Postitused

Stefan Żeromski. Õhus on kevadet (Przedwiośnie). 1924. Poola keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Hendrik Lindepuu, toimetanud Leelo Laurits, kujundanud Mari Kaljuste. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2022. 319 lk.

1918. aasta november. Saksa ja Austria-Ungari keisririigid on esimeses maailmasõjas kokku varisenud ning Venemaal valitseb revolutsioonikaos. Poolakad kasutavad võimalust ja teevad teoks ammuse püüdluse: taastavad iseseisva Poola riigi. On lausa ime, et ka vahetult järgnenud Poola-Nõukogude sõjast väljub riik marssal Piłsudski juhtimisel võidukana. Elu on raske ja palju tööd seisab ees, kuid võimalus helge tulevik reaalsuseks muuta on lõpuks poolakate endi kätes. Sellele viitab ka romaani pealkiri. Lk 261:

See on ju meie varakevad, kui õhus on pisut kevadet. Me astume üle külmunud vagude ja vaatame kaugeid põlde. Me võtame kätte adrakured, oma kohmetutesse kätesse kõpla ja reha. Nüüd tuleb teha tööd haisva sõnnikuga, harida söötis maad.

Ent riik on sisevastuoludest lõhestatud. Sõjast laastatud maal lokkab vaesus ning käärivad revolutsioonilised ideed. Demograafiline olukord on keeruline, sest võiduka sõja järel Poolaga liidetud idaterritooriumid on Poola rahvaarvu täiendanud miljonite ukrainlaste, valgevenelaste ja juutidega. Nõnda on kõige põletavamaks küsimuseks: kuidas edasi? Kuidas parandada rahva elujärge?

Selle probleemiga „Õhus on kevadet” tegelebki, ja ega lihtsat ja õiget vastust ju tollal polnud — seda tõdeb ka Żeromski, läbi peategelase Cesary Baryka. Autor laseb peategelasel elu erinevatest vaatenurkadest näha. Muretu lapsepõlv poola emigrandiperes Bakuus saab otsa, kui Cesary isa mobiliseeritakse sõja puhkedes tsaariarmeesse. Cesary hakkab jõlkuma revolutsionääride koosolekutel, usku uude maailmakorda ei vähenda seegi, et bolševikud tema ema surnuks kurnavad. Koos sõjast naasnud isaga võtab Cesary ette vaevalise tee tagasi Poolasse; isa enam kodumaad ei näe, pojale jäävad aga meelde rõõmupisarates ja piiriposti suudlevad mehed ja naised, olgugi et teisel pool piiri on samasugune vaesus ja pori — ei mingit müütilist õnnemaad, mida isa oli kirjeldanud.

Armees sõbruneb peategelane aadlik Hipolit Wielosławskiga, kes kutsub ta oma mõisa mõneks ajaks elama. Turvalises eraldatuses ümbritsevast näljast ja viletsusest naudib Cesary traditsioonilist šlahta elustiili, kuni sassis armulood ta mõisast minema sunnivad.

Tagasi Varssavis, leiab Baryka end oma mõtetega lõplikult ummikus olevat. Kord tunduvad poola rahvuslased talle eluvõõraste idealistidena, siis aga näib, et samavõrd naiivsed on kommunistid, kes piirid ja rahvused üldse kaotada tahaks ja ülemaailmsest proletariaadist unistavad. Cesary võõrastab Varssavi juudigeto räpasust ja seal valitsevat minnalaskmist — teisel hetkel aga laseb ta end kommunistide koosolekult välja kihutada, sest hakkab seal vaidlema, et töörahva diktatuur poleks küll kuidagi efektiivne viis inimesi vaesusest ja haigustest päästa.

Uus verivärske riigivõim kehtestab end jõuga ja põhjustab uusi kannatusi. Samas aga püüavad teised arutult hävitada seda vähestki kättevõidetut ning hauvad kättemaksu Poola Vabariigile, ja sellistel hetkedel ärkab Cesarys patrioot. Riik vajaks hädasti maareformi — aga ka mõisnikud on „omad”, mitte võõra rahva esindajad, nad on talupoegadega külg külje kõrval nagu võrdsed vabadussõjas võidelnud. (Mõelgem siinkohal, kuivõrd palju moraalselt lihtsam oli maaküsimust Eestis lahendada!) Mida teha?

Nõnda kirjeldab see 1924. a ilmunud romaan äärmiselt huvitavalt tollaseid olusid ja annab kaasakiskuva ülevaate muredest, mis noorukese riigi ees seisid. Mingit osa neist võib mõttes üle kanda ka meie kodustesse oludesse, ja eks ole 1920-ndate viletsust ja siin-seal ilmnenud revolutsiooni-ihalust meiegi kirjanduses kajastatud. Kõik jällegi tõlgitav ei ole: suurel paljurahvuselisel riigil on omad probleemid. Ja lõpuks annab Żeromski lugemine õrnalt aimu, kuidas juhtus nii, et 1930-ndad aastad kujunesid autoritarismi kümnendiks.

Romaani keskmist osa elust Nawłoci mõisas võib võtta mitmeti; kasutan seda võimalusena viidata teistele „Õhus on kevadet” kajastustele. Jan Kaus on veendunud (Sirp, 10.02.2023), et Stefan Żeromski soovib tõmmata paralleele armastuse ja revolutsiooni vahel: mõlemad võivad olla irratsionaalsed, antisotsiaalsed, hävingut kandvad. Erik Aru leiab (Postimees, 25.11.2022), et Nawłocit kujutatakse ideaalina, mis oleks võinud osaks saada ka Cesaryle, kui tal oleks olnud rohkem alalhoidlikkust.

Friedrich Torberg. Tante Jolesch ehk õhtumaa allakäik anekdootides (Die Tante Jolesch oder Der Untergang des Abendlandes in Anekdoten). 1975. Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste, toimetanud Külli Habicht, sarja kujundanud Jüri Jegorov, disainer Villu Koskaru. Tänapäev, 2023. 312 lk.

Lubasin eelmises artiklis veel „Eilset maailma” ja seda peate ka saama. Seekord aga liigume Tartust tagasi endise Austria-Ungari keisririigi territooriumile, kahe maailmasõja vahelisse Viini ja Prahasse, kus elas ja tegutses Friedrich Torberg (kodanikunimi Friedrich Kantor, 1908–1979), juudi juurtega austria kirjanik ja ajakirjanik. Torberg sündis Viinis, kuid töötas pikalt ka Prahas, „Prager Tagblatti” toimetuses ja tundis end koduselt mõlemas linnas.

Nagu Zweigi „Eilne maailm”, nii on ka „Tante Jolesch” ennekõike mälestuste­raamat. Torberg meenutab heldimusega tolleaegset tutvusringkonda — värvikaid kultuuri- ja teatritegelasi, literaate ja ajakirjanikke — ja kohvimajades veedetud vanu häid aegu. Ehkki lood on valdavalt naljakad, tunnistab autor avameelselt, et see on nukrameelne raamat, sündinud kaotuskibedusest. Suures osas juutidest koosnenud vaimueliit langes juba kolmekümnendatel natsirepressioonide ohvriks, mitmed surid vangis, ellujäänud pillutas sõda laiali üle maailma. Eriti ränk oli eksiilisattumine kirjanikele, näitlejatele, lavastajatele, „kelle amet oli enam või vähem identne nende emakeelega”.

Raamatu pealkiri on mõistagi inspireeritud Spenglerist. Autor tunnistab, et teda köitis allakäik kui mõiste (”Alati oli aeg liimist lahti ja tüüris allakäigu poole”); erinevalt Spenglerist ei võta ta eesmärgiks luua oma ajastu pinnalt laiemat kultuuriteooriat, pigem pühendab raamatu „armsatele veidrikele ja omapära­tsejatele”, kes olid uues tehnokraatlikus maailmas määratud välja surema.

Anekdoodid ja jutustamist väärt lood sünnivad sel hetkel, kui kultuuriheeros lipsu lõdvemaks laseb, kaardilauda istub ja ühe tuisutopsi sisse viskab — või üldisemalt oma inimlikul palel paista laseb. Seda efekti kasutab väga edukalt ka Florian Illies romaanides „1913: sajandi suvi” ja „Armastus vihkamise aegu” (esimest olen lugenud, teist mitte). Natuke hoolikalt doseeritud pila muudab lugude kangelased lugejale armsamaks, toob nad emotsionaalselt lähemale. Liigsel familiaarsusel on ka omad riskid ja Torbergi „Tante Joleschis” võivad mõned kohviku- ja kaardilauajutud ehk banaalsedki tunduda. Üleüldse — mida te hilise ööni seal kohvikus aelete ja tühjast-tähjast lämisete. Äkki läheks vahepeal koju pere juurde ka või miskit.

Jah, ma tunnen autorile kaasa ja mõistan tema igatsust — aga see kõik on ühtaegu ka pisut võõritav.

Äkki see vastabki eelmises artiklis püstitatud küsimusele, et kas nostalgia on universaalne või tõlkimatu? Võib ju olla, et möödunud sajandi alguse Tartu on mulle alateadlikult rohkem „sisse kodeeritud” kui sõdadevahelised Viin ja Praha, ning see on põhjus, miks Torbergi nostalgia kaugemaks jääb?

SakslasedAusterlased armastavad muidugi ka palju sõnu kasutada, nagu olen varemgi märkinud. Kui anekdoodi puänt seisneb ühes humoorikas repliigis, aga selle eellugu võtab enda alla mitmeid lehekülgi, siis läheb tempo logisema. Peatükk „Kõrvalepõige sõnakese „mis” mitmetähenduslikkuse teemal” vääriks lausa Tristram Shandy nimelist auhinda.

Omajagu on ka keelekeskseid nalju, mida saksakeelsest kultuuriruumist väljapoole tõlkida on keeruline. Tõsi küll, Eve Sooneste annab joonealuste märkustega endast parima, kuid teadmine, kes rääkis Praha aktsendiga või kelle võluvaks veidruseks oli mõni iseloomulik tüüpväljend või grammatikaviga, ei too neid karaktereid lugejale lähemale.

On veel üks võimalus, mis mind Torbergi juures häirida võis (ja kui nii, siis on asi sootuks hull!): võib-olla olen ka muutunud selliseks moodsaks lugejaks, kes nina kirtsus ootab, et kogu kirjanduspärand oleks kaasaegse teadlikkusega kooskõlla viidud. Ehk et kui Torberg kirjutab, et nii änksa oli kolida perega terveks suveks Bad Ischlisse, promeneerida koos keisriga ja nautida muid kuurordivõlusid, millest praeguse aja rabelevad turistid ei tea midagi, ja ta ei ruttagi seda tollast lustielu iganenuks ja eluvõõraks nimetama, siis järelikult tuleks autorile naiivsust ja ebateadlikkust ette heita.

Mul on tunne, et ma olen selle teose suhtes kriitilisem kui tarvis ning et see emotsioon ei ole põhjendatud. Tegelikult on „Tante Jolesch” hea, värvikas ja nostalgiat täis raamat ning sobib suurepäraselt lugemiseks Zweigi mälestuste kõrvale. Just seda perioodi, kui Zweigist on saanud Euroopa kuulsaim kirjanik ja tema tähelepanu hõivab töö rahvaste vendluse ja kontinendi rahu nimel, täiendab Torberg teravmeelsete killukestega elust enesest.

Ja Illiesi lugege muidugi ka. Ma tean, et kõigile Illies ei meeldi — liiga palju nimesid! — kuid ega neid Torbergilgi vähe pole. Lihtsalt kuna see raamat on tinglikult võttes anekdoodikogumik, siis midagi ei juhtu, kui unustada nimed sealsamas ära ja võtta Torbergi sõpru kui lihtsalt näitlejaid, lavastajaid, kirjanikke, esseiste, ajalehetoimetajaid, joviaalseid naistemehi ja kaardimängijaid.

Siegfried von Vegesack. Jaschka ja Janne. 1965. Saksa keelest tõlkinud Silva Lilleorg, toimetanud Lauri Eesmaa, kujundanud Maris Kaskmann, saatesõna autor Liina Lukas. Kultuurileht, Loomingu raamatukogu, 2023, nr 26. 59 lk.

Pessoa ütleb: „Ma ei nuta taga oma kadunud lapsepõlve; nutan seepärast, et kõik ja ühes sellega ka minu lapsepõlv, kord kaob.” ¹ See iseloomustab hästi nostalgia universaalsust, jäävust; nagu valguse kiirus, nii on ka nostalgia taustsüsteemist sõltumatu, sest aja pöördumatuses peitub üldinimlik traagika. Ja samas on nostalgia igaühe jaoks seotud kindla aja ja kohaga ning sellisena põhimõtteliselt täiesti tõlkimatu. Kas oskame mõista nostalgiat ajastute vastu, mida me pole ise kogenud?

Austria kirjaniku Stefan Zweigi (1881–1942) mälestusteraamat „Eilne maailm” on kaasahaarav kirjeldus ilmasõja-eelsest Austria-Ungari keisririigist: maailmast, mis läks kaotsi sõjakeerises ja totalitarismi saapatalla all. Õhinaga kirjeldab Zweig sõjaeelse Viini kohvikutes valitsenud intellektuaalset õhustikku, viinlaste kultuurijanu ja euroopaliku humanismi vaimu. 1942. aastal, olles abikaasaga emigreerunud natside eest Inglismaale ja sealt edasi Brasiiliasse, Rio de Janeirosse, võttis Zweig endalt elu. Nähes lahti rulluvat enneolematult verist sõda, juba teist ühe inimpõlve vältel, kaotas Zweig lõplikult lootuse, et vaimsus ja inimlikkus võiks veel Euroopasse naasta.

Juhuse tahtel on hiljuti ilmunud kaks tõlketeost, mis räägivad sellesama eilse maailma kadumisest, kumbki oma vaatenurgast. Esimene neist on baltisaksa kirjaniku Siegfried von Vegesacki (1888–1974) lühiromaan „Jaschka ja Janne” Loomingu Raamatukogus. Loos rändab autor tagasi oma tudengipõlve, 20. sajandi alguse Tartusse ja jutustab loo isepäisest tudengist Jaschkast ja tema armuloost eesti soost õmblejanna Jannega.

Von Vegesacki „kadunud maailm” on Dorpat, tema nooruspõlve linn; see on maakaardilt jäljetult kadunud, seda ei eksisteeri enam. See, mida meie nüüd nimetame Tartuks, see on hoopis üks teine paik teisest ajastust. Autor piiritleb neid kaht ka geograafiliselt: Tartu on eestlaste Emajõe-tagune asula, mis linnastuva maarahva arvelt kasvab, jõudu kogub, peale tungib, ajaloolist Dorpatit neelab. Pange tähele, kuidas kirjeldab autor saksa vanalinna kõrvale kerkinud Vanemuise teatrimaja, eestlaste tärkava rahvustunde sümbolit, meie seltsitegevuse au ja uhkust: „hiiglaslik kobakas juugendstiilis ehitis, mis kõrgus vaenulikult uinunud väikelinna kohal”. Ma ei näe selles kriitikat, aga see on ju väga huvitav vaatenurk.

Zweigi kadunud maailma keskseks märksõnaks on turvatunne. Stabiilsus ja ettemääratus võimaldavad jätkuda väljakujunenud mugaval elukorraldusel ja tõotavad igikestvat progressi. Von Vegesack sekundeerib: „Kuid kõik see leidis aset maailmas, mille tavad olid ammugi teada ja kus kehtisid kõigutamatud traditsioonid.” (lk 13). Täna vaatame erapooletuma pilguga tagasi ja näeme, et Zweigi ja von Vegesacki kirjeldatu oli kitsa privilegeeritud ringi elukogemus. Saksa tudengite arv Tartus võis tol ajal jääda kolmesaja kanti (lk 13) — ime siis, et „vaevalt oli kuskil mujal nii üksmeelset, nii ülemeelikut tudengielu.”

Seega, see vana maailma kaotsimineku traagika on ühtlasi lugu demokratiseerumisest; mis kunagi oli valitute privileeg, muutub kättesaadavaks kõigile. Ja loomulikult, see „lahjendab” kõike; eales ei toimu Tartus enam nii joviaalseid balle, eales enam ei peeta Viini kohvikutes nii intellektuaalseid vestlusi kirjandusest ja teatrist, ja sellest osa saanutel on täielik õigus nostalgitseda. Aga tõeline humanist on vast nõus, et võitnud oleme rohkem kui kaotanud.

Mõlemad autorid tunnistavad ka tollase elukorralduse pahupooli — ennekõike armuküsimustes valitsevat topeltmoraali. Zweig kritiseerib selle absurdsust: tütarlapsed ei tohi seksist õieti midagi teada ja abielueelsed ja -välised suhted on tabu, samas aga aktsepteeritakse ja isegi tunnustatakse noormeeste vajadust „sarvi maha joosta” ja selle nõudluse rahuldamiseks tekkinud industri on vallutanud pooled Viini tänavad.

Ka Tartus voorivad kahehobusetõllad üle Kivisilla, peaasi, et värvitekkel oleks taskusse lükatud ja tõllal anonüümsuse tagamiseks katus peal. Teisel pool jõge asuvad „hämarad lokaalid, vulgaarsed kõrtsid, kahtlased saunad”; kõrgseltskonna käsitluses laieneb aga halb kuulsus nõnda tervele eestlaste linnaosale ja iga eesti naine on järelikult halva kuulsusega naine. Ametlikult seltsielult nõutakse ranget platoonilisust ning ülimaks kireavalduseks on saanisõidu ajal teki varjus kaaslase kinnastatud käe pigistamine. Lk 13: „Ükskõik kui lõbus või ülemeelik ka oldi, alati püsiti sündsuse ja heade kommete äärmiselt rangete vormide raamides. Kõige pisemgi eksimine nende kirjutamata reeglite vastu tõi endaga kaasa ettenägematuid tagajärgi.”

Liina Lukas märgib järelsõnas, et baltisaksa kirjandustraditsioonile on omane käsitleda seisustevahelisi armastuslugusid romantilises võtmes, „kus seisuste vahet tasakaalustavad armastajate õilsad inimlikud omadused”. Lisan omalt poolt, et „Jaschkas” on esindatud ka õilsa pärismaalase motiiv, eelkõige Janne üsna idealiseeritud, kuid tagaplaanile jääva karakteri näol.

Von Vegesack ei mõista aegade muutumist hukka, küll aga nõuavad muutused baltisaksa kogukonnalt kohanemist, ja kohanemise positiivseks eeskujuks on peategelane Jaschka ise. Tema eestlaslikud iseloomujooned — sirgjoonelisus, jonnakus, teatav tahumatus — on tema hüppelauaks uude ajastusse, ja jutustuse põhipinget kannab just Jaschka vastandamine teistele saksa üliõpilastele ja vanamoodsale korporatsioonikombestikule, mitte niivõrd Jaschka-Janne telg. Värviteklist saab ajastu muretu elu sümbol ning Jaschka mõistab, et tekli taskusse peitmise akt ütleb nii mõndagi vanade traditsioonide väärtuse ja vanade sümbolite pühaduse kohta.

Tartu pole muidugi mingi Viin, mastaabid on teised — aga püüdlused samad. Zweig võis end üleni ümbritseda Viini mondäänse kultuurieluga. Aga ütleb ka Vegesack, et „tung ja lust teatriga tegeleda oli meie, tudengite seas suur” ja püsiva saksa teatri puudumist Tartus kompenseerivad tudengid omaenda „rebaseteatriga”.

Liina Lukas kirjeldab lugu kokkuvõttes kui „rõõmsameelset”. Sellega võib soovi korral vaielda, see rõõmsameelsus on kindlasti mõrkjamaiguline. Aga oluline on näha, mida jutustuses ei ole — pole kibestumist, pole püüdu vastandada sõjaeelset Tartut moodsale ajale, pole isegi mitte maailmasõdu. Sellisena on see kahtlemata ilus helge lugu.

Julmusekirjandust juba lugesime, nüüd järgnegu julmuseteater!

Prantsuse luuletaja, lavastaja ja esseisti Antonin Artaud’ (1896–1948) nägemuses peaks julmus, metafüüsilises mõttes, olema teatri keskne idee ja püüdlus. See tähendab karmust, kindlameelsust, lõpuni minemist; olgu kontseptsioon milline tahes, lavastus peab selle realiseerima totaalselt, kõik peab olema allutatud kandva idee jäigale juhtimisele. Julmus peitub ka selles, et elu ongi üks hirmuäratavate paratamatuste jada. Me pole mitte millegi eest kaitstud — kõike võib juhtuda. Seda peab teater meile igal etendusel meelde tuletama ja sellise eelhäälestusega peab ka vaataja teatrisse tulema, olema valmis kogema raputusi ja stiihiat.

Samuti peab teater lahti laskma sõnakesksusest ja leidma oma ainuomase väljendusviisi, mis kasutaks ära kõiki lavalisi võimalusi.

Väljaandele on saatesõna kirjutanud Jerzy Grotowski, teine maailmakuulus teatrikorüfee. Mõistagi räägib ta põhiprobleemist: Artaud’ ideed ei olnud teostatavad, ta ei sõnastanud ühtegi konkreetset meetodit. Ei ole olemas „Artaud’ tehnikat”, mida näitlejad õppida saaks. Temast on jäänud vaid värvikad nägemused: visioon, kuidas teater vaatajale peaks mõjuma. Ta unistas teatrist, mis ületaks loogilise mõistuse ja psühholoogia piire — otsis teatrimaagiat, võiks öelda.

Tagantjärele, distantsilt me aga näeme, et tema mõju Euroopa teatrile on vaieldamatu. Et ta oma ideede praktilisel teostamisel läbi kukkus, ei ole ajaloolises perspektiivis isegi oluline. Lk 14:

Kõigest hoolimata oli Artaud prohvet. Tema tekstid moodustavad äärmiselt iseäraliku ning keerulise põimingu ennustustest, täiesti teostamatutest ettepanekutest, sugestiivsetest nägemustest ja metafooridest, millele ajapikku näib tekkivat oma tõepõhi alla, sest see kõik peab kord juhtuma. Keegi ei tea, kuidas, aga see on paratamatu. Ükskord see ikkagi juhtub.

Eks hästi turvaline on lugeda sajandivanust avangardi. Aeg on ammuilma välja selgitanud, mis oli väärt ja mis mitte; radikaalsed ideed on praktikas järele proovitud, ümber lükatud, tõlgendatud ja edasi arendatud. Süsteem on lõplik, pakendatud — muudkui tarbi!

Väga huvitav ja tore on niimoodi, ma üldse ei kurda. Tekibki tunne, et oled mitmekülgne kultuuritarbija, kui kuulad Alban Bergi või John Cage’i, naudid kunsti oma ema ja isa nooruspõlvest või eksled nõukogude perioodi uuenduslikumas kirjanduses. Kõik eelnimetatu meeldib mulle väga, täitsa siiralt.

Teine asi on käia päriselt ajaga kaasas, suhestuda tõeliselt värske kultuuriga, ja püüda aru saada selle suunast ja jõujoontest. Ma ei pea silmas, et kaasaegne kultuur oleks kuidagi intellektuaalselt kättesaamatum või suurt sisseelamist nõudev. Lihtsalt oluline on erinevusest aru saada.

Oleks vale Artaud’le ette heita, et ta hõljub unistustes, kujutab ette teostatamatuid asju, jääb hätta sõnastamisel, milline see julmuseteater siis ikkagi välja peaks nägema. Tõeliselt mõjuv uuenduslik idee ei saagi kohe konkretiseeruda, see peab esmalt inspireerima. Just seal, kus Artaud muutub konkreetseks, hakkab kirjeldama, millistest elementidest lavastus peaks koosnema, seal torkavad tema visiooni nõrgad kohad hästi silma, tahaks pettunult küsida: „Ja see ongi kõik?”

Aga abstraktsed ideed panevad mõtte jooksma. Näiteks teater kui motiveerimatus: teatrit pole otseselt kellelegi vaja, see ei tõuku praktilistest impulssidest. Aga seda suurem on selle mõjujõud. Ajendab inimest „äärmuslikele ja kasutuile tegudele”.

Tõnu Õnnepalu on kirjutanud umbes samamoodi linnast kui nähtusest. Linn on ju kultuur ja kultuur on linn:

Linn on masin, mis kütusena tarbib vajalikku, muundades selle mittevajalikuks, aga ta on ka võlumasin, mis just selle mittevajaliku kõige vajalikumaks teeb. Vaimu masin.

„Arvestades seda kulumisastet, milleni meie tundlikkus on jõudnud …” (lk 73) — see koht on justkui loodud tänasele lugejale agaralt kaasa noogutamiseks ja nentimiseks: ei ole midagi uut siin päikese all. Aga tähelepanu tõmmata Artaud oskab. „Teater kui katk” — milline intrigeeriv pealkiri! See võiks ilmuda Delfis ja kõik klõpsiksid sellel, haistes verd.

Eks teater muidugi peab kujutama julmust, kui see on elu vältimatu koostisosa. Artaud selgitab: iga tõeline vabadus on must. Kõik suured müüdid on täis tapatalguid ja verevalamist. Seksuaalne vabadus on samuti süsimust, kasvades välja tumedatest ihadest, millega tõtt vaatamiseks meil endilgi söakust ei jätku. Lk 31:

Kui tõeline teater on nagu katk, siis mitte sellepärast, et ta on nakkav, vaid et nagu katk, nii on ka teater ilmutus, väljaütlemine, teatud latentse julmuse väljatung hingesügavusest, kus asuvad nii indiviidi kui ka rahva vaimu kõik perverssed võimalused.

Siis pole imestada, et Artaud tunneb ebaloomulikult innukat huvi intsesti vastu: seda temaatikat käsitleb nii inglise XVII sajandi näitekirjaniku John Fordi tükk „Tis Pity She’s a Whore”, mida Artaud katkuessees kiidab, kui ka „Les Cenci”, mille ta ise Pariisis välja tõi.

Aga samas usub Artaud teatri puhastavasse mõjusse: nii katk kui teater on selleks, et paisest mäda välja lasta. Nagu katk, nii on ka teater kriis ning see saab lõppeda kas surma või tervenemisega.

Grotowski selle väitega nõus ei ole; ta väidab, et teater ei kaota maailmast ära kurjust. See, kui laval mängitakse Soodomat ja Komorrat, ei maanda kellegi patuseid impulsse.

Kogu aeg käivad otsingud nagunii. Iga lavastaja tegeleb sellega, iga näitleja individuaalselt tegeleb sellega. Iga lavastus on mingite otsingute lõpp-punkt. Vahel leitakse midagi uut, vahel taasavastatakse vana. Teater pole patendiamet; ei tundu usutav, et teatrimõte saaks areneda sirgjooneliselt, iseennast kordamata.

Paned teleka mängima. Tutvustatakse Ingmar Jõela lavastust „Giselle”. Anne Türnpu kiidab, et on olnud põnev protsess, verbatim-tehnika ja nii edasi, kokkuvõttes on lavastusele leitud üsna unikaalne keel. (Oli küll päris mõjuv — käisin vaatamas.) Eks nii see käibki.

Pärast Mati Undi ja Mihkel Muti lugemist on teatriuuenduslikke tekste keeruline siiralt võtta. Loen näiteks (lk 85):

Dekoratsioone ei ole. Nende ülesannet täidavad piisavalt hieroglüüfilised tegelaskujud, rituaalsed kostüümid, kümne meetri kõrgused mannekeenid, mis kujutavad kuningas Leari tormi käes lehvivat habet, inimesesuurused muusikariistad, tundmatu kuju ja otstarbega esemed.

Ja samal ajal üks kuratlik hääleke sosistab kuklas, õelalt itsitades: „…ning Jermakoff laseb värvilisi aure!”

Moraal on selles, et naljal ja groteskil võib olla hirmus mõjujõud. Kui assotsiatsioon on juba tekkinud, siis sellest nii lihtsalt enam lahti ei saa.

Kui teile meeldib klassikaline muusika, siis kirjutage Youtube’i otsingusse märksõnad „organist fail”. Ma võin kinnitada, et Händeli „Messias” ei kõla pärast seda enam iial endiselt.

Tasub tähele panna Ott Ojamaa mõttekäiku saatesõnas, et Artaud oli ju teadupärast sürrealist. Mis siis, kui need manifestid olid omamoodi kunstiteos, performance? Võitlus teksti ülemvõimu vastu tekstidega.

Teatrist varasemalt: Panso, Genet, Mutt ja Unt.

Proovin midagi uut: jagan seekord postitusi teistelt blogijatelt.

Sotsiaalmeedias oleks lihtne: panen ❤️ ja liigun edasi. Kvantühik tunnustust ja tagasisidet antud. Aga teate… mulle see blogivärk täitsa meeldib. Formaat, mis pakub piisavalt vabadust. Kirjutada võib parasjagu nii pikalt või nii lühidalt kui õige tundub. Kui tuleb tuju, väljendan ennast dialoogivormis, saan linkida ja viidata nii palju kui kulub.

Kõik kirjutatu on avalik, ei nõua kontot ega sisselogimist. Kas kellelgi on huvi seda leida, see on iseküsimus. Sõltub sellest, kui kvaliteetselt ja huvitavalt kirjutada. Aga mingi usk mul ikkagi on, et vahest õnnestub luua midagi püsivamat staatuseuuendusest, mis tapeedirullil ühe korra ilmub ja siis serva taha kaob.

Eks ma muidugi postitan paralleelselt Facebookis ja Instagramis ka; näen, et paljud teised teevad sama. See on väga mõistlik, viia kirjutatu lugejateni just seal, kus neile meeldib seda lugeda. Aga ma jälgin huviga ka teisi raamatublogisid. Olen neid siiamaani kokku lugenud viiekümne ringis — kui piirduda sellistega, mis hetkel aktiivsed ja mis peamiselt või täielikult raamatutele pühenduvad.¹

Niisiis, tõstan esile mõned postitused käesolevast aastast, mis mulle erinevatel põhjustel on silma jäänud — mis on mõtte ja südamega kirjutatud ja kus on olnud tabavaid leide.

• Tilda ja tarakanid. John Steinbecki „Pärl”. „Kirjanik pani perekonna maksma, sisuliselt võttis neilt kõik, puhtalt selle eest, et neil vedas ja loo moraal on siis umbes, et ära isegi proovi.”

• Liis @ Harrastuskriitikud. „Postimehe romaanisarja eri „Oota kevadeni, Bandini” ja „Kaks nädalat septembris”. „Tänapäeva hektilises maailmas võivad nende pealtnäha mõttetud probleemid kas kainestavalt mõjuda, aidata enda reaalsus perspektiivi panna või ärritada.”

• seentaimed @ loterii. Vadim Mihhailin „Бобер, выдыхай!”. „Kunagi bakaõppes tegin ühes seminaris ettekande, kus väitsin, et võimu ja vaimu vastanduse kõrval on vähemasti sama tähtis võimu ja sõimu oma.”

• Andres Laiapea räägib „Tristram Shandyst”, aga mitte niivõrd romaanist, vaid pigem sellest, kuidas tema teed selle teosega on varem ristunud.

• Sehkendamine. Ana Blandiana „Minevikuplaanid”. „Huvitav ongi lugeda, kuidas tegelikust traumaatilisest sündmusest saab muinasjutt. Mälu või mäletamine, mis meid hukatusse saadab või vastupidi, päästab.”

• Mae Lender ja Rabih Alameddine’i „Ülearune naine”. „Raamatut sulgedes: ma tahaksin peategelase autori käest ära päästa.”

• Lauri Laanisto ja Aleksei Salnikovi „Petrovid gripi küüsis”. „Mõnes mõttes see harmoneerub hästi kusagil Venemaa avarustes oleva eluga, mis küllap on samamoodi akuutselt ja kaootiliselt pingeline. Kuid tekstina jäi nii veidi lahjaks — tundus, et raamatul võinuks olla selline vähe reljeefsem toimetaja, kes oleks tekstil kruvisid veidi rohkem kinni keeranud, nii et tegelastel saanuks need samamoodi edasi lahti jääda.”

• Oliver Ämarik kirjutab harva, aga kui kirjutab, siis tasub lugeda. Ray Bradbury „Võilillevein”. „Romaan asetab lugeja ette terve müriaadi igavikulisi küsimusi, mis on küll veidi kulunud, kuid mis tähendab üksnes seda, et neile on palju mõeldud – järelikult oluline.”

• Marca ja Jonathan Littelli „Eumeniidid”. „Meil on uudishimu, me tahame teada ja sellepärast läheme silmad pärani lahti vastu igasugustele õudustele.”

See valik on vääääga subjektiivne ja veelgi enam juhuslik. Kindlasti on mul midagi head kahe silma vahele jäänud ja autoritel endil võib olla hoopis teine arvamus, milliste arvustustega nad enim rahule jäänud. Ja tõenäoliselt mõjutas valikut ka see, milliseid raamatud ma ise meelsasti loeksin — kuigi ma püüdsin teadlikult sellest mitte primaarset kriteeriumi teha.

Uute lugemiste ja kirjutamisteni!