Lumi Liivimaal”. Vihmakass ja Kakerdaja, 2022. 301 lk.

Õppejõud Edgar rändab mõtetes tagasi 15 aasta tagusesse suvesse: ta on taas tudeng, kakskümmend viis aastat vana ja seikleb seljakotiga Põhja-Prantsusmaal.

Ühe mahajäetud maja tapeedi alt hakkab välja kooruma… ajalugu. Päeviku­leheküljed ja memuaarid. Esimene maailmasõda, Königsberg. Olga, Carl ja Walter. Aastad 1920–1922, vahepeal ka Carli tagasivaated aastasse 1916.

Ehk siis — ühe loo sees teine lugu, selle sees omakorda kolmas ja kolmandast leiab lugeja veel neljandagi.

Mõned sissekanded päevikus on vene keeles; neid ei oska Edgar lugeda. Talle tuleb appi mõistatuslik Anniki; koos süvenetakse nendesse tekstidesse ning ajalugu hakkab imelisel kombel põimuma tänapäevaga.

Vähehaaval avaneb päevikutekstidest lugu sajanditagusest suhtekolmnurgast. Olga mees Walter tuleb sõjast tagasi invaliidina — ta on kaotanud poole oma näost. Tahes-tahtmata ei suuda Olga oma meest sellisena enam vaadata. Walteri tuttav Carl, võib-olla ettekäändena, et Olga läheduses rohkem viibida, hakkab Olgale dikteerima oma meenutusi sõjaajast, sealhulgas ka tutvumisest Walteriga, ja Olga saab selle käigus teada nii mõndagi üllatavat.

Riismaa küsib: mis on päris, tõeline ajalugu? Lood sellest, kuidas inimesed mõtlesid ja armastasid, kuidas nad sisseoste tegid, on ka kuskil olemas, lihtsalt peidetud. On vaja õnnelikku juhust, et tapeedi alla peitunud sajandivanune lugu tuleks päevavalgele.

Ajalooõpikust me neid lugusid ei loe, õpik jutustab I maailmasõja lahingutest ja võitudest. Keisritest ja väejuhtide strateegilistest plaanidest. Samas, kas pole nii, et need plaanid ja strateegiad on tagantjärele konstrueeritud lugu? Sel hetkel, kui ajalugu juhtub, on see alles hoomamatu kogum juhuslikke kokkulangevusi, tuhat pisiasja, ilma loogika ja mõtteta.

Alles hiljem vaatame tagasi ja asetame narratiivi tükid paika. Siis võime targa näoga nentida: „Inimene sõdis esimest korda kõigi aegade vältel masinaga. Me läksime sõtta prantslaste, venelaste vastu, aga leidsime eest selle metallist monstrumi.” (lk 68)

Ja see on, tõele au andes, üdini inimlik püüe! Inimene ei suuda silmitsi olla universumi kaosega ja seepärast ta usub mõistuspärasusse, loogikasse, iseenda tarvilikkusse. Ta püüab korrastada minevikku ning ka sündmuste keskel olles luua oma väikest loogika ja põhjuslikkuse mulli.

Edgar meenutab osalemist „Teneti” võtete massistseenis: terve päeva filmiti, iga statisti liikumistrajektoor oli planeeritud, stseeni võeti üha uuesti läbi. „Me tundusime endale vajalikud” (lk 88), olgugi et pärast filmis on teda vaevalt näha.

Carl sekundeerib sellele (lk 137): „Tõega käib kaasas mõte, tähendus, aga mis on sõja tähendus? [—] Inimestel ei ole väga oluliste sündmuste sees oma kohta, aga nad tahavad ka tähendusest osa võtta. Paljud neist lähevad rindele, astuvad vabatahtlikult armeesse, et „oluline olla”.

Ehk siis ajalooga on segased lood. Siiski, kas päevikki on autentne? „Inimesed ei kõnele niimoodi,” selgitab Anniki: päeviku sissekanne on juba ilustatud, korrastatud pilt. Niisugusel kujul pole seda pole kunagi juhtunud, me kujutame neid inimesi ja olukordi ette.

„Lumi Liivimaal” murendab käesoleva hetke ja ajaloo vahelisi piire elegantselt ja mõnuga. Aeg ähmastub, hakkab teisiti voolama, olevik ja minevik sulavad kokku. See juhtub Carli ja Olgaga, kui nad Carli mälestusi koos läbi töötavad. Carl: „Kui asjad juhtuvad „praegu”, nagu me seda teksti koome, siis … siis ma näen neid paremini. Näen hetke sõnade taga. Kas poleks imeline, kui minu diktaat sulle oleks sama täpne kui too hetk ise?” (lk 104)

See juhtub ka Edgari ja Annikiga, kui nad tekste teineteisele ette lugedes Carli ja Olga rollidesse sisse elavad. „Sa oled siin toas nagu jumal, kelle jaoks kõik hetked toimuvad korraga.” (lk 53)

Olevikuga kokku puutudes hakkab ajalugu ise moonduma, kohandub meie tundmuste, mõtete ja arusaamise kohaselt. Edgar ajab Maarjamäel ajaloo­muuseumi juures turismigrupile poolkogemata loba ja tegu on tehtud, enam seda tagasi pöörata ei saa: ennäe, vaadake, monument jääajale!

Carl selgitab Olgale, et ei ole sugugi ükskõik, kas kirjutada mälestusi oleviku- või minevikuvormis. Kui räägid minevikus, siis otsekui vaataksid tagasi kõiketeadja pilguga, saaksid aru, mis täpselt juhtus. Aga on see üldse võimalik? Millal oleme tagantjärelegi kõigest aru saanud? Ja kui saamegi, mida see enam muudab?

Eelnevast võib kergesti jääda ekslik mulje, et „Lumi Liivimaal” on üks udutargutamine. Kaugel sellest: romaan on tihedalt täis ajaloolisi isikuid, reaalselt toimunud sündmusi, ajastu poliitikat, kirjandust, teadust ja filosoofiat. Kaur Riismaa on seganud kokku eriliselt hõrgu ja mitmekihilise loo, millest on näha autori suur teadmistepagas.

Olgugi, et romaan peibutab meid selle „ajaloo relatiivsuse” ideega, on Riismaa kangelased seda enam värvikad, elulised ja ehedad, et neid ümbritseb päris ajalugu (khm!): ringi kõnnivad Einstein, Ludendorff, Proust, Joyce, Bergson ja kes kõik veel.

Toon vaid ühe näite Riismaa ajaloolistest leidudest. Üheks sündmusi käivitavaks jõuks on veider kokkusattumus: kuulsa šveitsi füüsiku Albert Einsteiniga samal ajal on Euroopas tegev ka doktor Carl Einstein, kirjanik, anarhist ja kubismi propageerija. Kuna mõlemad Einsteinid on saksa keelt kõnelevad juudid, kes tulevad avalikkuse ette uute ja radikaalsete teooriatega, aetakse neid kuuldavasti ka omavahel segi. See kahetsusväärne kokkusattumus toob Albert Einsteini relatiivsusteooriale põlastava pilkenimetuse „teaduslik dadaism”.

Aga nii see elu on: kui eksituses on samal ajal ka ka terake tõtt, läheb see oma teed rändama ja seda enam kotti ei topi. Albert Einsteini eri- ja üldrelatiivsus­teooriad põhjustavad arusaadavalt ärevust, sest heidavad väljakutse kehtivale maailmakorrale. Kõigil aga on ju veel värsked ja valusad kogemused sellest, mis saab, kui maailmakorrad liikvele lähevad. Relatiivsusteoorias laguneb ilmaruum laiali nagu Venemaa revolutsiooni­keerises. Väita, et valgus põikab tähest mööda ja aeg tiksub iga liikuva keha jaoks erinevalt — kas see pole siis anarhism? Nihilism!

Olgu ajaloo ja aja voo ja aja kihtide ja relatiivsusteooriaga kuidas on, inimene peab selle supi sees ikkagi oma elu ära elama, isegi kui universumil on inimesest ükskõik. Saama hakkama kõigi keeruliste, traagiliste või mõistetamatute saatuse­löökidega.

Lk 250:

„Kuidas ta nii lihtsalt sellest üle sai?" küsisin Annikilt.
„Millest?”
[—]
„Ma arvan, et ta ei saanud sellest üle,” vastas Anniki.
„Aga miks ta siis sellise külma rahuga lauseid seab?”
„Kas inimene peab laamendama hakkama iga kord, kui juhtub elu?”
Ma olin vait, aga oleksin tahtnud vastata „jah”.
„Ma näen küll, et sa „jah” tahad öelda.”

Valem on ikka seesama: tuleb olla inimestena teineteise jaoks olemas. Meie oleme üksteise jaoks olulised. Meie ise olemegi ajalugu, ehkki asume kuskil selle marginaalides.

Tuleb iseenda jaoks luua tähendused, tuleb „selle tähendustelasu sees” (lk 227) midagi ära otsustada. Ja jääda ausaks. Olga ja Walter tõotavad teineteisele: „Me mõlemad peame lõpuni ausad olema, ei tohi endale teist nägu ette teha.” (lk 158) Milliseks kohutavaks irooniaks elu selle pöörab, kui Walter sõjast ilma näota tagasi tuleb!

Naise kohta, kellel on abielu selja taga ja lapski suureks kasvatanud, mõjub Anniki kummaliselt rabedalt. Kui päevikulehtedelt tuleb ilmsiks Carli saladus, läheb Anniki täitsa endast välja. Kes teab, ehk on siis temalgi omad saladused, millega ta leppida püüab. Aga tundub, et rollimäng, Olgaks kehastumine, on temagi jaoks vajalik ja lükkab otsekui midagi liikvele.

(Tiina Pai Loomingus samas pakub, et stereotüüpiline prantslanna, kes soovib salapärane näida.)

„Lumi Liivimaal” oli vaimustav lugemine. Hoolimata tihedast lõimest ja paralleelselt jooksvatest aegadest kulgeb romaan ladusalt ja jõuab kaunilt ülesehitatud kulminatsioonini. Riismaa maalib detailse ja kaasahaarava õhustiku, mida toetavad illustratsioonid peatüki lõpus. (Nendeski on omad tähenduskihid peidus, nagu märgib Tiina Pai, aga las need olla.)

Kui autor rääkis „raudteejaama hiina stiilis sarvilisest tornist” ja näitas lugejale seejärel fotot, kus seesama torn on peal, sattusin siiralt elevusse: siin see on! Seesama! Tundsin end täpselt nagu Edgar, kes pisut eespool kilkab: „See hetk on päriselt olemas olnud. [—] Ta päriselt nägi seda naist.” (lk 46)

Mis puudutab neid erinevaid aegasid, siis autor tuleb siiski lugejale appi ja markeerib neid tüpograafia ja küljendusega. (Aga no plokk-kiri, päriselt?)

Pragmaatilise meelega lugejal võib küll tekkida küsimus, et kas pisikeste päevikulehekülgedega seina tapetseerimine tundub mõistlik tegevus ja kas 1920. aasta üleüldises kitsikuses („Siin-seal küünlad: mõistagi pole neilgi õli” — lk 60) on paberit ometi nii laialt käes, et päevikuleheküljed ainult ühelt poolt täis kirjutada.

Samas — hea kujund on ka midagi väärt. Oleks Edgar päeviku leidnud kummutisahtlist, oleks mängu ilu poole kahvatumaks jäänud.

Lõpetan autori enda sõnadega, mis romaani idee tabavalt kokku võtavad. Või vähemalt võtavad kokku selle ühe tahu; eks neid tahke oli veel ja kõiki ma kindlasti ei leidnud ka üles. Lk 300:

Ma olin vaadanud ühtede kaugete inimeste eludesse ja nendega koos rännanud, muretsenud, meelt heitnud ja küllap see õpetas mulle midagi. Mitte niivõrd inimeste või nende paikade kohta, aga aja ning ajaloo kohta küll. Mismoodi ajalugu hargneb laiali hoopis mitmes mõõtmes — see ei ole liikumine kaugusest lähemale. Kõik suunad ei ole võrdsed. Nood inimesed toimetavad mingis hüperboolses ruumis, tagurpidi, mitteeukleidilises perspektiivis: mida kaugemal nad on, seda suuremaks ja täielikumaks nad paisuvad.

Vaata ka: Tiina Pai. (M)aja lugu. Looming 10/2022, lk 1448–1450.

Raamat kirjastuse kodulehel

Aeg on teha väike kokkuvõte ja meenutada aasta eredamaid lugemiselamusi. Kuna blogi on alles mõned kuud vana, siis kõigist esiletõstmist väärivatest raamatutest pole ma postitusi mõistagi teinud.

Alustame ajaloos kõige kaugemalt. Sei Shōnagoni „Padjamärkmed” oli meeldejääv ja lummav elamus. Tuhande aasta tagune õukonnaelu — endassesulgunud ja tühine, kuid samas nii habras ja täis ilu. Kel võimalus, soovitan lugeda ka Tõnu Õnnepalu arvustust Edasis, mis teose atmosfääri väga hästi tabas.

Eesti kirjandusklassikast lõpetasin Tammsaare „Tõe ja õiguse” romaanitsükli, millest olid lugemata neljas ja viies osa. Karl Ristikivi „Hingede öö” valmistas pisut pettumuse.

Vaino Vahingu „Kaemus” ja Mati Unt avasid mulle eesti postmodernismi ja selle uurimist kavatsen kindlasti jätkata.

Järgmisel aastal proovin žanrilist ampluaad laiendada ja võtta lugemisvalikusse ka luulet ja näitekirjandust. Aga noh, kuna ma olen alati olnud korralik õpilane, siis alustasin teoreetilise osaga. Voldemar Panso „Töö ja talent näitleja loomingus” on suure soojuse ja kirega kirjutatud ja ühtlasi ka harib teatrivõhikut. Johannes Aaviku „Puudused uuemas eesti luules” oli korralik epic rant: teadsin ette, et sealt võib oodata reljeefseid seisukohavõtte, ja ei pidanud pettuma.

Loomingu Raamatukoguga on lihtne, see tuleb lausa ise postkasti kohale. Sellest hoolimata lugesin selle aasta väljaannetest läbi vast ainult kolmandiku. Mis võib-olla polegi paha — nagunii on vaja valikuid teha. Mullustest numbritest võtsin veel ette Éric Vuillardi „Päevakorra” ja Thomas Bernhardi „Hukkasaaja” (kuigi viimase puhul ei istunud mulle see kinnisideedest laetud, natuke hullumeelne õhustik: autor tiirutas liiga palju ühe koha peal, kordas üha uuesti sama infot.) Mehis Heinsaare „Ööpäevik” oli tähenduslik ja inspireeriv. Byung-Chul Hani „Läbipaistvusühiskond” on natuke kuri ning see tegi nalja; aga tähelepanekud on tal asjakohased ja zeitgeist’i tabab täpselt. Siis olid veel Atxaga ja Berelis (ja Tšižova ja Sōseki, millest allpool) ning kuldsarjast Paasilinna, Kafka ja Westö — oligi kõik.

Aasta 2022 jääb meelde kui sõja-aasta. Serhi Žadani „Depeche Mode” oli tundlik tagasivaade üheksakümnendate algusele ja sellele aegruumile, kust meie õnneks tulema saime. Andrei Ivanovi „Batüskaaf” väitis vastu, et ega kõik meist ikka ei saanud küll. Catherine Beltoni „Putini inimesed” ja George Orwelli „1984” andsid mõista, et oht pole kuskile kadunud. Samasse kategooriasse paigutan ka Jelena Tšižova „Naiste aja”, olgugi et autor seda ise tõnäoliselt nii ei mõelnud.

Liigume edasi jaapani kirjanduse juurde. Tore, et eesti keeles ilmus Natsume Sōseki „Noorsand”. Haruki Murakami „Tantsi tantsi tantsi” järgib autori tüüpilist käekirja — Murakamiga on üks probleem, millest peaksin vast eraldi ja pikemalt kirjutama. Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist” oli iseenesest lihtne lugu, aga teeb asjalikke tähelepanekuid Jaapani ühiskonna kohta.

Prantsuse kirjandusest olid esindatud kaks väärt romaani: Le Tellier’ „Anomaalia”, hoogne lähituleviku-fantaasia ja Virginie Despentes’i „Vernon Subutex 1” — raju lugu Pariisi kirevast ja pahelisest poolest.

Olga Tokarczuki „Algus ja teised ajad” meeldis mulle väga — aga hetkel loen sama autori „Rändajaid” ja midagi jääb nagu puudu. Hea küll, sellest kirjutan nagunii varsti lähemalt.

Nipet-näpet oli veel, pea kümmekond raamatut, aga kõik olulisem on eespool ära mainitud. Selline see aasta sai: loetud raamatute arvult seni parim, aga eks siin oli palju õhukesi köiteid ka. Tulgu 2023. aasta õnnelik ja elamusterohke!