Postitused

Ted Gioia: kuidas ma end lugemise kaudu harisin

Sattusin blogipostitusele, kus Ameerika muusikaloolane ja džässikriitik Ted Gioia (65) kirjutab oma elukestvast “lugemise väljakutsest”.

Autor mõistis enda sõnul juba keskkooliajal, et hariduse põhiliseks alustalaks on suur lugemus; sellest ajast peale on ta võtnud iga päev aega lugemiseks ja töötanud süstemaatiliselt ja kõhklematult läbi ka kõige paksemaid maailmakirjanduse tähtteoseid.

Kui ma lõpetasin ülikoolis ärinduse eriala ja leidsin esimese töökoha Boston Consulting Group’is, lugesin ma hommikuti enne tööleminemist Sartre’i “Olemist ja eimiskit”. Oma läbitungimatuses oli see raamat lausa poeetiline, aga täpselt see, mida vajasin — ma tahtsin lugeda midagi, mis võimaldaks igapäevamured välja lülitada, ja miski ei tee seda paremini kui 800 lehekülge prantsuse eksistentsialismi.

Loomulikult on tegu erakordselt andeka ja intelligentse inimesega, ja ta rõhutab eessõnas, et kindlasti ei kutsu ta kedagi üles enda eeskuju järgima (sest milline hull loeb valjusti terve piibli või James Joyce’i “Finnegans Wake’i” läbi?!).

Aga mulle tohutult meeldis selle artikli kirg ja sisemine põlemine ning idee kirjandusest kui tarkuse lättest — millel on elukäigu kujundamisel nii suur tähtsus, et see väärib omaette “pikka plaani”.

Lisaks tahtsin ma välja arendada mõtestatud elufilosoofia. Janunesin teismeeas selle järele suure kärsitusega ja janunen tänagi. Ma olen alati tahtnud käituda õiglaselt, lähtudes õigetest väärtustest ja püüelda väärt sihtide poole. Ma olen tahtnud maailma sügavamalt ja nüansirikkamalt tunnetada — ja mitte ainult tänast maailma, vaid ka teisi ajastuid ja paiku, nii nagu neid on kogenud oma aja parimad ja andekaimad inimesed.

Piret Raud. Nimepanija.

Kaanepilt

Piret Raud. Nimepanija. Kujundanud Dan Mikkin, disainer Villu Koskaru, toimetanud Jane Lepasaar. Tänapäev, 2022. 158 lk.

Tore omamoodi knihvidega novellikogu. Piret Raua lemmikvõtteks on leida novellile keskne kujund ja ehitada puänt üles sellele, et kujundlik saab tegelikkuseks. Lugejale pillatakse mingi piltlik fraas või mõttetera, midagi ülekantud tähenduses; ja siis ühtäkki see ei olegi enam piltlik, vaid vägagi reaalne, sõna-sõnalt ellu äratatud. „Nimepanijas” kohtab lugeja põletavat süütunnet; meest, kes käitub seana; pruuni tigedat massi, kes paneb sulle tule otsa, kui midagi ei meeldi. Mõjub väga allegooriliselt.

Siis aga satub vahele mõni novell, kus kujund on olemas, selgesti välja arendatud — aga autor ei sõnasta teesi, ei vihja allegoorilisele tagamõttele. Need tekstid tekitasid minus ärevust. Kus on konks, miks ma seda üles ei leia, mis on mul kahe silma vahele jäänud? Mida autor selle kartuliga tahtis öelda ning mida sümboliseerib kriimustus kohvikuaknal?

Või õigemini, kui kartulile visatakse peale kolm peotäit mulda, siis lugeja saab aru küll, millega seda võrreldakse; painama jääb küsimus, miks? Raud oskab fantastilist ja igapäevast sujuvalt ühendada ja kiiksuga elemente nii iseenesestmõistetavaks jutustada, et tahtmatult tekib mõte, et siin peab kindlasti rohkem kui üks tähenduskiht olema.

Rääkisin muret abikaasale ka. Võta vabalt, arvas tema. Ilmselt ei ole Piret Raud soovinudki kõiki novelle sama valemi järgi üles ehitada, ja ehk on fantastiline ja üleloomulik mõnes loos sisse toodud lihtsalt krutski pärast.

Piret Raua kohta on varemgi öeldud „maagiline realism”. Võib-olla on seda žanrimääratlust tarvitatud liiga palju ja teinekord ka seal, kus see otseselt õigustatud ei ole; Raua puhul passib see aga hästi just seetõttu, et fantastilised või üleloomulikud elemendid on lugu läbiva kujundi ja mõtte teenistuses. Novelli selgroo moodustab mõni üsna argine seik, inimesed ja nende tavapärased mured — ja sellele vastandub mingi jaburus, iroonia, nihestatus.

Lõpulugu „Katarsis” ammutab materjali koroona-ajast ja teeb seda meeldivalt elegantselt — kunstiliselt väärindades, ütleme nii. Kuni kestab katarsis, on kõik võimalik. Iseenesest ilus mõte, millega lõpetada.

  • Karola Karlson Sirbis („Puändipalang, mille tulekeel neelab kõik”, 16.12.2022) leiab, et Raua karakterid on haprad ning „kui nad juba jutu alguses oma valikuid ei kahetse, teevad nad seda garanteeritult loo lõpuks”.
  • Ott Kilusk Loomingus („Reaalsus – hüsteerias loodud illusioon”, detsember 2022) kommenteerib, et Raua novelle „iseloomustab võõristava teise pidev ja teravalt tuntav kohalolu”.
  • Autor ise tõdeb, et „Elu on viimastel aastatel läinud kurvemaks ja süngemaks” ja seepärast peegeldub süngus ka tema proosas (Merilin Lutsar, Õhtuleht, 15.03.2023).
  • Emilia Kõiv Edasis kritiseerib, et kõiki novelle läbib kange soov midagi öelda, aga see mõjub läägelt ja trafaretselt. („Kaheksa küsimärki. Piret Raua „Nimepanija””, 10.04.2023).

Vanade müütide lummuses. Kaguya ja Salomé.

Kaanepilt

Vana bambuseraiduri lugu. (Taketori monogatari, 竹取物語.) IX–X saj. Klassikalisest jaapani keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Alari Allik, toimetanud Triinu Tamm, kujundanud Maris Kaskmann. SA Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2023, nr 6. 55 lk.

Oscar Wilde. Salomé: ühevaatuseline tragöödia. 1894. Aubrey Beardsley illustratsioonid. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Linnar Priimägi, toimetanud Tiina Randus, kujundanud Maris Kaskmann. SA Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2023, nr 9–10. 77 lk.


Kardinaalselt erinev ajastu, teema, esteetika ja sõnum — esmapilgul ei tundu miski neid kaht teksti ühendavat. Aga mõlemad tõlkijad (Alari Allik ja Linnar Priimägi) on silmapaistvalt palju vaeva näinud vihiku järelsõnaga. See pole juhuslik kokkusattumus, see ongi märgilise tähendusega.

Mõned lood kestavad üle aegade. Rahvas on neid sajandite vältel arvukates vormides ümber jutustanud ja leidnud neis inspiratsiooni kunstiteoste loomiseks. Järelikult peavad sellised tekstid kandma paeluvat ja üldinimlikku sõnumit, et nende juurde ikka ja jälle tagasi pöördutakse. Niisugusest varasalvest pärinevadki nii „Salomé” kui ka „Vana bambuseraiduri lugu”.

Sealjuures võib tihti olla tegu üpris lakoonilise materjaliga. Nii ka seekord: „Loomingu Raamatukogu” sarjas on lugejateni jõudnud kaks lühikest, aga see-eest väga vana juttu.

Lugu nelivürst Heroodesest ja tema võõrastütrest Saloomest pärineb piiblist, Matteuse evangeeliumist ja on seal kõigest 12 salmi pikk. Oscar Wilde on oma „Salomé” ristinud ühevaatuseliseks tragöödiaks — aga tasub tähele panna, et näidend on mitte ainult ühes vaatuses, vaid ka ühes pildis, üheainsa tegevuspaigaga.

„Vana bambuseraiduri lugu” dateeritakse üldiselt 9. – 10. sajandisse. Tõlkija Alari Allik on põhiteksti kõrvale lisanud ka ühe alternatiivse ümberjutustuse, mis ei võta enda alla kolme lehekülgegi. Aga ka mahukamas variandis on tegu tänapäeva lugeja jaoks võrdlemisi sirgjoonelise jutustusega.

Pealtnäha silmapaistmatus algmaterjalis on aga peidus nii mõndagi, sellest ka järelsõnade põhjalikkus. „Vana bambuseraiduri loos” peegelduvad nii konfutsianistlikud kui budistlikud väärtused ja tõekspidamised; huvi võib pakkuda ka originaalne idee taevase ja maapealse riigi vahelisest suhtest.

Kui lähtuda postmodernistlikust käsitlusest, torkab silma, et „Vana bambuseraiduri lugu” seab rõhutatult peategelaseks Teise — Kaguya on naine ja lisaks veel ka mittemaine olend. Läbi selle kommenteerib jutustus patriarhaalset seisuslikku kultuuri ja patriarhaalsuse avaldumisvorme; kaasaegsest vaatenurgast on võimalik „Bambuseraidurit” pidada lausa protofeministlikuks tekstiks.

(Teatav iroonia on aga pealkirjas: ehkki peategelaseks on selgelt kuuprintsess Kaguya, on ajalooliselt kinnistunud tava, et jutustust kutsutakse bambuseraiduri kui majapidamise pea ja printsessi eestkostja järgi.)

„Salomé” on Priimägi käsitluses lugu rüvetumisest. Mõlemad peategelased on sunnitud reetma end ja oma tõekspidamisi; see juhtub tahtmatult ja seda pole võimalik vältida. Priimägi seletab lahti Salomé motiivid ja põhjuse, miks nõuab Heroodiase tütar Johanaani pead; kui näidendit ennast lugedes ei tule see alltekst kohe esile, siis koos nende kommentaaridega avaneb lugu kogu oma traagilisuses.

(Ja täpsuse huvides märgin: kui eespool mainisin „Salomé” järelsõna põhjalikkust, siis päris palju lehekülgi pühendab Linnar Priimägi estetismile ja dekadentsile — ehk ülevaatele Wilde’i elukäsitlusest. Kuid lugu ennast analüüsib ta samuti üksikasjalikult.)

Kirjutasin pealkirjaks küll „Kaguya ja Salomé”, aga kahe loo naiskangelaste vahel paralleele tõmmata tegelikult ei saa. Nende sotsiaalsed positsioonid (ja seega ka nende väljavaated) on kardinaalselt erinevad, lausa vastandlikud. Taevaolend Kaguya võib isegi keisri kukele saata, samas kui Salomé kui tapetud kuninga tütre positsioon õukonnas on õige habras. Ilmselt mõistab ta hästi oma kitsikust: peale Heroodese sängi tal muid eneseteostusvõimalusi ei ole ega tulegi.

Last but not least,

omake ni,

üks ühisosa on neil kahel tekstil veel: mõlemas on peategelaseks tegelikult hoopis Kuu.

Vaata ka:

Jerome K. Jerome. Kolm meest paadis.

Kaanepilt

Jerome K. Jerome. Kolm meest paadis (koerast rääkimata) / Three Men in a Boat (To Say Nothing of the Dog). 1889. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna koostanud Tiiu Viires (esmatrükk 1978), toimetaja Jüri Ojamaa, kujundaja Ivi Piibeleht. Pegasus, 2017. 220 lk.

Kolm kutti otsustavad, et neile kuluks ära korralik puhkus, ning ühiselt otsustatakse see veeta kahenädalasel paadimatkal mööda Thamesi. Reisi käigus juhtub äpardusi, aga ulja pealehakkamisega ja üksteist tögades möödub matk meeleolukalt. Meenutatakse värvikaid eluseiku, mängitakse ninanipse teistele paadimatkajatele ja kohalikele. Nende seikluste vahel tutvustab autor Thamesi-äärseid vaatamisväärsusi ja nende ajalugu.

(Kuuldavasti oligi Jerome’il algselt plaanis kirjutada reisijuht, aga välja kukkus midagi hoopis muud. Räägitakse, et sama teekonda mööda Thamesi on võimalik tänagi läbida, ja kõik romaanis loetletud kõrtsidki on alles.)

Naljad on üllatavalt hästi säilinud, ütleks ma. Lõputult saab huumorit ammutada sellest, kuidas inimene armastab suurustleda ja end paremaks kiita; või et ta alati ütleb üht ja teeb tegelikult teist; või et ta on iga kell võimeline iseendale vastu rääkima. Aerutades on lõbus aurupaatide teed blokeerida ja irvitada ähmis ja pahase reisiseltskonna üle; aerupaadil reisides ajavad aga koledasti vihale need ülbed aerutajad, kes heast peast risti ette sõidavad.

Mõned üle võlli situatsioonid hakkavad pisut juba meenutama Céline’i (kelle „Surm järelmaksuga” oli vaimustavalt absurdne ja värvikirev), üldiselt aga Jerome groteski ei lasku.

Pegasus on uuesti trükkinud 1978. aasta väljaande, nii et tegu ei ole värske tõlkega. Väga põhjalikult on Tiiu Viirese tõlget oma õpilastöös analüüsinud Helo Liis Soodla, nii et ma ei hakka üritamagi sellele midagi juurde lisada. „Kolme meest paadis” kasutas ka Maria-Kristiina Lotman Tõlkija Hääle VII numbris ühe näitematerjalina, rääkides erinevatest huumori tõlkimisstrateegiatest.

Üks väike tähelepanek aga raamatu järelsõnast, kus mu silma riivas mõiste „filoloogiakool” (← grammar school). Filoloogiat õpitakse ikka ülikoolis, ladina keele tunnid pole veel filoloogia. Äkki on sellele terminile leitud teisigi häid tõlkevasteid, aga miks mitte näiteks „klassikalise kallakuga kool” või ka lihtsalt „eliitkool”?

Lõpetuseks:

  • Kui minu teine eesnimi oleks Klapka, siis ma vist ka eelistaks, et mind tuntaks avalikkuses lihtsalt K-na.
  • Ma alguses kujutasin millegipärast raamatu tegelasi ette vanemana, nii umbes keskealisena. Äkki seepärast, et esimeses peatükis kurdavad peategelased üksteisele oma loendamatuid haigusi? Kaanekujundus mängis ka ilmselt rolli. Et aga tegelaste prototüüpideks on kirjanik ise ja kaks tema sõpra, siis peaks nad romaanis olema umbes kolmekümneaastased.
  • Aga „kolm trollivat vanameest” oleks ka päris humoorikas teemapüstitus olnud.

Lk 106:

Inimesed, kellel on kogemusi, on rääkinud mulle, et puhas südametunnistus teeb õnnelikuks ja rahulolevaks; aga täis kõht täidab suurepäraselt sedasama eesmärki ning on pealegi odavam ja kergemini saavutatav.

Jean Genet. Toatüdrukud. Palkon.

Kaanepilt

Jean Genet. Toatüdrukud. Palkon. (1947, 1956.) Prantsuse keelest tõlkinud Ott Ojamaa, kujundanud Jüri Kaarma. Perioodika. Loomingu Raamatukogu, 1989, nr 47–48. 128 lk.


Lavastajad peavad vist olema üks täitsa isemoodi tõug.

Tahaksin ka nii, et näidendit lugedes hakkaks kohe fantaasia jooksma, mismoodi lugu laval võiks kujutada. Ja et näeksin läbi kõik allusioonid ja alltekstid, mis sellesse on kätketud; enamgi veel, tekiks ka mõtteid, milliseid kujundeid materjali põhjal veel luua annaks, mida autor ise polegi ette näinud. Lavastajalt ju lausa oodatakse, et ta leiaks tekstist midagi ootamatut ja originaalset.

On ju näidendi tekst üldiselt proosaga võrreldes väga lakooniline: on ainult tegelaste repliigid, puuduvad aga olukirjeldused ja kommentaarid. Näidendi autor ei anna tegelastele hinnangut, ei põhjenda nende motiive, ei markeeri süžeepöördeid.

„Toatüdrukud” on kergelt kriminaalne lugu mässumeelsusest ja mängust. Eestis on seda viimati lavastanud Katariina Unt Viljandi kultuuriakadeemia tudengitega (2022), enne seda Hendrik Toompere (2009) ja Mati Unt (1987).

Toatüdrukud Claire ja Solange nuputavad, kuidas murda välja teenijaseisusest. Nad ihkavad paremat elu, ja neis küpseb naiivne plaan pererahvas kõrvaldada. Armuline härra on valesüüdistusega vanglasse läkitatud, nüüd on teel ees veel armuline proua. Mida temaga ette võtta? Claire ja Solange on hoolikad ja metoodilised, nad ei soovi jätta midagi juhuse hooleks. Päevast päeva mängivad nad üksi kodus olles mõrva samm-sammult läbi. Claire’ist saab armuline proua ja Solange’ist Claire — ent alati jääb mäng lõpetamata, alati saab aeg otsa, alati jääb mõrv läbi viimata.

Kui tuleb teade, et armuline härra on vanglast kautsjoni vastu välja lastud, kardavad Claire ja Solange, et nende sepitsus tuleb ilmsiks. Nad peavad improviseerima ja teevad katse prouale mürgitatud pärnaõieteed serveerida. Kui seegi ebaõnnestub, jääb vaid üks võimalus: pooleli jäänud mäng tuleb lõpule viia.

„Palkon” on „Toatüdrukutega” võrreldes keerulisema ülesehitusega ja seetõttu ka Eesti lavalaudadele vähem jõudnud. Kuuldavasti lavastas seda Vanemuises Evald Hermaküla 1987. a.; ei tea, kas seda hiljem on tehtud või mitte. Mäng on võtmesõnaks siingi, ent „Toatüdrukutega” võrreldes keskendub näidend rohkem ühiskonnakriitikale.

Tegevus toimub kõrgklassi bordellis, kus ühiskonna eliit — kindral, kohtunik, piiskop ja paljud teised — saavad teoks teha oma fantaasiaid. Kummalisel kombel aga ei ulatu nende fantaasiad palju kaugemale nende ametiülesannetest, ja tekib küsimus, kas ei realiseeri nad hoopis rahuldamata jäänud võimuiha. Piiskop mängib pattude andeksandmist, kohtunikul on vaja vargaplikat, kelle üle õigust mõista, kindral aga ihkab mära seljas ratsutada.

Väljas möllab revolutsioon, linn on leekides. Chantal, üks lõbutüdrukutest, heidab end mässuliste juhi Rogeri käte vahele. Pisut hiljem lastakse Chantal maha, temast saab revolutsiooni käilakuju, mööda linna kantakse tema pilti.

Kuninganna saadik saabub teatega, et monarh on turvalises paigas, ei tunne välismaailma asjade vastu huvi: lahutab meelt tikkimisega ja nokib nina. Ehk on ta kõrvaldatud, vangis? Kui tuuakse sõnum, et kindral, kohtunik ja piiskop on rahutustes surma saanud, kroonivad politseimeister ja saadik maadam Irma uueks kuningannaks. Lõbumaja külastajate hulgast leitakse uued tegelased mängima piiskoppi, kohtunikku ja kindralit; et anda neile legitiimsus ja rahvale signaal, et kõik on kontrolli all, rakendatakse tööle fotograafid ja kiidulaulude kirjutajad.

„Palkoni” ühiskonnakriitika näib seisnevat selles, et revolutsioon on alati kellegi mängukann — kuskil on keegi, kellele revolutsioon on kasulik. Genet’l on selleks politseimeister. Irma läheb avantüüriga kaasa, sest tal on võimalus laiendada oma ettevõtet: nüüd on tal vaja korraldada näitemäng kogu rahvale, mitte enam üksikutele külalistele. Võim kuulub neile, kellel on mängujuhtimise kogemus.

Teiseks aga — ja ma ei teagi, on see mõeldud kriitikana või lihtsalt tähelepanekuna maailma toimimise kohta — näilisuse ja tegelikkuse piir ei pruugi alati olla üheselt selge. Miski võib tunduda mänguna, ja siis ühtäkki, hopp, on sellest saanud aktsepteeritud üldine praktika. Isegi väärikad institutsioonid nagu kirik ja kohtusüsteem on lõpuks ühiskondlikud kokkulepped. Lk 108:

Kuni viibisime litsimaja salongis, kuulusime omaenda fantaasiamaailma: nüüd oleme olemas sellepärast, et me oma maailma välja pakkusime, talle nime andsime, ta välja kuulutasime; sealtpeale oleme inimestega seotud, teiega seotud ja sunnitud jätkama seda seiklust vastavalt nähtava maailma seadustele.

Genet’ avastasin, muide, ei kuskilt mujalt kui Mati Undi „Via Regiast”.