Postitused

Hasso Krull. Tänapäeva askees.

Kaanepilt

Hasso Krull. Tänapäeva askees. Poeetiline käsiraamat: nelikümmend märksõna. Kaksikhammas, 2020. 78 lk.

Hasso Krulli mõtted lähevad rändama mööda käänulisi teid. Keeruline on vankril püsida, kurvid on halastamatud, potsatad ikka ja jälle teetolmu maha.

Siin on kahtlemata mängus mahukas pagas nii lääne kui ida filosoofiat, mis minul puudub, aga asi pole ainult selles. Tundub, et nii mõnegi haagi mõttekäikudes on Hasso Krull sisse teinud puhtalt mängimise lõbust.

Raamatuke on õhuke, nii et soovi korral ei ole probleem see kasvõi viis korda järjest läbi lugeda. Või miks mitte kasutadagi käsiraamatuna, lüüa mõnest asjassepuutuvast kohast lahti ja nautida maitset.

Üldjoontes kaasahaarav, aga kipub käest libisema. Mõttekäiku võid üritada jälgida, aga kinni hästi ei püüa.

Kaks stiilinäidet. Üks konkreetsem, teine selline, mis läheb kuskile sfääridesse ära. Lk 44:

Mõtlemine on pesapunumine. Iga oksaraag, iga juhuslik tükk leiab siin koha, ja hiljem on pesa juba kodu. Haudumine. Mõtteid tuleb ka toita, kui nad oma nokakesed välja sirutavad ja nõudlikult tiuksuvad. Udusulis mõte on mõtlejale kõige armsam.

Lk 50:

Hanshan tantsis valgete pilvedega. Mida see tähendab? Nõnda võib teha ainult keegi, kes ei karda määramatust. Olematus on määramatuse tingimus, ja tants pilvedega on määramatuse tants, see on ja ei ole ka.

Aga siin mõned teised, kes saavad aidata seda teost sügavamalt mõtestada:

Serhi Žadan. Depeche Mode.

Kaanepilt

Serhi Žadan. Depeche Mode. 2004. Ukraina keelest tõlkinud Riina Roasto. SA Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2020, nr 24–26. Uusväljaanne 2022: Loomingu Raamatukogu kuldsari. 174 lk.

Võti romaani mõistmiseks on selle lõpus, kahes viimases lauses. Lk 172:

Karburaator närib vaikides oma kollast kuivikut, männipuudelt tilgub putkade plastkatusele vett, peale meie pole perrooni peal kedagi, vaatan asfaldile ja näen, kuidas saiakontsu poole roomab roidunult väsinud masenduses tigu, küünitab pea umbusklikult saia suunas, ent tõmbub siis pettunult kotta tagasi ning roomab meist eemale, roomab läände, perrooni teise otsa. Ma arvan, et see teekond kestab tal terve elu.

Romaan peategelasteks on kolm noormeest, kes saadavad päevi õhtusse ohjeldamatu joomise, kanepi suitsetamise, lolluste ja logelemisega: minajutustaja Serhi, Kommunisti-Vasja ja Koer Pavlov — viimane enda sõnul antisemiidist juut.

Õigupoolest oleks neil vaja üles leida neljas tuttav, Karburaatori-Saša, ja anda talle edasi teade kasuisa matustest.

On nad sõbrad? Eks põhimõtteliselt jah. Äratundmiseni, et tegelikult ei olegi midagi ühist, jõutakse hiljem. 18–19-aastasena, töötuna, koolist välja kukkununa, pudeli taga aega surnuks lüües ei ole üks nooruk oma kamraadide suhtes veel kuigi valiv.

Romaani sündmused on metafooriks ühiskondlikele oludele: Žadan jutustab laiemalt tervest Ukrainast, sellisena, nagu see 1993. aastal on. Vaene maa, kus lootus paremale tulevikule oleks nagu kuskil horisondi taga olemas — aga kõik uus ja läänelik läheb tõlkes suuresti kaduma ja Nõukogude ahistav pärand pole kuhugi kadunud.

Ja teekond läände, nagu sellel väikesel väsinud teol, võtab aega ilmselt terve inimpõlve.

Harkivis peab Ameerikast saabunud jutlustaja, tema pühadus Johnson-ja-Johnson, jumalateenistusi otsekui rokk-kontserte ja kõneleb kokkutulnutele vaimustunult jumalikust ilmutusest. Talle on tõlgiks keegi hallis kostüümis tädi, kes vahendab pühaduse tekstist niipaljut, kui ta sellest ise aru saab — kui ta parasjagu järge pole kaotanud (mispuhul ta ajab niisama segast ja jutustab litsist, kes koos oma poldiga puskarit ajab). Publikule jääb jutluse sisu niiviisi mõneti segaseks, aga Johnson-ja-Johnsoni energiline olek ja oskuslik dramaturgia avaldavad muljet ja lahkutakse võrdlemisi rahulolevalt.

Või üks teine näide tõlkes kadumaminekust: Serhi ja Vasja kuulavad raadiosaadet, mis pühendatud ansamblile Depeche Mode. Ansambli biograafiast vastab tõele heal juhul veerand ja Depeche Mode’i lugude asemel kõlavad saates artisti stepan haljabarda sentimentaalsed süntesaatoripalakesed.

Kuidas seda mõista? On see hiline ilming nõukogude absurdist, elust raudse eesriide taga, kuhu kõik läänelik jõuab pärale juhuslikult ja moonutatult?

Või on see hoopis uus meedia, mis kauboisaabastes astunud ulja sammu üheksakümnendatesse, aga ei küündi veel professionaalsuseni? Just lugesin Märt Treieri lugudekogumikku „Hommikujutud varasele ärkajale”, kus autor meenutab oma esimest töökohta raadios Love. Otsa-kooli poisile, kes töökuulutuse peale ust kraapima läks, öeldi: muidugi, lase käia. Stuudio ja mikrofon on seal, täida kaks tundi millegagi ära. Kuidas poiss eetris hakkama sai, ei läinud pärast kellelegi korda.

Aasta oli ka siis 1993, muide.

Ja ometi ei ole noored halvad. Nad on suuna kaotanud ja igatsevad lootusrikkamat tulevikku. Riiki, kus ei peaks kartma, et miilits sind heast peast läbi peksab. Nad igatsevad isalikku hoolitsust. Vandeseltslaste sõbratar Marusja nõustub neilt ära ostma tehasest ära virutatud Molotovi büsti, sest see meenutab talle tema kindralist isa.

Sašal jääbki matustel käimata. Serhi ei söanda talle sellest rääkidagi, pärast seda, kui Karburaator pihib, et tal on oma perekonnast kõrini. Las siis olla, võib-olla on nii paremgi.

Teised kirjutavad ka:

Guntis Berelis. Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte.

Kaanepilt

Guntis Berelis. Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte. (Tõlgitud käsikirjadest ning väljaandest „Es nekad nerunāju muļķības”, 2018.) Läti keelest tõlkinud Contra. SA Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2022, nr 18–19. 89 lk.

Berelise novellid algavad pealtnäha mõistlikult. Mõnel juhul pidulikult (kutse parlamendihoonesse lõunasöögile) või siis mõne süütu veidrusega (tüütult lobisev vend; paps, kes kevadeti hakkab alati „Odüsseiat” lugema). Mõnele ei meeldi kunst, mõnele kirjandus. Ikka tuleb ette. Siis aga toimub mingi nihe, lava pöördub ja valgus vahetub. Lugu lõpeb kui mitte kriminaalselt, siis paraja koguse õõvaga kindlasti.

Lõppsõnas meenutab tõlkija Contra Berelise enda sõnu: „Kas on mõni inimene kirjutanud hea romaani ilma ainsagi laibata? Hea proosa jaoks on kindlasti vähemalt ühte laipa vaja.” No selles kogumikuski on laipu rohkem kui novelle endid. Berelis leiab inspiratsiooni pigem inimhinge tumedas pooles.

Contra märgib samuti:

On ka kuulda, et igasse kooli Berelist juba esinema ei kutsuta.


Novellid selles kogumikus:

Ma ei räägi kunagi rumalusi. Peategelane on õnnelik, et teda on kutsutud koos abikaasaga parlamendihoonesse pidulikule lõunale.

Härra Heideggerile meeldivad kassid. Õde, kes on oma tuppa sulgunud ja kelle ainsaks mõtteks siin elus on kassid ja Martin Heidegger.

Nüüd ma maalin sind. Fotograafist ema on kogu oma poja elust teinud kunstiteose. Poeg ei ole selle üle üldse õnnelik.

Sool. Соль. Salt. Sel. Salz. Sale. Sal. Tuz. Сіль. Kaks venda peatuvad teeäärses imelikus baaris, et keha kinnitada. Asi läheb käest ära, kui üks neist toidu juurde soola küsib.

Turismihooaeg. Turismitalu pere ootab hooaja algust. Isa loeb „Odüsseiat” ja ihub kirvest.

„Dogi silitamine ei kergenda kärnkonna neelamist”. Peategelane on juba väiksest peale vihanud raamatuid ja kirjandust, ja leiab, et aeg on midagi ette võtta.

Ma vihkan kunsti. Peategelane üürib provintsis korteri, kuhu üks kunstnik on jätnud maha hulga töid. Nendes maalides on midagi kütkestavat, peategelane ei suuda neist pilku lahti rebida. Suur šokk ootab teda aga ees, kui ta kohtub kunstniku endaga.

Me võidame! Zombid tahavad ka elada.

Rein Raud. Täiused ja tühjused.

Kaanepilt

Rein Raud. Täiused ja tühjused: lühiülevaade Aasia mõtteloost. TLÜ kirjastus, 2021. 330 lk.

Rein Raud on sellesse üsna kompaktsesse raamatusse koondanud kokkuvõtte põhilistest arengutest Aasia filosoofias läbi kolme aastatuhande, ning teinud seda väga meisterlikult. Põhifookuses on kolm suurt kultuuri (India, Hiina, Jaapan), aga lühidalt on mainitud ka ülejäänuid (Tiibet, Kagu-Aasia, Korea).

Raamatu esimene pool, ajalooline ülevaade, läheb üsna ladusalt. Teine pool — temaatilised kokkuvõtted — nõudis pisut rohkem pusimist, aga mõningase edasi-tagasi lappamisega hakkas tervikpilt tekkima küll. Samas ma ei kujuta ette, et niivõrd mahukat materjali oleks võimalik veelgi lihtsustada; nende kaante vahele on ometi kontsentreeritud umbes kaks ja pool tuhat aastat mõttelugu. Ainuüksi budistlikke koolkondi ja tõlgendusi võib kokku lugeda kümneid ja kümneid.

Tegin allpool lühikese konspekti olulisematest arengutest ja mõistetest. See on puhtalt iseenda jaoks koostatud sisukokkuvõte ja pole ilmselt kuigi huvitav; hea lugeja, jäta see julgesti vahele.


India

Traditsioonilise usundina kujuneb välja preestrite vahendatud brahmanism, kus olulisel kohal on ohverdamisrituaalid. Veda („teadmine”) = hümnide kogumik, religioosne tekst: loomismüüdid, jumalate ülistused jm. Kujuneb välja seisuslik hierarhia e kastisüsteem. Karma — iga tegu jätab jälje. Sansaara — ümbersündide ahel. Brahman’ile e vaimsele kõiksusele ja absoluudile vastandub individuaalne hing e ātman. Hing on tegelikult brahman’iga üks, aga selle tajumiseks ja ümbersündide ahelast väljumiseks peab inimene vabanema ja ennast ületama.

Hiljem kujunevad välja uued õpetused, mida on võimalik isiklikumalt kogeda ja mis ei vaja preestrite vahendamist: džaina-usk (vägivallatuse põhimõte) ja budism. Neli üllast tõde budismis: olemasolu põhjustab rahuldamatust; rahuldamatuse allikaks on pettekujutelmade külge klammerdumine; kui ületada oma ihad, on võimalik saavutada „kustumine” ehk nirvaana; selleni jõuda aitab äärmuste vältimine. Bodhisattva — olend, kes on jõudnud vaimse täiuslikkuseni, kuid ümbersündide ahelast väljumise asemel keskendub teiste aitamisele (sest nirvaana poole püüdlemine on ka omal moel klammerdumine!) Populaarseim bodhisattva oli kaastunde kehastus Avalokitešvara (hiina Guanyin, jp Kannon). Indias kujutati teda mehena, Hiinas ja Jaapanis naisena.

mahāyāna — „avar sõiduk”, budismi koolkond, mis ütleb, et kirgastumine on kättesaadav kõigile, mitte ainult munkadele. Selle vastand on theravāda.

Klassikaline ajastu (200 e.m.a. – 1200 m.a.j.) — maailm on vaja läbi analüüsida, kirjeldada ja kategoriseerida. Brahmanismist kujuneb välja hinduism ja tähtsaimateks jumalateks Brahmā kõrval Višnu (kord ja tasakaal) ja Šiva (hävitaja, iganenu minema pühkija). Mitmed erinevad koolkonnad ja süsteemid. Tühjus: asjadel puudub sõltumatu, iseseisev olemus, me kogeme ainult põhjuste ja tagajärgede ahelaid ja nende omavahelisi põimumisi. Sikhism: muslimite vallutuste perioodil tekkinud usund, mis püüab ületada muslimi ja hindu identiteeti ja leida üles nende ühisosa. Vaimne kasv tuleb läbi tööka, kogukonda edendava aktiivse elu.

Briti võimu ajal hindude ja muslimite vahekord pingestub, mis lõpuks viib iseseisvumisel kahe eraldi riigi, India ja Pakistani tekkeni. Mahatma Gandhi ahimsā ehk vägivallatuse printsiip. Iseseisvumise üheks konkreetsemaks ajendiks on see, et pärast II maailmasõda käib India majandamine Ühendkuningriigile üle jõu.

Hiina

Lk 55:

Ida-Aasia kultuuripiirkonna keskus Hiina on pärast ligi sajandi kestnud segaduste aega (neid on tema ajaloos ette tulnud ka varem) jälle pöördunud tagasi oma järeleproovitud poliitilise mudeli juurde, milles riiklikku süsteemi hoiab käigus sotsiaalsele mobiilsusele avatud ametnike-kihistus ning selle struktuuri tipus seisab moraalset vastutust kandev ainuvalitseja.

Võtmepüüdluseks hiina filosoofias on ühiskondlik-poliitiline harmoonia. Ideede vahendamine lugude või mõistujuttude abil.

Hiina kirjasüsteem tekib juba varasel ajastul (II–I aastatuhat e.m.a.) Traditsioonilise ühiskondlik-poliitilise õpetuse alused saavad paika nn. sõdivate riikide ajastul (475–221 e.m.a.) — seda nimetatakse ka konfutsianismiks, aga täpsem termin oleks ru, mis tähendab õpetlast. Tugeva keskvõimu perioodid vahelduvad sõdade ja killustumise ajajärkudega — kui esimesed pakuvad stabiilsust, siis teised toovad mõtteloosse ja kultuurilisse arengusse mitmekesisust. Hani ajastu (206 e.m.a. – 220 m.a.j.): seatakse sisse riiklike eksamite süsteem, mis laias laastus on kasutusel kuni 20. saj. alguseni. Tangi dünastia (618–907): kosmopoliitsus, dialoog budismiga. Songi dünastia (960–1279): süntees, ru-õpetuse täiendamine taoismi ja budismi ideedega (neokonfutsianism). Qingi dünastia: levib korruptsioon, riik nõrgeneb (oopiumisõjad Läänega). Vabariigi periood on sisevõitluste aeg, millest väljub võitjana Mao Zedongi juhitud kommunistlik partei.

Endeluud e ohvriluud: luutükile või kilpkonnakilbile kirjutatakse küsimus, luud kuumutatakse ja enne loetakse välja kuumutamise käigus tekkinud pragudest. Vanim tüvitekst on „Yijing” ehk „Muutuste raamat”. Selle vanimaks osaks on kunagi ennustajatele mõeldud krüptilised märkused, millel on hiljem lisatud kommentaare ja esseid. qi — katkematus liikumises olev energeetiline jõuväli, kogu maailma alus. Yin’i ja yang’i segunemised annavad 64 mustrit, nn heksagrammi: ennustaja tuvastab õige heksagrammi, see annab vastuse, kuidas toimida.

Valitsejal on Taeva mandaat: tema ülesanne on hoida ühiskonnas harmooniat ja korda. Kui ta hakkama ei saa, kaotab ta Taeva soosingu ja mandaat läheb kellelegi teisele. Taevas ei sekku maailma asjadesse vahetult, vaid õigeid inimesi võimupositsioonidele suunates.

Konfutsius / Kongzi (551–479 e.m.a.). Keskne mõiste: dao (tee, kulg, viis, kõne) = õige käitumisviis. Võim peab kuuluma väärikamaile, vanemaid tuleb austada. Õilis isik: junzi. Kongzi ei täpsusta, kas inimene on olemuselt hea või halb; Mengzi koolkond eeldab, et hea, Xunzi koolkond, et halb. (Legalistlik koolkond: põhiliseks liikumapanevaks jõuks on hirm karistuse ees.) Laozi ja tema põhiteos „Daodejing” („Kulgemise ja väe raamat”) seavad ru-õpetuses esikohale kosmilise, müstilise printsiibi.

Budismi suundadest osutub kõige elujõulisemaks chan-budism (Jaapanis zen) — kirgastumine on pöördeline muutus, äkiline sündmus, sest olend saab oma häired ja segadused kõrvale heita vaid ühekorraga. Neokonfutsianismi keskseks mõisteks saab „põhimõte” (li).

Oopiumisõjad: britid võitlevad õiguse eest müüa hiinlastele narkootikume. 20. sajandi esimene pool on segaduste aeg, Mao taastab sisuliselt traditsioonilise riigikorra: Hiina kommunism on varasemate põhimõtete uude sõnastusse valamine, mitte niivõrd Marxi ja Lenini teooriate järgimine. Laialdaselt on endiselt levinud ka rahvausund, mille keskseks elemendiks on esivanemate austamine.

Jaapan

Lk 96:

Jaapani mõtteviisi üheks kõige iseloomulikumaks jooneks võib pidada kalduvust erinevaid ja justkui omavahel vastuolulisi vaateid omavahel ühendada ja toimivaks tervikuks muuta, samuti kõike vajadusel kohalikele oludele kohendada.

Jaapanis kujuneb riiklus ja aristokraatia välja 6. sajandil; valitsev klann kindlustab oma ülimuslikkust päikesejumalast põlvnemise müüdiga. Esimeses pealinnas Naras on suur mõju budistlikel kloostritel; sealt viiakse pealinn üle Heianisse (Kyōtosse). Rahulikum aeg saab lõpu 12. sajandil, kui mõjuvõimsaks muutunud samuraide klass asub omavahel võitlema ülemvõimu pärast. Sisuliseks riigipeaks saab sõdalasdiktaator (shōgun), kes juhib välivalitsust. Riik killustub peagi, uuesti ühendatakse Jaapan alles 16. saj-l. Edo periood: rahu, areng, isolatsionism, valdavaks ideoloogiaks neokonfutsianism. Meiji periood: Lääne survel riik avaneb, tormiline moderniseerumine, riiki ühendava jõuna tõstab pead natsionalism, mis kujuneb 20. sajandil imperialismiks. Pärast teist maailmasõda orienteerub riik ameeriklaste eestvedamisel ümber läänelikuks demokraatlikuks riigiks.

Shintō — lõdvalt seotud traditsiooniliste uskumuste kogum, mille keskseks ideeks on kogu looduse ja kõige ümbritseva hingestatus ja pühadus. Põhitelg: puhtus-saastatus (mida kujutab ka nt pühamusse viiv pikk torii-väravate ahel). Pühamu on koht, kus on võimalik osa saada suurest pühadusest. Pühadust säilitada aitab ka see, kui hooned maha lammutada ja uuesti ehitada. 3 jumaluste sfääri: kodujumalused (esivanemate vaimud); põllujumalused e. kogukonna käekäigu eest hoolitsevad vaimud; metsa- ja mäejumalused, kes võivad olla ka ettearvamatud või ohtlikud.

Budism osutub kasulikuks klanniülese ideoloogiana. Igapäevaelus kujuneb välja kahe usundi sümbioos: budistlikud on nt matuserituaalid, sest surma kui saastava nähtusega shintō ei tegele. Puhta Maa koolkonnad kummardavad Amitābha (jp Amida) buddhat, peamine rituaal on jumaluse nime hüüdmine.

Edo perioodil kinnistub neokonfutsianistlik sotsiaalne hierarhia, kuigi veresugulusest tähtsamaks peetakse lojaalsussuhteid.

Meiji perioodil tõstetakse shintō riiklikult soositud doktriini staatusesse.

Tiibet

Rikkalik budistlik traditsioon, riiklus alates 7. sajandust. Tiibeti budism: vajrayāna. Kulgemine kirgastuse poole on pikk protsess läbi mitmete elude, eri arenguastmetel õpitakse erinevaid teadmisi, esoteerilised praktikad. Tugev õpetaja-õpilase suhe. Teatud arengutasemest alates suudab munk ise määrata, kus ja kellena ta taassünnib, ning jätab maha vastavad juhised oma uue kehastuse leidmiseks: sama süsteem on kasutusel dalai-laamade puhul.

Kagu-Aasia

Varaseim poliitiline keskus on Champa kultuur Kesk-Vietnamis. Uued tugevamad keskused tekivad 9. sajandil: Khmeri kuningriik (Kambodža) pealinnaga Angkoris ja Pagani kuningriik (Birma). Hiljem lisanduvad Vietnam (iseseisev alates 10. saj) ja Tai. Riigid ei määra väga täpselt oma territoriaalseid piire: olulisem on see, kellele maksavad inimesed makse ja kelle seadused kehtivad.

Valdav on rahvausund, sellega liituvad hinduistlikud ja budistlikud mõjud. Praktiseeritakse erinevate religioonide elemente.

Koloniaalvallutustes kaotavad iseseisvuse kõik peale Tai kuningriigi, iseseisvuvad uuesti pärast teist maailmasõda. Et kõik maad on etniliselt kirjud (eriti Birma, Indoneesia, Malaisia), on mõnel pool tarvis nn kokkuleppelist riigikeelt ja konstrueerida poliitiline ühtekuuluvustunne. Levib ka kommunism, eriti seal, kus prantsuse mõjud on tugevamad. Kommunistlik põhimõte, et riik hoolitseb kõigi eest, sümpatiseerib Aasia ühiskondadele rohkem kui Lääne individualism. Kommunism on ka üks väheseid Lääne diskursusi, mis Aasia rahvaid kui täisväärtuslikke poliitilisi subjekte aktsepteerib.

Korea

Esimene riigi ühendamine 7. saj-l, järgmine 10. sajandil. Laialt levib budism. Pärast mongolite ülemvõimu 13.–14. sajandil tõuseb võimule Joseoni dünastia ja valitseb kuni 20. saj. alguseni. Valitsevaks doktriiniks neokonfutsianism, budistlikel kloostritel lubatakse tegutseda piiratud määral väljaspool pealinna, töötatakse välja korea kiri. Et riigi areng takerdub, vallanduvad 19. sajandil religioossed rahvaülestõusud, kus mängivad rolli erinevad eklektilised uususundid, aga ka kristlus. 1910. aastal saab Koreast Jaapani koloonia.

Laialdaselt on praegu endiselt levinud šamanistlik-spiritistlik rahvausund, palju käiakse šamaanide juures nõu saamas. Laialt levinud on ka kristlus.

Põhja-Korea riiklik doktriin juche: iseseisvus, isemajandamine ja omakaitse. Ühiskond, see on kõikvõimas Juht, teda ümbritsev partei ja seda toetamas töötajate laiad massid.

Temaatilised kokkuvõtted

Mis on olemas. Tegelikkus on ennekõike protsess, muutus, mitte asjade kogum. Asjad on sündmuste koondumise ja põimumise väljendumisviis, nende püsivus on näiline. Seetõttu ei ole küsimus ideedest (kas ideed on samal määral olemas nagu asjad) ida filosoofia jaoks samal määral oluline kui läänes.

Keel ja loogika. India vedade kohaselt võib tekstidel olla võim iseeneses, nende mõistmine ei ole tingimata vajalik (mantrad kui ilma tähenduseta vormelid). „Kuuldud” sakraaltekst on igavene tõde, mis tuleb meelde jätta sõna-sõnalt. Siit saab hoo sisse foneetiline analüüs ja kõrgel tasemel keeleteadus. Hiina: Kongzi (ja Xunzi) kohaselt tekivad probleemid ekslikust keelekasutusest, ühiskondlike probleemide lahendamist on vaja alustada „nimede korrastamisest”.

Budism, kui mõned koolkonnad välja arvata, on keele tähistusvõime ja tegelikkuse kirjeldamise võime suhtes pigem skeptiline. Ülim tõde ei ole tavateadvusele keele kaudu niikuinii kättesaadav, kui aga jutt või mõistukõne aitab vabaneda pettekujutelmadest, on see tõeväärtusest hoolimata kasulik. Chan– (zen-) koolkond: õpetus antakse edasi otse mõistusest mõistusesse, õpilaste juhtimiseks äkilise kirgastumiseni sobivad ka tavapäratud õppemeetodid, nagu näiteks kõrvakiilud.

Loogika üle arutlemisel on kõige süstemaatilisemad india mõtlejad. Nyāya ehk viieosaline väite tõestamise meetod; tetralemma ehk nelja võrdväärse võimaluse olemasolu („on”, „ei ole”, mõlemad, ei kumbki).

Teadvus ja subjekt. Budism ütleb, et inimese minateadvus on tegelikult „mittemina”, anātman, illusoorne ja ajutine ühisus, kogum juhuslikult kokku sattunud ja põimunud komponente. Hilisemas käsitluses ühtlasi ka alateadvus, mis võib inimese käitumise piirsituatsioonides üle võtta.

Vaimu puhas, algne seisund on buddha-loomus. Tavaolukorras on see eksistentsi rägastikku kinni jäänud, illusioonide kütkeis. Dōgen (1200–1253): buddha-loomus on igasugune olemasolemine, puhas püsitus, ilma stabiilse, staatilise kujuta.

Neokonfutsianism: põhimõte (li) määrab ära, milline on iga asja kõige õigem ja puhtam avaldumisvorm. Inimese puhul on kriteeriumiks eetilisus.

Eetika ja moraal. India eetiliste normide aluseks on kastisüsteem. Olla moraalne tähendab täita oma kohuseid ettemääratud rollis. Sõdalane peab sõdima (poeemi „Bhagavad-Gītā” keskne idee).

Ru põhivoorused: inimsus, tarkus, meelekindlus. Mõistel „pingutamatus” on olnud kaks vastandlikku tõlgendust: ideaalse korrani jõudnud ühiskond, kus kõik funktsioneerib iseenesest, või loobumine sekkumisest ja erakuna mägedes elamine.

Probleem budismis: kui mina on illusoorne, siis miks on vaja järgida moraalinorme ja miks kirgastunud isik peaks arvestama moraalsete piiridega? Ajaloos on ette tulnud budistlikke figuure, kes on elanud hedonistlikult, või mõrvanud kaastundest oma valitseja, et see budismivastasusega halba karmat ei koguks. Levinuim lahendus: ebaeetiliste tegude allikaks on himud, hirmud, viha ja muud madalad tungid. Kirgastudes kaovad need iseenesest. Shinran (1173–1263): inimene on minetanud võime oma probleeme ise lahendada ja head teod on vaid ülbus, uskumine, et inimene on iseendast üle. Ainus võimalus on loota Amitābha heasoovlikkusele.

Üldiselt on Aasia filosoofias moraalne norm otsekui loodusseadus: karma järgneb teole vältimatult ja ei ole ühegi jumala konkreetse tahte väljendus.

Karl Ristikivi. Hingede öö.

Kaanepilt

Karl Ristikivi. Hingede öö. 1953. Critera VMG ja Karl Ristikivi Selts, 2016. 246 lk.

Võtsin raamatu kätte suurte ootustega: tagakaanel lubatakse ikkagi eesti romaanikirjanduse ülimat tippu. Lugemine edenes aga kole vaevaliselt.

„Hingede öö” suurim häda on selles, et see ei ärka lugedes ellu. Kontseptsioon on, aga see ei sütita emotsiooni. Hea küll, me mõistame, et peategelane on sattunud mingitsorti nõiutud majja, teispoolsusesse, kuidas soovite. Kui kirjanik järeleandmatult muudkui rõhutab, et miski pole päris nii, nagu eelmisel hetkel tundus, siis pole sellest eriti raske aru saada. Ja edasi… ei juhtugi midagi.

Peategelane tuiab ühest ruumist teise, vestleb ühe inimesega teise järel, ja need vestluskaaslased on otsekui papist välja lõigatud, lugeja jaoks neid lähemalt ei avata. Tarvitseb vaid lehte pöörata ja juba on ununenud, kes on kes. Üksikasjalikud kirjeldused, millisest uksest peategelane täpselt sisenes, mitu ust toas veel on ja millisest trepist ta järgmisena alla läheb, ajavad pea pööritama.

Ja kõige paradoksaalsem on sealjuures, et täpselt nii on see kirjanikul ilmselt mõeldudki ja see tunne, mis minul lugejana tekib, on kirjaniku taotluse teenistuses — täpselt nii ma peangi tundma, olema ängistuses ja väljapääsuta nagu peategelanegi! Vaat selline Gesamtkunstwerk: võta heaks või pane pahaks.

Aga pettumuse tundest päriselt lahti ei saa. Sest tavaliselt laotab kirjanik kõik lugeja ette, mis tal pakkuda on, ja lugejal on vaba voli noppida, mida ta soovib. Mitte nii, et lugeja ka sõidule kaasa võetakse.

Järelsõna kohaselt peaks romaani esimene osa järgima geomeetrilist ülesehitust, kus pärast pöördemomenti ilmuvad samad tegelased vastupidises järjekorras uuesti. Võib-olla oli, ei suutnud jälgida.

See on ka ainus mulle teadaolev romaan, kus kirjanik tunneb endal kohustust teha teose keskel faabulasse väike paus, et eraldi artiklis romaani ülesehitust ja oma lähenemist lugejale põhjendada. Muidu võib juhtuda, et lugeja viskabki enne lõppu raamatu käest.

Juurdlemisainet soovi korral muidugi leiab. Kasvõi romaani kolmandas osas toimuv kohtuprotsess, kus kohtualuseid süüdistatakse seitsmes surmapatus. Esialgu mõtled: aga kohtualuse eluloos pole sellest patust märkigi. Siis meenub piibli õpetussõna, et mõte on samavõrra patt nagu tegugi.

Kuna süüdimõistmist ei toimu, vaid kohtualused saadetakse pärast tunnistuste andmist edasist uurimist ootama, jääd mõttesse. Ehk on see hoiatuseks igaühele, et aeg-ajalt tuleb end kriitilise pilguga hinnata: ega ma pole mõttes patustanud, olgugi et endale otse vastupidist kinnitan?

Mina nüüd lähen ja kahetsen pattu, et väljapaistvalt kirjanikult trafaretset süžeed ja lobedat lugemist ootasin.

Ma teeksin autorile aga ülekohut, kui jätaksin käsitlemata Ristikivi kui sõjapagulase aspekti. Võõras maa, võõras ühiskond, võõrad inimesed; kodumaa, mida enam ei eksisteeri — kust me teame, mida inimene selles olukorras tunneb? Ristikivi ei varja sugugi, et ta kirjutab selles romaanis ühtlasi ka iseenda hingeseisundist. Need ekslemised on ka tema ja tuhandete tema saatusekaaslaste ekslemised — seal, kuhu saatus neid paiskas.

Danzumees on „Hingede ööst” samuti kirjutanud — 13 aastat tagasi.