Postitused

Teffi. Mälestusi Leninist ja Rasputinist.

Kaanepilt

Teffi. Mälestusi Leninist ja Rasputinist. (Tõlgitud väljaandest „ Так жили”.) Vene keelest tõlkinud Ilona Martson, toimetanud Katrin Kern, kujundanud Maris Kaskmann. Kultuurileht, 2023. Loomingu raamatukogu, nr. 29. 60 lk.

Ilona Martsoni tõlgitud vihikuke tasub lugemist, kasvõi juba sel lihtsal põhjusel, et sellega saab kiiresti ühele poole: vaevalt jõuad kätte võtta, kui otsas ta ongi. Teffi (Vene humorist ja näitekirjanik, 1872–1952, kodanikunimega Nadežda Lohvitskaja) meenutab oma kohtumisi kahe Vene ajaloo poolmüütilise kujuga: Lenini ja Rasputiniga.

Mälestused Leninist on hea klassikaline vene satiir: hoogne, kontraste otsiv, natuke absurdimaiguline. Revolutsioonilise asja ajamine käib kaootiliselt ja kobamisi ning üks naisrevolutsionäär, „täielik musirull!” kannab muhvis granaate laiali.

On neid, kes otsivad muutuste tuules isiklikku kasu või närvikõdi, suur osa rahvast aga ilmselt ei saa täpselt arugi, mis toimumas on. Aga olla vasakpoolne, see tähendab ajaga kaasas käia, nii võtab Teffi valitseva meeleolu kokku. „Tudengid möllasid, töölised streikisid, isegi vanad kindralid torisesid sandi asjakorralduse üle ja väljendasid ennast tsaari isiku suhtes kurjasti.” (lk 5)

Materjal on pikalt settida saanud — kirja pandud emigratsioonis, palju aastaid hiljem — ja ütleb ajastu kohta enamatki. Autor viskab küll nalja, aga visandab samas üsna täpse joonistuse jõududest, mis Venemaa varsti pea peale pööravad. Leninist kirjutab ta nii (lk 26–27):

Sõpru ja lemmikuid tal muidugi polnud. Inimest ei näinud ta mitte kelleski. [—] Igaüks oli hea seni, kuni temast tõusis kasu parteile. Aga kui kasu polnud — käigu kuradile. Aga kui teeb kahju või on lihtsalt ebamugav, siis sihukesele võib ka otsa peale teha. Ja seda kõike väga rahulikult, heatahtlikult, mõistlikult. Ta nähtavasti käsitles ka ennast mitte inimese, vaid oma idee teenrina. Need kirglikud maniakid on väga hirmsad.

Kirjeldus kohtumisest Rasputiniga on kiretum, reportaažilikum. See on tõenäoliselt taotluslik müüdimurdmine, sest on ju autori sooviks kiskuda maha Rasputinit ümbritsev aukartus ja lumm, seega pole mõtet liiga kirjanduslik-poeetiliseks minna. Söakat „uurivat ajakirjanikku” saadab edu, lugeja võib nautida esikaanelugu, kus intelligents ja kaine mõistus võidavad müstika ja põlevate silmade tagant koorub välja harimatu maamees, kes enam-vähem üheainsa stampvõtte varal naisi hullutab.

Peeter Kormašov Eesti Ekspressis ütleb, et „kurjus tegutseb vaikselt, märkamatult ja argiselt”. Lauri Laanisto hinnangul on kõige tähendusrikkam, et Lenini jaoks ei eksisteerinud ilu mõistet, ilu ei tähendanud tema jaoks midagi. Sverre Lasn võtab teose kokku nii: „Humoristid ei armasta lohisevat stiili, hea nali ei kannata ülemäärast lobisemist.”

Prousti tõlgete piiritu maailm

„Swanni armastus” ja „Swanni poolel”, kaks väljaannet teineteise kõrval

See oli mõni aeg tagasi, kui silmitsesin raamatupoes Marcel Prousti romaani „Õitsvate neidude varjus” ning juurdlesin, kas osta või mitte. Sealsamas aga meenus: üks teine Prousti tõlge, „Swanni armastus”, on mu koduses raamaturiiulis juba olemas. Samahästi võiksin ju sellest alustada?

1973. aastal Varamu-sarjas ilmunud „Swanni armastus” Leili-Maria Kase tõlkes oli esimene mahukam Prousti-eestindus üldse ning jäigi nõukogude perioodil ainukeseks. Uuemal ajal on Prousti tõlkimine aktiviseerunud. Romaanitsüklit „Kadunud aega otsimas” eesti keeles tervikuna lugeda ei saa ilmselt veel mõnda aega, aga Tiina Ainola (Indrikson), Tõnu Õnnepalu ja Anti Saar on teinud silmapaistvat tööd, nõnda et õige mitu osa sellest on meile juba kättesaadavad.

Muuhulgas on eesti lugejal ka harvaesinev luksus lugeda ja võrrelda kaht erinevat varianti „Swanni armastusest”. Sest õigupoolest pole tegu omaette tervikteosega, vaid keskmise osaga romaanist „Swanni poolel”. Parema puudumisel pidi ka selle katkendi ilmumine olema seitsmekümnendatel frankofiilide jaoks suursündmus; nüüd aga õnneks on poolelijäänud töö lõpule viidud, Tiina Ainola on „Swanni poolel” uuesti tõlkinud ja seekord tervikuna välja andnud.

Sirbis 03.09.2021 on Proustist — ja ka nendest kahest tõlkest — kirjutanud nii Jan Kaus kui Kaia Sisask. Jan Kaus rõhutab ühe lause varal, kuivõrd erinevaid valikuid on kumbki tõlkija teinud, ei kommenteeri aga seda võrdlust lähemalt, leides näited olevat „piisavalt kõnekad”. Kaia Sisask räägib peidetud mustritest Prousti keeles ning sellest, kuidas tema „tekst ei anna ennast kunagi päriselt kätte”. Tema hinnangul lähtuvad Kask ja Ainola üsna sarnasest tõlkimistraditsioonist ning ei näe põhjust kahte tõlget vastandada, olgugi uus veidi nüansirikkam ja voolavam.


Ma ütleks siiski nii: aeg on vahepeal edasi liikunud. Mõned Leili-Maria Kase laused võivad tunduda tunduda kohmakad, kohati tahaks sõnavaras muudatusi teha. Sealjuures ma ei pea ennast eriliseks keelesnoobiks ja mõistagi ma teadvustasin endale, et teksti üldine struktuur, kõik need leheküljepikkused laused pärinevad Proustilt endalt.

Mida edasi, seda rohkem tundsin end janunemas hea kaasaegse tõlke järele — ning ühel hetkel olin kõpsti raamatupoes tagasi ja ladusin nüüd juba korvi mitte ainult „Õitsvate neidude varjus”, vaid ka „Swanni poolel”, et viimasega samast kohast jätkata.

Vaatame koos paari näite varal, mille poolest need tõlked erinevad ja mis nende võrdluses silma hakkab.

Originaal

— Ah ! si madame Verdurin commence à peloter les bronzes, nous n’entendrons pas de musique ce soir, dit le peintre.

Taisez-vous, vous êtes un vilain. Au fond, dit-elle en se tournant vers Swann, on nous défend à nous autres femmes des choses moins voluptueuses que cela. Mais il n’y a pas une chair comparable à cela ! Quand M. Verdurin me faisait l’honneur d’être jaloux de moi — allons, sois poli au moins, ne dis pas que tu ne l’as jamais été…

Kask 1973, lk 24

«Kui proua Verdurin pronksi käsile võtab, siis me täna õhtul muusikat ei kuulegi!» õhkas kunstnik.

«Vait! Te olete võimatu! Meile naistele on keelatud mõndagi, mis pole pooltki nii nauditav. Ükski ihu ei kannata võrdlust selle pronksiga. Kui härra Verdurin tegi mulle seda au, et oli minu peale armukade — ole vähemalt viisakas ja ära ütle, et sa pole seda kunagi olnud…»

Ainola 2020, lk 226

«Äh, kui proua Verdurin hakkab pronkskujukesi silitama, siis täna õhtul me muusikat ei kuule,» arvas kunstnik.

«Kuss, õelutseja! Mis seal salata,» jätkas ta Swanni poole pöördudes, «meile, naistele, keelatakse ka vähem ahvatlevaid naudinguid. Kuid selle pronksi vastu ei saa ükski ihu! Kui härra Verdurin austas mind oma armukadedusega — no kuule, ole vähemalt viisakas ja ära aja tagasi…»

Kask kasutab palju kõrvallauseid, ka seal, kus neid originaalis ei ole; Ainola on samadesse kohtadesse leidnud kompaktsema fraasi, kaotamata seejuures mõttes. Sel põhjusel jooksebki Ainola tõlge ladusamalt ja mulle tundub, et see on üks peamisi asjaolusid, mis üldmuljet kujundab.

Otsekõne on Ainolal mängulisem. Maitse asi, aga tundub loogiline, et Verdurinide vanad tuttavad võivad seda endale lubada. Pariisi salongietikett võib küll olla lihvitud ja ülirange, lubamata vähimatki vääratust, aga sellest hoolimata — või pigem just seetõttu! — eeldatatakse külalistelt oskust sundimatult vestelda.

Ainola on teinud ka palju tööd selle nimel, et sõnavara oleks sisuliselt loogiline ja et lugejale pilt kergesti silme ette tekiks: vrd tooli pronks ja pronkskujukesed toolil.

Proust laseb tõlkijal rinda pista ka sõnamängudega ja fraseologismidega. Teisest küljest — eks ole see igas tõlkes nii?

Originaal

— Elle n’a pas dû être mal, Mme Verdurin, et puis c’est une femme avec qui on peut causer, pour moi tout est là. Évidemment elle commence à avoir un peu de bouteille. Mais Mme de Crécy, voilà une petite femme qui a l’air intelligente, ah ! saperlipopette, on voit tout de suite qu’elle a l’œil américain, celle-là ! Nous parlons de Mme de Crécy, dit-il à M. Verdurin qui s’approchait, la pipe à la bouche. Je me figure que comme corps de femme…

J’aimerais mieux l’avoir dans mon lit que le tonnerre, dit précipitamment Cottard qui depuis quelques instants attendait en vain que Forcheville reprît haleine pour placer cette vieille plaisanterie dont il craignait que ne revînt pas l’à-propos si la conversation changeait de cours [—].

Kask 1973, lk 78

«Proua Verdurin on kindlasti olnud päris kenakene, pealegi on ta naine, kellega saab juttu ajada, ja minule on see kõige tähtsam. Muidugi ei ole ta enam esimeses nooruses. Aga proua de Crécy — see alles paistab terane daam olevat, pagana pihta, kohe on näha, et tal pea lõikab! Me räägime proua de Crécyst,» ütles ta hr. Verdurinile, kes, piip suus, nende juurde astus, «see naine on…»

«Ekstraklass!» kuulutas Cottard kähku, sest juba paar hetke oli ta asjata Forcheville’i hingamispausi oodanud, et paika panna see moesõna, kartes, et tal ei tule selleks enam sobivat võimalust, kui jutt mujale kaldub [—].

Ainola 2020, lk 285

«See Verdurini-proua näib omal ajal olevat olnud päris kena ja lisaks on selle naisega, millest rääkida, minu jaoks on kõik paigas. Aga muidugi hakkab ta natuke liisuma. Proua de Crécy seevastu — vaat see paistab olevat terane daam, ah sa sunnik, kohe näha, et kullipilguga! Me räägime proua de Crécyst,» teatas ta härra Verdurinile, kes lähenes neile, piip suus. «Ma kujutan ette, et tema ilu…»

«Pill tuleb plika ilu peale,» torkas kähku Cottard, kes, poetamaks seda kulunud nalja, oli juba mõnda aega asjata oodanud, et Forcheville hinge tõmbaks, kartes, et sobiv hetk võib vestluse suuna muutudes sootuks mööda minna [—].

Cottardi vaimukus nagunii hästi tõlgitav ei ole („Naine, kes on voodis parem kui kõuemürin” või midagi sellist?), mistõttu on tõlkes kindlasti vaja minna asendamise teed. Kask on seega otsustanud mitte üle toota. Vieille plaisanterie oleks otsetõlkes küll ‚vana nali, teravmeelsus’, mis on vajanud kohendamist „moesõnaks”, et otsad kokku vedada. Seevastu Ainola „pill tuleb plika ilu peale” on tase 🤣.

Üks pärl on siin veel. Idioom avoir de bouteille tuleb Vana-Rooma kombest tähtpäevadeks veini kinkida. Kingitud pudelid, kus osa veini veel sees, hoiti alles, mistõttu vanemaks jäädes neid üha kogunes… Seda arvestades on Ainola tõlge „hakkab liisuma” lihtsalt… mmuah!

L’œil américain on vist tõesti pigem „kullipilk” kui lihtsalt vahe mõistus.

Et ei jääks muljet, et „Swanni armastus” ainult dialoogidest koosneb, siis valisin lõpetuseks ühe jutustava lõigu.

Originaal
Les intérêts de notre vie sont si multiples qu’il n’est pas rare que dans une même circonstance les jalons d’un bonheur qui n’existe pas encore soient posés à côté de l’aggravation d’un chagrin dont nous souffrons.
Kask 1973, lk 194
Meie soovid ja tahtmised on nii mitmetahulised, et juhtumid, kus veel mitte eksisteeriva õnne esimesed tähised meid piinava mure süvenemistunnustega kõrvuti seisavad, ei ole sugugi haruldased.
Ainola 2020, lk 414–415
Meie elu on tulvil nii arvukaid huvisid, et pole sugugi haruldane, et ükssama juhtum istutab meisse veel mitte olemasoleva õnne alged ning süvendab samas meid piinavat südamevalu.

Need mõlemad laused on tegelikult head ja ei saa öelda, et üks oleks kuidagi originaalitruum kui teine. Ainola on aga jõudnud kaalumise tulemusel variandini, kus pikk kõrvallause ei lõhu kandvat mõtet ära.

Ilmumisandmed

Marcel Proust. Swanni armastus. Prantsuse keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Leili-Maria Kask, kujundanud Heino Kersna. Eesti Raamat, 1973. 204 lk.

Marcel Proust. Swanni poolel (Du côté de chez Swann). 1913. Prantsuse keelest tõlkinud Tiina Ainola, toimetanud Kail Öhren ja Katrin Kern, kujundanud Kail Öhren. Atlantis, 2020. 463 lk.

Stefan Żeromski. Õhus on kevadet.

Kaanepilt

1918. aasta november. Saksa ja Austria-Ungari keisririigid on esimeses maailmasõjas kokku varisenud ning Venemaal valitseb revolutsioonikaos. Poolakad kasutavad võimalust ja teevad teoks ammuse püüdluse: taastavad iseseisva Poola riigi. On lausa ime, et ka vahetult järgnenud Poola-Nõukogude sõjast väljub riik marssal Piłsudski juhtimisel võidukana. Elu on raske ja palju tööd seisab ees, kuid võimalus helge tulevik reaalsuseks muuta on lõpuks poolakate endi kätes. Sellele viitab ka romaani pealkiri. Lk 261:

See on ju meie varakevad, kui õhus on pisut kevadet. Me astume üle külmunud vagude ja vaatame kaugeid põlde. Me võtame kätte adrakured, oma kohmetutesse kätesse kõpla ja reha. Nüüd tuleb teha tööd haisva sõnnikuga, harida söötis maad.

Ent riik on sisevastuoludest lõhestatud. Sõjast laastatud maal lokkab vaesus ning käärivad revolutsioonilised ideed. Demograafiline olukord on keeruline, sest võiduka sõja järel Poolaga liidetud idaterritooriumid on Poola rahvaarvu täiendanud miljonite ukrainlaste, valgevenelaste ja juutidega. Nõnda on kõige põletavamaks küsimuseks: kuidas edasi? Kuidas parandada rahva elujärge?

Selle probleemiga „Õhus on kevadet” tegelebki, ja ega lihtsat ja õiget vastust ju tollal polnud — seda tõdeb ka Żeromski, läbi peategelase Cesary Baryka. Autor laseb peategelasel elu erinevatest vaatenurkadest näha. Muretu lapsepõlv poola emigrandiperes Bakuus saab otsa, kui Cesary isa mobiliseeritakse sõja puhkedes tsaariarmeesse. Cesary hakkab jõlkuma revolutsionääride koosolekutel, usku uude maailmakorda ei vähenda seegi, et bolševikud tema ema surnuks kurnavad. Koos sõjast naasnud isaga võtab Cesary ette vaevalise tee tagasi Poolasse; isa enam kodumaad ei näe, pojale jäävad aga meelde rõõmupisarates ja piiriposti suudlevad mehed ja naised, olgugi et teisel pool piiri on samasugune vaesus ja pori — ei mingit müütilist õnnemaad, mida isa oli kirjeldanud.

Armees sõbruneb peategelane aadlik Hipolit Wielosławskiga, kes kutsub ta oma mõisa mõneks ajaks elama. Turvalises eraldatuses ümbritsevast näljast ja viletsusest naudib Cesary traditsioonilist šlahta elustiili, kuni sassis armulood ta mõisast minema sunnivad.

Tagasi Varssavis, leiab Baryka end oma mõtetega lõplikult ummikus olevat. Kord tunduvad poola rahvuslased talle eluvõõraste idealistidena, siis aga näib, et samavõrd naiivsed on kommunistid, kes piirid ja rahvused üldse kaotada tahaks ja ülemaailmsest proletariaadist unistavad. Cesary võõrastab Varssavi juudigeto räpasust ja seal valitsevat minnalaskmist — teisel hetkel aga laseb ta end kommunistide koosolekult välja kihutada, sest hakkab seal vaidlema, et töörahva diktatuur poleks küll kuidagi efektiivne viis inimesi vaesusest ja haigustest päästa.

Uus verivärske riigivõim kehtestab end jõuga ja põhjustab uusi kannatusi. Samas aga püüavad teised arutult hävitada seda vähestki kättevõidetut ning hauvad kättemaksu Poola Vabariigile, ja sellistel hetkedel ärkab Cesarys patrioot. Riik vajaks hädasti maareformi — aga ka mõisnikud on „omad”, mitte võõra rahva esindajad, nad on talupoegadega külg külje kõrval nagu võrdsed vabadussõjas võidelnud. (Mõelgem siinkohal, kuivõrd palju moraalselt lihtsam oli maaküsimust Eestis lahendada!) Mida teha?

Nõnda kirjeldab see 1924. a ilmunud romaan äärmiselt huvitavalt tollaseid olusid ja annab kaasakiskuva ülevaate muredest, mis noorukese riigi ees seisid. Mingit osa neist võib mõttes üle kanda ka meie kodustesse oludesse, ja eks ole 1920-ndate viletsust ja siin-seal ilmnenud revolutsiooni-ihalust meiegi kirjanduses kajastatud. Kõik jällegi tõlgitav ei ole: suurel paljurahvuselisel riigil on omad probleemid. Ja lõpuks annab Żeromski lugemine õrnalt aimu, kuidas juhtus nii, et 1930-ndad aastad kujunesid autoritarismi kümnendiks.

Romaani keskmist osa elust Nawłoci mõisas võib võtta mitmeti; kasutan seda võimalusena viidata teistele „Õhus on kevadet” kajastustele. Jan Kaus on veendunud (Sirp, 10.02.2023), et Stefan Żeromski soovib tõmmata paralleele armastuse ja revolutsiooni vahel: mõlemad võivad olla irratsionaalsed, antisotsiaalsed, hävingut kandvad. Erik Aru leiab (Postimees, 25.11.2022), et Nawłocit kujutatakse ideaalina, mis oleks võinud osaks saada ka Cesaryle, kui tal oleks olnud rohkem alalhoidlikkust.

Ilmumisandmed

Stefan Żeromski. Õhus on kevadet (Przedwiośnie). 1924. Poola keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Hendrik Lindepuu, toimetanud Leelo Laurits, kujundanud Mari Kaljuste. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2022. 319 lk.

„Eilse maailma” jälgedes II: Friedrich Torberg

Kaanepilt

Lubasin eelmises artiklis veel „Eilset maailma” ja seda peate ka saama. Seekord aga liigume Tartust tagasi endise Austria-Ungari keisririigi territooriumile, kahe maailmasõja vahelisse Viini ja Prahasse, kus elas ja tegutses Friedrich Torberg (kodanikunimi Friedrich Kantor, 1908–1979), juudi juurtega austria kirjanik ja ajakirjanik. Torberg sündis Viinis, kuid töötas pikalt ka Prahas, „Prager Tagblatti” toimetuses ja tundis end koduselt mõlemas linnas.

Nagu Zweigi „Eilne maailm”, nii on ka „Tante Jolesch” ennekõike mälestuste­raamat. Torberg meenutab heldimusega tolleaegset tutvusringkonda — värvikaid kultuuri- ja teatritegelasi, literaate ja ajakirjanikke — ja kohvimajades veedetud vanu häid aegu. Ehkki lood on valdavalt naljakad, tunnistab autor avameelselt, et see on nukrameelne raamat, sündinud kaotuskibedusest. Suures osas juutidest koosnenud vaimueliit langes juba kolmekümnendatel natsirepressioonide ohvriks, mitmed surid vangis, ellujäänud pillutas sõda laiali üle maailma. Eriti ränk oli eksiilisattumine kirjanikele, näitlejatele, lavastajatele, „kelle amet oli enam või vähem identne nende emakeelega”.

Raamatu pealkiri on mõistagi inspireeritud Spenglerist. Autor tunnistab, et teda köitis allakäik kui mõiste (”Alati oli aeg liimist lahti ja tüüris allakäigu poole”); erinevalt Spenglerist ei võta ta eesmärgiks luua oma ajastu pinnalt laiemat kultuuriteooriat, pigem pühendab raamatu „armsatele veidrikele ja omapära­tsejatele”, kes olid uues tehnokraatlikus maailmas määratud välja surema.

Anekdoodid ja jutustamist väärt lood sünnivad sel hetkel, kui kultuuriheeros lipsu lõdvemaks laseb, kaardilauda istub ja ühe tuisutopsi sisse viskab — või üldisemalt oma inimlikul palel paista laseb. Seda efekti kasutab väga edukalt ka Florian Illies romaanides „1913: sajandi suvi” ja „Armastus vihkamise aegu” (esimest olen lugenud, teist mitte). Natuke hoolikalt doseeritud pila muudab lugude kangelased lugejale armsamaks, toob nad emotsionaalselt lähemale. Liigsel familiaarsusel on ka omad riskid ja Torbergi „Tante Joleschis” võivad mõned kohviku- ja kaardilauajutud ehk banaalsedki tunduda. Üleüldse — mida te hilise ööni seal kohvikus aelete ja tühjast-tähjast lämisete. Äkki läheks vahepeal koju pere juurde ka või miskit.

Jah, ma tunnen autorile kaasa ja mõistan tema igatsust — aga see kõik on ühtaegu ka pisut võõritav.

Äkki see vastabki eelmises artiklis püstitatud küsimusele, et kas nostalgia on universaalne või tõlkimatu? Võib ju olla, et möödunud sajandi alguse Tartu on mulle alateadlikult rohkem „sisse kodeeritud” kui sõdadevahelised Viin ja Praha, ning see on põhjus, miks Torbergi nostalgia kaugemaks jääb?

SakslasedAusterlased armastavad muidugi ka palju sõnu kasutada, nagu olen varemgi märkinud. Kui anekdoodi puänt seisneb ühes humoorikas repliigis, aga selle eellugu võtab enda alla mitmeid lehekülgi, siis läheb tempo logisema. Peatükk „Kõrvalepõige sõnakese „mis” mitmetähenduslikkuse teemal” vääriks lausa Tristram Shandy nimelist auhinda.

Omajagu on ka keelekeskseid nalju, mida saksakeelsest kultuuriruumist väljapoole tõlkida on keeruline. Tõsi küll, Eve Sooneste annab joonealuste märkustega endast parima, kuid teadmine, kes rääkis Praha aktsendiga või kelle võluvaks veidruseks oli mõni iseloomulik tüüpväljend või grammatikaviga, ei too neid karaktereid lugejale lähemale.

On veel üks võimalus, mis mind Torbergi juures häirida võis (ja kui nii, siis on asi sootuks hull!): võib-olla olen ka muutunud selliseks moodsaks lugejaks, kes nina kirtsus ootab, et kogu kirjanduspärand oleks kaasaegse teadlikkusega kooskõlla viidud. Ehk et kui Torberg kirjutab, et nii änksa oli kolida perega terveks suveks Bad Ischlisse, promeneerida koos keisriga ja nautida muid kuurordivõlusid, millest praeguse aja rabelevad turistid ei tea midagi, ja ta ei ruttagi seda tollast lustielu iganenuks ja eluvõõraks nimetama, siis järelikult tuleks autorile naiivsust ja ebateadlikkust ette heita.

Mul on tunne, et ma olen selle teose suhtes kriitilisem kui tarvis ning et see emotsioon ei ole põhjendatud. Tegelikult on „Tante Jolesch” hea, värvikas ja nostalgiat täis raamat ning sobib suurepäraselt lugemiseks Zweigi mälestuste kõrvale. Just seda perioodi, kui Zweigist on saanud Euroopa kuulsaim kirjanik ja tema tähelepanu hõivab töö rahvaste vendluse ja kontinendi rahu nimel, täiendab Torberg teravmeelsete killukestega elust enesest.

Ja Illiesi lugege muidugi ka. Ma tean, et kõigile Illies ei meeldi — liiga palju nimesid! — kuid ega neid Torbergilgi vähe pole. Lihtsalt kuna see raamat on tinglikult võttes anekdoodikogumik, siis midagi ei juhtu, kui unustada nimed sealsamas ära ja võtta Torbergi sõpru kui lihtsalt näitlejaid, lavastajaid, kirjanikke, esseiste, ajalehetoimetajaid, joviaalseid naistemehi ja kaardimängijaid.

Ilmumisandmed

Friedrich Torberg. Tante Jolesch ehk õhtumaa allakäik anekdootides (Die Tante Jolesch oder Der Untergang des Abendlandes in Anekdoten). 1975. Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste, toimetanud Külli Habicht, sarja kujundanud Jüri Jegorov, disainer Villu Koskaru. Tänapäev, 2023. 312 lk.

„Eilse maailma” jälgedes I: Siegfried von Vegesack

Kaanepilt

Pessoa ütleb: „Ma ei nuta taga oma kadunud lapsepõlve; nutan seepärast, et kõik ja ühes sellega ka minu lapsepõlv, kord kaob.” 1 See iseloomustab hästi nostalgia universaalsust, jäävust; nagu valguse kiirus, nii on ka nostalgia taustsüsteemist sõltumatu, sest aja pöördumatuses peitub üldinimlik traagika. Ja samas on nostalgia igaühe jaoks seotud kindla aja ja kohaga ning sellisena põhimõtteliselt täiesti tõlkimatu. Kas oskame mõista nostalgiat ajastute vastu, mida me pole ise kogenud?

Austria kirjaniku Stefan Zweigi (1881–1942) mälestusteraamat „Eilne maailm” on kaasahaarav kirjeldus ilmasõja-eelsest Austria-Ungari keisririigist: maailmast, mis läks kaotsi sõjakeerises ja totalitarismi saapatalla all. Õhinaga kirjeldab Zweig sõjaeelse Viini kohvikutes valitsenud intellektuaalset õhustikku, viinlaste kultuurijanu ja euroopaliku humanismi vaimu. 1942. aastal, olles abikaasaga emigreerunud natside eest Inglismaale ja sealt edasi Brasiiliasse, Rio de Janeirosse, võttis Zweig endalt elu. Nähes lahti rulluvat enneolematult verist sõda, juba teist ühe inimpõlve vältel, kaotas Zweig lõplikult lootuse, et vaimsus ja inimlikkus võiks veel Euroopasse naasta.

Juhuse tahtel on hiljuti ilmunud kaks tõlketeost, mis räägivad sellesama eilse maailma kadumisest, kumbki oma vaatenurgast. Esimene neist on baltisaksa kirjaniku Siegfried von Vegesacki (1888–1974) lühiromaan „Jaschka ja Janne” Loomingu Raamatukogus. Loos rändab autor tagasi oma tudengipõlve, 20. sajandi alguse Tartusse ja jutustab loo isepäisest tudengist Jaschkast ja tema armuloost eesti soost õmblejanna Jannega.

Von Vegesacki „kadunud maailm” on Dorpat, tema nooruspõlve linn; see on maakaardilt jäljetult kadunud, seda ei eksisteeri enam. See, mida meie nüüd nimetame Tartuks, see on hoopis üks teine paik teisest ajastust. Autor piiritleb neid kaht ka geograafiliselt: Tartu on eestlaste Emajõe-tagune asula, mis linnastuva maarahva arvelt kasvab, jõudu kogub, peale tungib, ajaloolist Dorpatit neelab. Pange tähele, kuidas kirjeldab autor saksa vanalinna kõrvale kerkinud Vanemuise teatrimaja, eestlaste tärkava rahvustunde sümbolit, meie seltsitegevuse au ja uhkust: „hiiglaslik kobakas juugendstiilis ehitis, mis kõrgus vaenulikult uinunud väikelinna kohal”. Ma ei näe selles kriitikat, aga see on ju väga huvitav vaatenurk.

Zweigi kadunud maailma keskseks märksõnaks on turvatunne. Stabiilsus ja ettemääratus võimaldavad jätkuda väljakujunenud mugaval elukorraldusel ja tõotavad igikestvat progressi. Von Vegesack sekundeerib: „Kuid kõik see leidis aset maailmas, mille tavad olid ammugi teada ja kus kehtisid kõigutamatud traditsioonid.” (lk 13). Täna vaatame erapooletuma pilguga tagasi ja näeme, et Zweigi ja von Vegesacki kirjeldatu oli kitsa privilegeeritud ringi elukogemus. Saksa tudengite arv Tartus võis tol ajal jääda kolmesaja kanti (lk 13) — ime siis, et „vaevalt oli kuskil mujal nii üksmeelset, nii ülemeelikut tudengielu.”

Seega, see vana maailma kaotsimineku traagika on ühtlasi lugu demokratiseerumisest; mis kunagi oli valitute privileeg, muutub kättesaadavaks kõigile. Ja loomulikult, see „lahjendab” kõike; eales ei toimu Tartus enam nii joviaalseid balle, eales enam ei peeta Viini kohvikutes nii intellektuaalseid vestlusi kirjandusest ja teatrist, ja sellest osa saanutel on täielik õigus nostalgitseda. Aga tõeline humanist on vast nõus, et võitnud oleme rohkem kui kaotanud.

Mõlemad autorid tunnistavad ka tollase elukorralduse pahupooli — ennekõike armuküsimustes valitsevat topeltmoraali. Zweig kritiseerib selle absurdsust: tütarlapsed ei tohi seksist õieti midagi teada ja abielueelsed ja -välised suhted on tabu, samas aga aktsepteeritakse ja isegi tunnustatakse noormeeste vajadust „sarvi maha joosta” ja selle nõudluse rahuldamiseks tekkinud industri on vallutanud pooled Viini tänavad.

Ka Tartus voorivad kahehobusetõllad üle Kivisilla, peaasi, et värvitekkel oleks taskusse lükatud ja tõllal anonüümsuse tagamiseks katus peal. Teisel pool jõge asuvad „hämarad lokaalid, vulgaarsed kõrtsid, kahtlased saunad”; kõrgseltskonna käsitluses laieneb aga halb kuulsus nõnda tervele eestlaste linnaosale ja iga eesti naine on järelikult halva kuulsusega naine. Ametlikult seltsielult nõutakse ranget platoonilisust ning ülimaks kireavalduseks on saanisõidu ajal teki varjus kaaslase kinnastatud käe pigistamine. Lk 13: „Ükskõik kui lõbus või ülemeelik ka oldi, alati püsiti sündsuse ja heade kommete äärmiselt rangete vormide raamides. Kõige pisemgi eksimine nende kirjutamata reeglite vastu tõi endaga kaasa ettenägematuid tagajärgi.”

Liina Lukas märgib järelsõnas, et baltisaksa kirjandustraditsioonile on omane käsitleda seisustevahelisi armastuslugusid romantilises võtmes, „kus seisuste vahet tasakaalustavad armastajate õilsad inimlikud omadused”. Lisan omalt poolt, et „Jaschkas” on esindatud ka õilsa pärismaalase motiiv, eelkõige Janne üsna idealiseeritud, kuid tagaplaanile jääva karakteri näol.

Von Vegesack ei mõista aegade muutumist hukka, küll aga nõuavad muutused baltisaksa kogukonnalt kohanemist, ja kohanemise positiivseks eeskujuks on peategelane Jaschka ise. Tema eestlaslikud iseloomujooned — sirgjoonelisus, jonnakus, teatav tahumatus — on tema hüppelauaks uude ajastusse, ja jutustuse põhipinget kannab just Jaschka vastandamine teistele saksa üliõpilastele ja vanamoodsale korporatsioonikombestikule, mitte niivõrd Jaschka-Janne telg. Värviteklist saab ajastu muretu elu sümbol ning Jaschka mõistab, et tekli taskusse peitmise akt ütleb nii mõndagi vanade traditsioonide väärtuse ja vanade sümbolite pühaduse kohta.

Tartu pole muidugi mingi Viin, mastaabid on teised — aga püüdlused samad. Zweig võis end üleni ümbritseda Viini mondäänse kultuurieluga. Aga ütleb ka Vegesack, et „tung ja lust teatriga tegeleda oli meie, tudengite seas suur” ja püsiva saksa teatri puudumist Tartus kompenseerivad tudengid omaenda „rebaseteatriga”.

Liina Lukas kirjeldab lugu kokkuvõttes kui „rõõmsameelset”. Sellega võib soovi korral vaielda, see rõõmsameelsus on kindlasti mõrkjamaiguline. Aga oluline on näha, mida jutustuses ei ole — pole kibestumist, pole püüdu vastandada sõjaeelset Tartut moodsale ajale, pole isegi mitte maailmasõdu. Sellisena on see kahtlemata ilus helge lugu.

Ilmumisandmed

Siegfried von Vegesack. Jaschka ja Janne. 1965. Saksa keelest tõlkinud Silva Lilleorg, toimetanud Lauri Eesmaa, kujundanud Maris Kaskmann, saatesõna autor Liina Lukas. Kultuurileht, Loomingu raamatukogu, 2023, nr 26. 59 lk.


  1. Rahutuse raamat. Tlk Leenu Nigu, Salv, 2022, lk 135. — Yeah! Sain ka Pessoad tsiteerida. ↩︎