Postitused

Hervé Le Tellier. Anomaalia.

Kaanepilt

Kenasti üles ehitatud lugu, hoiab põnevust. Mõni võib leida, et paralleelselt kulgevad tegevusliinid on rasked jälgida, aga mind ei häiri.

Paralleeli võiks tõmmata näiteks vendade Strugatskite romaaniga „Miljard aastat enne maailmalõppu”. (Ilmunud samuti kirjastuselt Tänapäev „Punase raamatu” sarjas.) Mis valiku teeb inimene, kui universum seab ta dilemma ette? Olukorrast väljapääsu ei ole: maailmakõiksus on jõud, mille vastu hakata oleks lootusetu. Olukorda võib küll loogiliselt analüüsida ja püüda välja selgitada selle põhjuseid; lõppkokkuvõttes aga ei aita see teadmine mingilgi määral lahendada küsimust, mida nüüd ette võtta. Ja dilemma on igaühe jaoks sügavalt isiklik.

Ei pääse me ka siin loos üle ega ümber Donald Trumpist. See mees on nähtus ja tema vari jääb meid ilmselt veel kauaks painama. Le Tellier on romaani 2020. aastal kirjutades pannud Trumpi 2021. aastaks tagasivalituna Valgesse Majja istuma. Pole paha võte: kui läheb täppi, imetlevad lugejad teose prohvetlikkust, ja kui mitte, võdistavad kergendustundega õlgu, mõeldes, kuidas oleks võinud minna.

Ja lõpuks on Ühendriikide president loo puändis keskne tegelane.


Lennukitäis inimesi reisivad 2021. aasta märtsikuus Pariisist New Yorki. Nad kõik mäletavad hiljem seda lendu kui oma elu hirmsaimat: kohutav torm ja turbulents, reisijaid pillutatakse salongis nagu pesumasinas.

Vähehaaval saame mõnede reisijatega tuttavaks. Seal on metoodiline ja külmavereline palgamõrvar, kellel on palju identiteete, aga kes ise nimetab end Blake’iks; kirjanik ja tõlkija Victor Miesel, kes on saanud küll mõne kirjanduspreemia, ent kelle romaane ei osteta ja kes otsib oma tõelist armastust; Lucie Bogaert, hinnatud filmimonteerija ja André Vannier, temast palju vanem arhitekt, kellega Lucie’l on (kergelt juba mõranev) suhe; kuueaastane Sophia, tema vend ja ema Avril, kes kannatavad perevägivalla all; mustanahaline kõrgetasemeline advokaat Joanna Wasserman; Nigeeria hiphoppar Slimboy, kes püüab hoolega varjata oma seksuaalset orientatsiooni (sest kodumaal kistaks ta ilmselt ribadeks).

Victor on ebausklik: ta kannab isa surmast saati püksitaskus punast legoklotsi. Valusalt meenutab ta üht naist, keda kohtas neli aastat tagasi Arles’is konverentsil, ja kellega ta jõudis põgusalt vestelda vaid lõunasöögijärjekorras — Ascoti hipodroomist ja vanillikastmest. New Yorgist koju Pariisi naasnuna sulgeb ta end oma tuppa, kirjutab peaaegu ühe jutiga segase sisekaemusliku teose, millele paneb pealkirjaks „Anomaalia”, saadab faili kirjastajale ja hüppab aknast alla.

Lennuki piloot David saab oma vennalt Paulilt, onkoloogilt, vähidiagnoosi. Paul üritab säilitada positiivset meeleolu, aga haigus on agressiivne ja kaugele arenenud: David sureb mõne kuu pärast.

Avrili abikaasa Clark on sõjaväelane, kes teenib Baghdadis. Häbelikus poisis, kes Avrilile kunagi vihikulehel Avrilile pühendatud luuletuse ulatas, on aja jooksul välja löönud koleeriline loomus. Ja luuletus, nagu Avril aastaid hiljem avastas, ei olnud Clarki enda kirjutatud.

Paar kuud hiljem, 24. juunil, leiab aset midagi ennekuulmatut: Ühendriikide idaranniku taevasse ilmub Air France’i lend 006, mis on identne 10. märtsil maandunuga. Samad piloodid ja reisijad, sarnased vigastused lennukikerel. Pärast esmast segadust lennujuhtimiskeskuses võtavad suhtluse lennukiga üle järjest kõrgema aukraadiga ohvitserid. Lennuk suunatakse maanduma Fort McGuire’i lennuväebaasi: käivitub protokoll 42.

Pärast 2001. aasta terrorirünnakuid anti tõenäosusteoreetik Adrian Millerile ja tema kolleegile ülesandeks parandada kriisijuhtimisprotsesse. Matemaatikud teevad oma töö suure põhjalikkusega ning kirjeldavad ära kõik mõeldavad ja mõeldamatud stsenaariumid ja neile vastavad toimimisjuhised. Kaitseministeerium esitab ainult ühe küsimuse: mis saab olukorras, mis ei vasta ühelegi kirjeldatule? Nii lisataksegi juhendmaterjalile veel üks protokoll, mis saab järjekorranumbri 42 ja mille puhul läheks juhtimine teadlaste kätte.

Nüüd ongi mõeldamatu juhtunud.

Seni, kuni reisijaid ja lennukit sõjaväebaasis hoitakse, otsib FBI üles kõik 10. märtsi lennul viibinud, ning baasi tuuakse kokku erinevate valdkondade tippteadlased. Püstitatud hüpoteeside hulgas kogub teadlastelt kõige laiema toetuse simulatsioonihüpotees, täpsemalt öeldes näevad nad juhtunus kinnitust Nick Bostromi 2003. a väitele: kuna tehniliselt arenenud tsivilisatsioonidel on piisavalt arvutusvõimsust, et simuleerida omaenda ajalugu ja käivitada ka tuhandeid teisi simulatsioone, on statistiliselt tõenäoline, et meiegi oleme vaid arvutiprogrammid simulatsioonis. Ja süsteemihaldur on meid selle anomaalia näol pannud proovile: mida kavatseb simulatsioon sellega ette võtta?

Lk 175:

Milline perverssus on välja töötada ühed programmid simuleerimaks idioote, teised liiga intelligentseid inimesi, kes ei kannata enda ümber eelmisi, ja ühed programmid simuleerimaks muusikuid, teised kunstnikke, kolmandad veel simuleerimaks kirjanikke, kes kirjutavad raamatuid, mida loevad jälle neljandad programmid? Või mida keegi ei loe?

Valges Majas koguneb tähtsamate religioonide esindajate oikumeeniline nõupidamine, eesmärgiks vältida rahutusi usklike hulgas ja valmistada ette pöördumine, et ka Air France lennu 006 teisikud on jumala looming nagu kõik muu siin ilmas. Ameerika Ühendriikide president helistab Xi Jinpingile, et teavitada teda sõjaväebaasis kinnipeetavatest Hiina kodanikest. Ta ei tea, et hiinlastel on sama olukord juba mõni kuu varem ette tulnud.

FBI jõuab järeldusele, et kõige õigem oleks korraldada iga reisija kohtumine oma teisikuga. Kuidas raamatu tegelased sellele reageerivad?

Blake on sõjaväebaasist juba välja murdnud ja lendab uue valenime all tagasi Pariisi. Ta tapab oma märtsikuise teisiku: ta teab täpselt, mida tema teisik teab, ja seda on ilmselgelt liiga palju. Kaht Blake’i ei saa olla.

Kaks Sophiat vahetavad omavahel saladust, mida nad kellelegi teisele ei tohtinud rääkida: et isa kasutab neid seksuaalselt ära.

Slimboyd otsustavad astuda avalikkuse ette kaksikvendadena.

Piloot David sureb teist korda: abikaasa Jody ja vend Paul peavad sama hingevalu teistki korda läbi elama.

Lucie’d konkureerivad lapse hooldusõiguse pärast.

Neiud nimega Adriana, kes astuvad üles vestlussaates, tapetakse konservatiivsete kristlaste poolt vahetult pärast stuudiost lahkumist. FBI otsustab ülejäänud reisijate isikud salastada.

Ja ühel oktoobriõhtul ilmub Ühendriikide idaranniku taevasse veel üks Air France’i lend 006…


Kaks tõlkelist täpsustust pakuksin omalt poolt. Muus osas pole raamatu tõlkele midagi ette heita, aga oh seda inimese rõõmu, kui ta leiab midagi, mille arvustamiseni ta küündib!

Lk 176: „… ja kus kõik simuleeritud universumid mahuvad üksteise sisse nagu pesitsuslauad?” No siit paistavad inglisekeelse mõiste „nesting tables” kõrvad. Kuigi arusaamatuks jäi, kuidas see prantsusekeelse algupärandi puhul võimalik saab olla. Et see mulle rahu ei andnud, hankisin võrdluseks isegi originaalteksti, aga midagi dramaatilist sealt ei leidnud. (Prantsuse keeles on vastavaks väljendiks „tables gigognes”, sain teada.) Eesti keeles näib olevat mööbli vastava omaduse kirjeldamiseks juurdunud sõna „virnastatav” — veidi kohmakas, aga ajaks asja ära.

Nii et mööbli vahele keegi pesitsema pole roninud, hea seegi. Kuigi kui nüüd järele mõelda, siis toolid-lauad laotakse üksteise otsa, mitte sisse, on ju? Nii et võib-olla oleks olnud targem hoopis matrjoškad või midagi muud appi võtta.

Lk 292:

Victor oli just pannud kirja viimase sõna oma lühikesse raamatusse, mis jutustab lennukist, anomaaliast, lahknemisest. Ta oli kavandanud pealkirjaks „Kui kakssada nelikümmend kolm reisijat ühel talveööl”, aga Anne oli pead raputanud.

Ega ma vast ei olekski osanud pöörata tähelepanu kirjanduslikule rühmitusele Oulipo, kui poleks juhtumisi sattunud ETV 2 kanalil nägema lõiku kohtumisest Kirjanike Majas, kus autorit intervjueeris Indrek Koff. Rühmitusest tuli põhjalikumalt juttu ja Le Tellier mainis vestluses mõttekaaslase ja eelkäija, itaalia kirjaniku Italo Calvino nime. Üks Calvino romaan on ka eesti keeles kümme aastat tagasi ilmunud; juhuse tahtel sattus see mulle näppu alles mullu. Tõlkija Eva Ingerpuu-Rümmel valis pealkirjaks „Kui rändaja talvisel ööl” — mängu ilu huvides oleks võinud täpselt sama sõnastust ka siin kasutada.

„Kui rändaja talvisel ööl” on üsna omapärane vormimäng, tasub samuti lugeda.


„Anomaaliast” on kirjutanud teisedki: Kirjakoi, Suvehiidlane, Brixie blogi, Valner Valme Sirbis.

Manni lugemisblogi ütleb: karakterid on huvitavalt lahti kirjutatud ja usutavad, sündmuste arengusse on aga autor lünki sisse jätnud. Kersti Tepp vahendab muljeid kohtumisest autoriga.

Ilmumisandmed

Hervé Le Tellier. Anomaalia (L’anomalie). 2020. Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik. Tänapäev, 2021. 300 lk.

Olga Tokarczuk. Algus ja teised ajad.

Kaanepilt

Olga Tokarczuk. Algus ja teised ajad (Prawiek i inne czasy). 1996. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2019. 203 lk.

Mulle näib, et see romaan jutustab jumalast. Ehkki sisuliselt kirjeldab Tokarczuk ühe küla elu 20. sajandi vältel, läbi erinevate ajastute ja pöördeliste sündmuste, iga külaelaniku silmade läbi, siis ometi libiseb mõte ikka ja jälle üldiste igavikuliste küsimuste juurde. Milline on jumal? Kust teda leida? Milleks me siin ilmas oleme? Mida jumal maailma luues mõtles?

Näib, et sellel igati harilikul väikesel külal on meile jumalast palju rääkida. Ja teistel hetkedel tundub, et ümbritsevat maailma ehk ei olegi; see taandub vaikselt nähtamatu müüri taha, mis küla ümbritseb (nagu Ruta Izidorile seletab) ja seesama küla ongi kogu universum, asjade algus ja ots. Kõik on siin olemas ja on alati olemas olnud.

Iga asi selles külas on omal kohal, ja kõigel — loomadel, puudel, seeneniidistikul, kohviveskil — on oma elu mõte ja oma vaatenurk ajale. Sellest ka romaani pealkiri ja ülesehitus: iga tegelane kulgeb oma ajas. Nõnda ka jumal: ka temal on oma „aeg”, ka tema on alatasa muutumises ja loomises, ja õpib oma loodult.

Ja tuleb välja, et jumal pole maailma loonud mitte ühe korra, vaid kaheksa korda. Iga loodud maailm on olnud isemoodi ja omal moel ka ebatäiuslik, sest hakkab käituma isepäiselt, üldse mitte nii, nagu jumal oleks tahtnud. Lõpuks, selgub, on jumalgi vaid osa süsteemist: jumala taga peab olema universaalne maailmakord, muutumatu ja sõnatu, selleks et jumal ise saaks olla loov ja muutumises.

Juhtub ka üleloomulikku. Jäädakse kikkaputkest rasedaks; metsas elab pool-loom, pool-inimene; pühapildid kirikus hakkavad rääkima.

Emotsionaalses lõppvaatuses jääb vana kohviveski sümboliseerima ajalugu, kestmist ja mälestust möödunud põlvedest.

Lk 30:

Inimesed mõtlevad, et nad elavad palju intensiivsemalt kui loomad, kui taimed, ja ammugi palju intensiivsemalt kui asjad. Loomad tajuvad, et elavad intensiivsemalt kui asjad. Aga asjad kestavad, ja kestmine on rohkem elu kui miski muu.

Siia kõrvale sobib võrdluseks imehästi Tammsaare. „Tõde ja õigus” IV raamat, lk 104:

Kui murdus mõni tool, sohva või laud, mida peremees mõtles juhuslikult kasutada istmeks, või kui purunes kukkudes tuhandeks killuks mõni hiina vaas või jaapani iluasjake, siis ütles peremees alati iseenda ja teiste rahustuseks: «Ah, mis tühja, asjad pole mind saand, mina olen asjad saand, saan uued jälle.» Köögertal ei teadnud veel ega saanud vististi kogu eluajal teada, et inimesed muutuvad asjade keskel, asjad aga inimeste keskel mitte, ja sellepärast tuleb neil, inimestel, asjade kohaselt muganduda, või asjad ütlevad oma vahekorra inimesega üles — lähevad katki. Ja nende asemele tulevad juba uued asjad, mis nõuavad inimestelt uut mugandumist.

Mõningaid paralleele saab tuua „Serafima ja Bogdaniga”, kuna temaatika on pealiskaudsel vaatlusel sama: ühe küla elu läbi aastakümnete ja läbi põlvkondade vaheldumise. Eriti tuntavaks muutub paralleel siis, kui näeme, milliseks muudab nõukogude kord mehi, eriti neid, kes end partei karjääriredelil ülespoole upitavad: toored, ennasttäis, alatasa purjus.

Kui aga „Serafima” on krimifilm, mis jutustab lugu kättemaksust, siis „Algus ja teised ajad” on pigem filosoofiline mõtisklus. Meenub Mikita (seeneniidistik!) või Murakami (selleks, et edasi liikuda, on vaja kogeda kaotust). Tokarczuk on aga märksa peenekoelisem ja läbikomponeeritum kui viimane.


Genofewa mees Michał Niebieski võetakse I maailmasõtta, Genofewa sünnitab samal ajal tütre — Misia.

Lk 8–9:

Ingel võttis Misia siia ilma vastu ämmaemanda selja taga: tegi talle eluruumi puhtaks, näitas teda teistele inglitele ja Kõigekõrgemale ning tema kehatud huuled sosistasid: „Vaadake, vaadake, see on minu hingeke.” Teda täitis ebatavaline, ingellik hellus, armastav kaastunne — see ongi inglite ainus tunne. Looja ei andnud neile ei instinkte, emotsioone ega vajadusi. Need saanult poleks nad enam vaimsed olendid. Inglite ainus instinkt on kaastunde instinkt. Inglite ainus tunne on piiritu kaastunne, raske kui taevavõlv.

[…]

Sündmused on inglitele umbes nagu unenägu või siis alguse ja lõputa film. Inglid ei suuda neis kaasa lüüa, need ei ole inglitele millekski vajalikud. Inimene õpib maailmast, õpib sündmustest, õpib tundma maailma ja iseennast, peegeldub sündmustes, määratleb oma piire ja võimalusi, annab asjadele nimesid. Ingel ei pea midagi väljastpoolt ammutama, vaid tunnetab kõike iseenda kaudu, kannab kogu teadmist maailmast ja iseendast eneses — selliseks on Jumal ingli loonud.

Inglil pole sellist mõistust nagu inimesel, ta ei järelda, ta ei arva. Ta ei mõtle loogiliselt. Mõnele inimesele tunduks ingel rumalana. Aga ingel kannab algusest peale endas hea ja kurja tundmise puu vilja, puhast teadmist, mida võib rikastada üksnes lihtne intuitsioon. See on arutluseta mõistus ning seega ka eksimusteta ja nendest tuleva hirmuta, mõistus ilma eelarvamusteta, mis tulenevad ekslikust tajust. Aga nagu kõik Jumala loodud asjad, on ka inglid püsimatud. See seletab, miks ei olnud Misia inglit kohal siis, kui Misia teda kõige enam vajas.

Lk 29:

Sellest ajast peale tundis Misia, et ei ole mingit olulist erinevust täiskasvanu ja lapse vahel. Laps ja täiskasvanu — need on vaid üleminekuseisundid.

Külas elab kodutu neiu, kellele külarahvas paneb nimeks Tähk ja kes enda elatamiseks müüb end kõrtsis. Räägitakse, et tal on selgeltnägemise võime. Täha esimene laps sureb sündides.

Vana naine Florentynka läheb hulluks: teda häirib kuu. Ta elab üksi ja võtab enda juurde hulkuvaid loomi. Ühel päeval tunneb ta, et ta oskab loomadega rääkida.

Lk 40:

Sel ööl siis, kas jälitaja kuu või hulluse tõttu, õppis Florentynka rääkima oma koerte ja kassidega. Vestlused põhinesid piltide saatmisel. Sõnumid, mida loomad piltidega väljendasid, ei olnud nii tihedad ja konkreetsed nagu inimkõne. Seal ei olnud arutlusi. Need olid asjad nähtud seestpoolt, ilma selle inimliku distantsita, mis tekitab võõrandumistunde. Maailm tundus seeläbi palju sõbralikum.

Tähal ja Genofewal sünnivad ühel ja samal päeval lapsed. Genofewal sünnib poiss Izydor, aga ta on vigane, vesipeaga. Tähal sünnib tütar, kellele ta paneb nimeks Ruta. Genofewa on kindel, et Tähk on lapsed nõidusega ära vahetanud.

Mõisahärra Popielskil on kuum armulugu noore maalikunstniku Mariaga. Kui too välismaale ära sõidab, elab Popielski seda väga üle ja hakkab endale esitama eksistentsialistlikke küsimusi. Ta küsib rabilt nõu; rabi toob talle ühe kummalise lauamängu „Ignis fatuus, ehk Õpetlik mäng ühele mängijale”. See mäng valdab nüüd täielikult mõisahärra meeled, tal ei jätku tähelepanu enam millelegi muule.

Misiale tuleb kosja auahne ja nägus Paweł, kes tahab arstiks saada. Michał, kes on tütresse kiindunud, kiidab pulmad heaks, aga nõuab, et ta peab noorpaarile kõigepealt maja ehitama.

Lk 84:

On kummaline, et väljaspool aega olev Jumal ilmub ajas ja muutumises. Kui ei teata, „kus” on Jumal — inimesed esitavad vahel selliseid küsimusi —, siis tuleb vaadata kõike seda, mis muutub ja liigub, mis valgub vormidest välja, mis lainetab ja kaob: merepinda, päikesekrooni tantsisklemist, maavärinaid, kontinentide triivimist, lume sulamist ja liustike rändeid, jõgede voolamist merre, seemnete idanemist, tuult, mis tahub mägesid, loote kasvamist ema kõhus, kurdusid silmade ümber, kehade lagunemist hauas, veinide küpsemist, vihma käes kasvavaid seeni. Jumal on igas protsessis. Jumal tuksleb muutustes. Kord ta on, kord on teda vähem ja kord ei ole teda üldse. Jumal ilmutab end isegi selles, et teda ei ole. Inimesed — kes on ju ise ka protsess — kardavad seda, mis on püsimatu ja alatasa muutuv, seepärast mõtlesid välja midagi, mida pole olemas — muutumatuse.

Sõja ajal tapavad sakslased kõik ümbruskonna juudid. Ruta vägistatakse. Allohvitser Ivan Mukta, kes end Niebieskite suures majas sisse seab, šokeerib Izydori arvamusavaldusega, et jumalat polegi olemas.

Kui sõda läbi saab, on Genowefa jäänud halvatuks. Ta palub Misial võtta Ruta endale majapidamistoimetustes appi. Pawełist saab sanitaarinspektor ja velsker.

Ruta igatseb peent linnaelu ja abiellub parteifunktsionäri Uklejaga, aga mees on vägivaldne, peab naist enda omandiks ning kui nad armatsevad, teeb sellest fotosid. Ruta põgeneb mehe juurest ja rändab Brasiiliasse.

Izydor, mõistnud, et ta ei näe Rutat enam kunagi, plaanib kloostrisse astuda, kuid avastab, et tal on teoloogilistes küsimustes kloostriülemast erinevad arusaamad. Seejärel hakkab ta välismaale kirju kirjutama, paludes endale saata reisi- ja autokatalooge. See on väikestviisi ka teenimisallikas, sest iga kadumaläinud tähitud kirja eest on ette nähtud kahjutasu. Ta saab ühe napisõnalise teate ka Rutalt.

Lk 166, koer Pupe:

Pupe ei mõtle nii, nagu mõtleb Misia või mõni teine inimene. Sellest aspektist laiutab Pupe ja Misia vahel kuristik. Mõtlemise jaoks on ju tarvilik aja allaneelamine, mineviku, oleviku ja tuleviku ning nende kõigi variatsioonide sisseimamine. Aeg töötab inimese mõistuse sees. Seda pole olemas kusagil väljaspool. Pupe väikeses koeraajus pole sellist kanalit, sellist organit, mis oleks filtreerinud aja kulgu. Seega elab Pupe olevikus.

Misia ja Paweł võtavad suveks üürilisi, teiste hulgas peatuvad neil ka mõisahärra Popielski lapselapsed. Izydor on avastanud tõe, et paljud asjad maailmas jagunevad nelja liiki, ja kaevub kirjandusse, et neljajaolisusest üha uusi näiteid leida.

Misia saab insuldi ja sureb. Paweł paneb Izydori vanadekodusse, kus see pikkamööda, aga järjekindlalt hääbub.

Lk 190:

Ta õppis unustama ja unustamine tõi talle kergendust, ning see oli lihtsam, kui ta oli arvanud. Piisas, kui ühel päeval ei mõelnud metsadest, jõest, ei mõelnud emast ja Misiast, kes kammis oma kastanpruune juukseid, ei mõelnud kodust ja nelja aknaga pööningust, kui järgmisel päeval olid need kahvatumad ja luitunumad.

Tütar Adelka tuleb maale isa Pawełit vaatama, kuid mõistab, et tal ei ole seal midagi teha: isa on keskendunud surma ootamisele, teda ei huvita enam miski ja ta ei taha tütre hoolitsust. Lahkudes võtab Adelka riiulilt kaasa ema kohviveski.

Teised on kirjutanud:

Juha Hurme. Neem.

Kaanepilt

Juha Hurme. Neem. 2017. Soome keelest tõlkinud Tiiu Kokla. Varrak, 2021. 406 lk.

Hurme jutustuse-romaani ajaline haare on imekspandav: Suurest Paugust kuni aastani 1809, kui Soome lülitatakse Hamina rahuga Vene keisririigi koosseisu. Ja jälgib see jutustus Soome ja soomluse ajalugu, soome mõtte, kirjanduse ja müütide arengut. (Õigupoolest, kuna Soome riiki veel ei eksisteeri, nimetatakse seda maatükki raamatus läbivalt lihtsalt Neemeks.)

Muidugimõista, kui ratsutame läbi terve universumi ajaloo, siis suurema osa sellest ajast pole eksisteerinud midagi, mida võiks Soomeks või soomlasteks nimetada, mistõttu peab eriti raamatu algusosas võtma vaatluse alla ka üldajaloo ja arengud mujal maailmas. Nii on see romaan otsekui üks lõpmatult pikk suumobjektiiv, mille kaadrisse mahub alguses kogu universum, ja mida autor suumib vähehaaval sisse, kuni lõpuks leiame end ümbritsetuna Soome 18. sajandi kirjandus- ja kultuurielust ja selle värvikamatest tegelastest.

Nõnda selgubki, et kõige huvitavam materjal on raamatu keskosas. Algus kordab üldjoontes seda, mida koolis füüsika- ja seejärel ajalootunnis oleme juba õppinud; lõpuosas jõuab Hurme aga Soome kirjanduselu väga detailsetesse keerdkäikudesse ja lehekülgedelt marsib läbi terve rodu kirikuõpetajaid, teadlasi, etnograafe, rahvalaulikuid ja multitalente, kes on kahtlemata teeninud ära lugupidamise või hakkama saanud millegi kurioossega, aga kelle nimed ühekordse lugemisega kindlasti meelde ei jää.

Mis ei tähenda, et see raamat oleks kuiv lugemine, sugugi mitte. Kirja on see pandud humoorikas, meelelahutuslikus stiilis ja autor on üksjagu vaeva leidnud, et üles leida ja esile tõsta just markantsemaid näiteid rahvaluulest. Jäägu siit meelde näiteks soomlaste keskaegne rahvapärimus, et neitsi Maarja kõndis soos ja jäi pohlamarjast käima peale.

Lk 60:

Mida mõtles läänemeresoomlasest inimene kõiksuse struktuurist ütleme 1000 aastat enne meie ajaarvamise algust, pronksiajal 3000 aastat tagasi? Ta andis maailmale ümarapõhjalise, keskse sambaga koja või kilehalli kuju, milles põrand koosnes maast ja veekogudest ja katuseks oli kõikjale kaarduv, salapärases pöörlemises olev kihiline taevas. Taeva sagaraks pidas ta Põhjatähte, mis, teisiti kui kõik ülejäänud taevakehad, paistis tema vaatevinklist taevalael paigal püsivat. Kättesaamatus kauguses olevad maailmakupli äärealad erutasid tema kujutlusvõimet. Ta otsustas täiesti loogiliselt, et seal taevarannas mahub elama vaid üsna väheldane kamp rahvast, sest lagi läheneb järjest põrandale. Talveajaks tundmatusse kohta, kahtlemata maailma äärtesse või koguni ääre alt läbi lendavad rändlinnud saavad arvatavasti nende ääreasukatega hästi läbi, nii et ta nimetas neid õnnelikeks härjapõlvlasteks. Lindude sügisesel rändeajal kirdeedela suunas nähtavale ilmuv meie galaktika udukogu näis olevat lindude rändetrass, seega nimetas ta selle Linnuteeks.

Mul oli juba meelest läinud seegi, et Soomest, täpsemalt Turust pärineb ka keskaegne hitikogumik „Piae Cantiones” (1582), mille juurde olen ekskursse teinud vist koguni kahe erineva kooriga.

Kõik artiklid

2024

2023

2022