Postitused

Proovin midagi uut: jagan seekord postitusi teistelt blogijatelt.

Sotsiaalmeedias oleks lihtne: panen ❤️ ja liigun edasi. Kvantühik tunnustust ja tagasisidet antud. Aga teate… mulle see blogivärk täitsa meeldib. Formaat, mis pakub piisavalt vabadust. Kirjutada võib parasjagu nii pikalt või nii lühidalt kui õige tundub. Kui tuleb tuju, väljendan ennast dialoogivormis, saan linkida ja viidata nii palju kui kulub.

Kõik kirjutatu on avalik, ei nõua kontot ega sisselogimist. Kas kellelgi on huvi seda leida, see on iseküsimus. Sõltub sellest, kui kvaliteetselt ja huvitavalt kirjutada. Aga mingi usk mul ikkagi on, et vahest õnnestub luua midagi püsivamat staatuseuuendusest, mis tapeedirullil ühe korra ilmub ja siis serva taha kaob.

Eks ma muidugi postitan paralleelselt Facebookis ja Instagramis ka; näen, et paljud teised teevad sama. See on väga mõistlik, viia kirjutatu lugejateni just seal, kus neile meeldib seda lugeda. Aga ma jälgin huviga ka teisi raamatublogisid. Olen neid siiamaani kokku lugenud viiekümne ringis — kui piirduda sellistega, mis hetkel aktiivsed ja mis peamiselt või täielikult raamatutele pühenduvad.¹

Niisiis, tõstan esile mõned postitused käesolevast aastast, mis mulle erinevatel põhjustel on silma jäänud — mis on mõtte ja südamega kirjutatud ja kus on olnud tabavaid leide.

• Tilda ja tarakanid. John Steinbecki “Pärl”. “Kirjanik pani perekonna maksma, sisuliselt võttis neilt kõik, puhtalt selle eest, et neil vedas ja loo moraal on siis umbes, et ära isegi proovi.”

• Liis @ Harrastuskriitikud. “Postimehe romaanisarja eri “Oota kevadeni, Bandini” ja “Kaks nädalat septembris”. “Tänapäeva hektilises maailmas võivad nende pealtnäha mõttetud probleemid kas kainestavalt mõjuda, aidata enda reaalsus perspektiivi panna või ärritada.”

• seentaimed @ loterii. Vadim Mihhailin “Бобер, выдыхай!”. “Kunagi bakaõppes tegin ühes seminaris ettekande, kus väitsin, et võimu ja vaimu vastanduse kõrval on vähemasti sama tähtis võimu ja sõimu oma.”

• Andres Laiapea räägib “Tristram Shandyst”, aga mitte niivõrd romaanist, vaid pigem sellest, kuidas tema teed selle teosega on varem ristunud.

• Sehkendamine. Ana Blandiana “Minevikuplaanid”. “Huvitav ongi lugeda, kuidas tegelikust traumaatilisest sündmusest saab muinasjutt. Mälu või mäletamine, mis meid hukatusse saadab või vastupidi, päästab.”

• Mae Lender ja Rabih Alameddine’i “Ülearune naine”. “Raamatut sulgedes: ma tahaksin peategelase autori käest ära päästa.”

• Lauri Laanisto ja Aleksei Salnikovi “Petrovid gripi küüsis”. “Mõnes mõttes see harmoneerub hästi kusagil Venemaa avarustes oleva eluga, mis küllap on samamoodi akuutselt ja kaootiliselt pingeline. Kuid tekstina jäi nii veidi lahjaks — tundus, et raamatul võinuks olla selline vähe reljeefsem toimetaja, kes oleks tekstil kruvisid veidi rohkem kinni keeranud, nii et tegelastel saanuks need samamoodi edasi lahti jääda.”

• Oliver Ämarik kirjutab harva, aga kui kirjutab, siis tasub lugeda. Ray Bradbury “Võilillevein”. “Romaan asetab lugeja ette terve müriaadi igavikulisi küsimusi, mis on küll veidi kulunud, kuid mis tähendab üksnes seda, et neile on palju mõeldud – järelikult oluline.”

• Marca ja Jonathan Littelli “Eumeniidid”. “Meil on uudishimu, me tahame teada ja sellepärast läheme silmad pärani lahti vastu igasugustele õudustele.”

See valik on vääääga subjektiivne ja veelgi enam juhuslik. Kindlasti on mul midagi head kahe silma vahele jäänud ja autoritel endil võib olla hoopis teine arvamus, milliste arvustustega nad enim rahule jäänud. Ja tõenäoliselt mõjutas valikut ka see, milliseid raamatud ma ise meelsasti loeksin — kuigi ma püüdsin teadlikult sellest mitte primaarset kriteeriumi teha.

Uute lugemiste ja kirjutamisteni!

Anthony Burgess. Kellavärgiga apelsin (A Clockwork Orange). 1962. Inglise keelest tõlkinud Udo Uibo, kujundanud Anu Ristmets, sarja kujundanud Merike Tamm. Hea Lugu, 2021. (Tõlke esmailmumine 2001.) 220 lk.

Burgess, sa kaval rebane! „Kellavärgiga apelsin” võib alguses jätta mulje, et see kopeerib „1984” olustikku: trööstitu proletaarne linnakeskkond veidrate pseudo­nõukogude elementidega (töölise-ja-kolhoositari pannood? venekeelne släng? piimabaar?!)

Teismeline peategelane Alex, paadunud kaak ja vägivallatseja allutatakse psühholoogilisele ümberkasvatusprogrammile, mis murrab ta vaimu ja teeb talle võimatuks ühelegi elusolendile liiga teha — see motiiv oleks nagu otse Orwellilt võetud. No ja lokkava kuritegevusega tahab autor kindlasti viidata allasurutud ühiskondlikele ängidele, mida kutsub esile elu totalitarismis, on ju.

Tegelikult aga on see ekslik mulje; Burgessi romaan kulgeb teist rada mööda.

Ma pole kindel, kas „Kellavärgiga apelsini” saab üldse õigeks düstoopiaks nimetada? Burgessi huvitab indiviid, tema vabadus ja tema valikud; ta ei keskendu ühiskondliku korra kirjeldamisele ega küsi, miks see paralleelmaailma-London on selliseks kujunenud. Kuritegevus ja narkomaania mõjuvad pigem kõrvaliste detailidena, vähetähtsatena, autor ei analüüsi neid kuigi põhjalikult; need on kui lavakujundus, mille taustal räägitakse Alexi lugu.

Üks peamisi küsimusi on küsimus headusest. Vangla kaplan, kes Alexisse sümpaatiaga suhtub ja keda ravikuur väga murelikuks teeb, selgitab: headus tuleb seestpoolt. Headus on asi, mida peab valima. Kui inimene ei saa valida, lakkab ta inimene olemast (lk 95). Vabaduse eest seisab kindlalt ka kirjanik F. Alexander; hoolimata sellest, et noorukite jõuk peksab ta kodus läbi ja vägistamise tagajärjel sureb tema naine, hoolimata traagilisest kaotusest seisab ta siiski valikuvabaduse eest.

Ja Alex? Alexi enda jaoks on asi selge: tal on võimalus valida ja ta on valinud kurjuse. Kui see poleks variant, siis mis vabadusest te üldse räägite? Lk 47:

Aga see, vennad, et nad närivad oma varbaküüsi, kui nad kurjuse põhjuse üle juurdlevad, see teeb minust tõesti naerva maltševiku. Headuse põhjuse üle nad pead ei murra, milleks siis see teine äri? Ljuud on hea sellepärast, et talle meeldib hea olla, ja mina ei takista tal heameelt tundmast, ning samuti on lood selle teise äriga. Ja mina olen tööl selles teises äris. Kurjus kuulub mina juurde, selle ainsa, sinu või minu üksildase mina juurde, selle mina on loonud Bosse ehk Jumal ja see on tema suur uhkus ja raadost.

Autor visandab konflikti alguses nii, justkui selles küsimuses seisaks ühel pool riigivõim ning teisel pool opositsionäärid, vabamõtlejad ja Alex. Seejärel teeb ta aga väga huvitava pöörde.

Opositsioon ei hooli Alexist; neil on teda vaja maskotiks, et kujundada rahva arvamust. Nemadki on valmis temaga manipuleerima, teda isegi piinama, kui see vaid poliitilistele eesmärkidele kaasa aitab. Kui siis valitsus Alexi terveks ravib, et opositsionäärid ei saaks teda valimiskampaanias ära kasutada, ja kui minister haigevoodi ääres Alexile poetab, et „te ju aitate meid edaspidigi, eks ole”, siis on asi selge: võim on alati ühesugune, ja miski ei erista autoritaarse režiimi toetajaid nendest, kes püüavad režiimi kukutada. „Kõigi himu käib võimu järele.” (lk 203)

Nii et kui „Kellavärgiga apelsinis” üldse mingi poliitiline seisukohavõtt on, siis ennekõike anarhistlik.

Lõpplahendus on iseenesest ju lihtne: inimene kasvab nooruserumalustest välja. Alex jätab vägivalla ja kuriteod vabatahtlikult selja taha, distantseerub oma senisest elust; ta hakkab tegema plaane täiskasvanueluks. Kuigi jah, ma näen, et lugejad jagunevad selgelt kahte leeri: kelle jaoks jääb kõlama see viimane mõte, kelle jaoks varjutab ülemäärane vägivald kõik muu.

Autor tõstatab romaanis ühe teema veel — see on hästi huvitav, teeb nõutuks, ma ei oska selle osas seisukohta võtta — kunsti ja muusika mõju inimesele. Heatahtlik tõlgendus oleks, et kultuur ei ole olemuselt negatiivne, küll aga võimendav: see võib võimendada nii head kui halba, mis kelleski varjul on. Ja kuna Alex ise tunnistab, et „Muusika andis mulle alati justkui teravust juurde” (lk 49), siis seepärast loputataksegi teda muusikaga mõlemalt poolt, täie raha eest.

Aga kui nii, siis miks ütleb doktor Brodsky: „Ka kõige armsamas ja taevalikumas tegevuses on mingil määral vägivalda — näiteks armuaktis, näiteks muusikas”? (lk 128) Mis tumedast allhoovusest käib jutt, kuidas mõista seda muusika olemuslikku vägivaldsust?

See oleks teatud määral loogiline, kui ta mõtleb kitsamalt vägivalda autoriteedi vastu. Äkki peab arst silmas, et kunst teeb inimese vabaks, annab talle mõttelennu, laseb tiibu sirutada, laseb inimesel tunda ennast sellena, kes ta on — ja seda ei saa Alexile lubada, seepärast on vaja, et muusika tekitaks temas samasuguse vastikustunde nagu vägivalla nägemine. Täna mängid saksofoni, homme asutad partei — umbes niimoodi. Kui nii, siis ma ikkagi leidsin selle nüansi üles, mis võimaldab „Kellavärgiga apelsini” düstoopiana vaadelda.

Aga päris rahul ma selle tõlgendusega ei ole. Äkki on teisi mõtteid?

Sõber Raamat leiab, et „Kellavärgiga apelsinis” võiks olla rohkem hoiatust ja vähem vägivalla idealiseerimist. Mariann Vendelin soovitab kõigepealt filmi ära vaadata. Eva-Elise Oll on öelnud nõnda: „Vaba tahte küsimus on minus alati tekitanud kimbatust, abitust, nõutust, tundub, et ka Burgessis, tundub tegelikult, et kõigis inimestes.” Manjana näeb romaani populaarsuse põhjust selles, et see pakub kõigile midagi.

Gabriel García Márquez. Sada aastat üksildust (Cien años de soledad). 1967. Hispaania keelest tõlkinud Aita Kurfeldt, toimetanud Evi Puskar, järelsõna Jüri Talvet, kaanekujundus Piia Strandberg. Eesti Raamat, 2017. (Tõlke esmailmumine 1975.) 350 lk.

García Márquezi romaan „Sada aastat üksildust” tegi autori maailmakuulsaks ja tõi talle 1982. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Romaani sündmustiku keskmes on Buendíade suguvõsa ja Macondo küla, väljamõeldud paik kusagil Kolumbia džunglis; nende mõlema käekäiku jälgib kirjanik läbi kuue sugupõlve ja ühe aastasaja. (Ma pean usaldama pealkirja; aeg romaanis kulgeb omasoodu, sündmusi dateeritud ei ole.)

Macondo küla on on García Márquezil otsekui mikrokosmos, milles peegeldub terve Kolumbia: sõjad, parteid ja kindralid, katoliku kirik ja müstiline indiaani kultuuripärand, metsik stiihiline loodus ja inimeste loov tahe. Buendíade suguvõsal on aga küljes traagiline märk; mõnele neist saab saatuslikuks vihkamine, mõnele impulsiivsus või liigne enesearmastus. Võimetust mustritest välja murda märgivad ühed ja samad nimed, mida suguvõsas lastele pannakse ning mis põlvest põlve korduvad, ja tume tõmme sugulasabielude ja verepilastuse poole.

Macondo küla esineb García Márquezil juba neliteist aastat varem ilmunud lühiromaanis „Kõdulehed”, mis äsja Ruth Sepa eestinduses ilmus. Eks sedavõrd mastaapne materjal ajabki autori loomingus juuri ja võsusid laiemalt; et jõuda läbitöötatud, üldistusjõulise narratiivini, kulub aega ning on tarvis samade motiivide juurde uuesti tagasi pöörduda.

Kui „Saja aasta” lugemine kipub raskelt minema, siis üks põhjus on kindlasti tegelastes ja nende nimedes:

(Põlvkonniti korduvad nimed olla Ladina-Ameerika suguvõsades levinud tava. Autor õnneks peab piinliku täpsusega kinni kindlatest nimekujudest ja lihtsustab sellega asja; José Arcadio Buendía, José Arcadio ja Arcadio on kõik erinevad inimesed, niisamuti kui kolonel Aureliano Buendía, Aureliano José ja Aureliano.)

Samas aga kogesin sarnast tunnet nagu mõni aeg tagasi Virginia Woolfi lugedes: jah, esiotsa on raske, aga teos haarab lugeja endasse, tekitab mõtteid, sunnib analüüsima; esmane frustratsioon lahtub ja hiljem on lugemiselamust hea meenutada.

Pärast pisukest järelemõtlemist kirjeldaksin „Sadat aastat üksildust” läbi kolme märksõna:

„Sada aastat üksildust” on dekadentsi poetiseeriv romaan. Mitte prantsuse 19. sajandi dekadentide vaimus, muidugimõista, aga neilt teatavaid meeleolusid laenates. Ladina-Ameerika on noor, vihane ja elujõudu täis maailmajagu ja vajab ka oma eripärast dekadentsi. Prantsuse dekadendid ei pidanud loodust millekski, nähes selles vaid kunsti ebatäiuslikku ja väärtusetut koopiat. García Márquezi dekadentsi (ehk siis maagilise dekadentsi, hihii) üks kujunditest, vastupidi, võiks aga just olla pidurdamatult peale tungiv, kõike hävitav loodus: läbimatuks võsaks muutuvad aiad; umbrohi, mis purustab tsemendi; kõike kattev sammal; tolm, kuumus, sipelgad, termiidid, sisalikud ja koid; tillukesed kollased lilled, mis puhkevad õide klaasi unustatud valehammastel. Lk 269:

Nüüd, pärast vihma, lagunesid poeriiulitel kaubad koost, ukse juurde väljapandud esemed olid kaetud samblaviirgudega, letid termiitidest õõnestatud, seinad niiskusest ussitanud, kuid kolmanda põlvkonna araablased istusid samas paigas ning samas asendis nagu nende isad ja vanaisad, vaikivad, ükskõiksed, ajast ja õnnetusest puutumata [—].

Kui loodus õilmitseb, siis inimestega on teine lugu. Nagu pealkirigi viitab, on Buendíadele iseloomulik kalduda üksildusse; sulguda endasse, leida lohutust vanadest raamatutest ja käsikirjadest või nokitseda mitte kellelegi vajaliku käsitöö kallal, olla ümbritsetud närtsimisest ja mässida end unustuse võrku. Perekonna majas on tihtipeale tunda surma kohalolu; siin liiguvad ringi vaimud, kehastades eelkäijate rahutuid hingi ja elusolevate Buendíade südametunnistusi. Perekonna matroon Úrsula on lõpuks nii vana, et talle lihtsalt ei pöörata enam tähelepanu; lapsed peavadki teda juba surnuks ja tassivad tema kuivetut keha mööda tube, kasutades seda mänguasjana. Unustusse langeb ka Rebeca, kes oma majas üksinda elades meenutab krimpsutõmbununa lõpuks rohkem viirastust kui inimest. Oma südame armastusele sulgenud ja vihkamisega täitnud Amaranta veedab viimased eluaastad omaenda surirüüd kududes.

Macondos vaheldub tegutsemisind resignatsiooniga. Kolonel Aureliano Buendía tõuseb kogu riigi mässuliste juhiks, ta alustab kolmkümmend kaks ülestõusu ja kaotab need kõik. Vaherahu sõlmimise eest autasustab valitsus teda teenetemärgiga, aga kolonel keeldub nii sellest kui omaenda juubelipidustustest, nikerdades elu lõpus oma toas kuldkalakesi. Kui neid enam keegi osta ei soovi, sulatab ta valminud ripatsid üles ja valmistab materjalist uued samasugused, nii nädalast nädalasse.

Macondos on alati tegutsenud bordell. On aegu, kui asutus on peen ja seda peetakse tarmuka pealehakkamisega; küla lõpuaastail aga ootab külastajaid ees „…kõige haledamate ja viletsamate tänavate rägastik, kus siin-seal veel põles punane latern ja kus tühjades, vanikuräbalatega ehitud tantsusaalides ikka veel istusid ja ootasid grammofonide juures kõhnad ja paksud eikellegi lesed, Prantsuse vaaremad ja Babüloonia moorid.” (lk 312)

Ikka ja jälle naasevad need meeleolud: pettumus, väsimus, soov unustada.

Kõigi hulluste kõrval, mida Buendíad kärsitult ette võtavad, ei tule ühelegi neist ometi pähe kroonikat kirjutada. Sellest polekski mingit kasu, sest Buendíadele on ette nähtud saada unustatud. Ühelt poolt on see saatus; teisalt juhib García Márquez tähelepanu ka sellele, kuidas ajalugu vajadusel ümber kirjutatakse. Uus macondolaste põlvkond on veendunud, et kolonel Aureliano Buendía oli müütiline kuju, kelle valitsus mõtles välja liberaalide tapmise ettekäändel. Banaanikompaniid ja nende korraldatud veresauna, milles ainsana jäi ellu José Arcadio Teine, mitte ainult ei unustata; õpikutes lausa seisab, et mingit banaanikompaniid pole Macondos kunagi olnudki. „Inimeste loidus oli suur ning niisama suur oli unustuse aplus ja vähehaaval neelas see halastamatult kõik mälestused.” (lk 280)

„Sada aastat üksildust” on tihedalt täis ettemääratust. Ehk on selle fatalismi juured katoliikluses, või ehk hoopis põlisrahva uskumustes? Suguvõsa matroon Úrsula on märganud, et lastele pandud nimedes peitub ettekuulutus: „Sellal kui Aurelianod olid iseloomult kinnised, kuid terase mõistusega, olid José Arcadiod ägedad ja ettevõtlikud, aga mingi traagilise pitseriga märgitud.” (lk 152). Amaranta usub ette teadvat oma surmapäeva, nii et külarahvas tuleb lausa tema juurde posti tooma, et ta läkitused teispoolsusesse kaasa võtaks.

Need on aga pisiasjad, arvestades, et salapärane mustlane Melquíades on saja aasta sündmused juba ette kirja pannud! Temast jäävad maha müstilised salakirjas pärgamendid, mille dešifreerimise võtab oma südameasjaks eelviimane Aureliano. Ta näeb nende lahtikodeerimisega tulutult vaeva, otsekui juhiks jumalik käsi teda üha eksiteele; vanatestamentlik häving on juba Macondole laskumas, kui Aureliano silmad lõpuks avanevad ja ta loeb mustlase ettekuulutust Buendíadele, ebapuhaste kirede poolt rikutud verega suguvõsale.

Lõpetuseks: García Márqueziga seoses on möödapääsmatult tarvis mainida imesid ja „maagilist realismi”. Miski selle määratluse juures aga häirib mind; selles peitub tarbetu vasturääkivus, kas pole? Oluline pole jutustuse elementide maagilisus või realistlikkus, oluline on vaid see, kui tarvilik on üks või teine motiiv süžee seisukohalt ja kas see mõjub romaanis loomulikuna või mitte.

Ilukirjanduse juures ongi just vahva see, et see on otsast otsani väljamõeldis. Või siis hoopis vägagi reaalne, kui mõelda niipidi, et kultuur seisnebki lugude jutustamines ja lood on kultuuri alustalaks. Tundub kuidagi loomuvastane väita, et Ilusa Remediose kroonimine pidustuste kuningannaks ja läbi saunakatuse kukkuvad kosilased on kuidagi reaalsemad kui Remediose taevasseminek. See, et aeg-ajalt juhtub midagi imekspandavat, on „Sajas aastas” täiesti loogiline, see on osaks üldisest õhustikust ja tegelaste meelelaadist. Ehk on hoopis sõna „realism” siin üleliigne?

Marguerite Yourcenar. Silmapaistmatu inimene. Ilus hommik. (Un homme obscur. Une belle matinée.) 1981. Prantsuse keelest tõlkinud Merike Riives, toimetanud Terje Kuusik, kujundanud Maris Kaskmann. Kultuurileht, Loomingu raamatukogu kuldsari, 2023. (Tõlke esmailmumine 2005.) 133 lk.

„Silmapaistmatu inimene” on armas sentimentaalne lühiromaan, mille sündmused leiavad aset 17. sajandil. Londonis töötaval hollandi puusepal sünnib poeg, kellele pannakse nimeks Nathanael; kutt kasvab suureks, elukäik viib teda mitmetesse maadesse, ta otsib armastust, leiab ja siis jälle kaotab selle (ja nii mitmel korral), kuni tuberkuloos ta lõpuks hauda viib. Yourcenar portreteerib teda kui hea inimese etaloni, kes iial ei tee kurja, võtab elu ilma eelarvamusteta ja saab kõigiga hästi läbi.

Kui püüda seda esteetikat ühe sõnaga kirjeldada, siis see võiks olla neoromantism. Natuke aimdub siin Victor Hugo’d, midagi „Mees, kes naerab” taolist või umbes nii. Arusaadavalt peab loos figureerima habras tütarlaps, keda peategelane armastab ja kes noorelt sureb. Lk 20:

See oli aeg, mil suvekuumuses küpsenud metsad värvusid punaseks, lillakaks, kuldkollaseks. Nathanael mõtles, et kuningannade matused, mille puhul Londonis kirikuid kangastega kaeti, polnud kaugeltki nii ilusad kui Foy’l.

Yourcenari põhieesmärk ei ole siiski ajaloolist stiili jäljendada, vaid ta seab esikohale eetika ja elufilosoofia ja laseb peategelasel teha tähelepanekuid ümbritseva maailma kohta. Nathanael on otsekui looduslaps — puhas rikkumata hing, autsaider — kes elukogemusi, kõrget päritolu ja süstemaatilist haridust omamata vaatab kõike üldinimlikest printsiipidest ja terve mõistuse loogikast lähtuvalt.

Nathanaeli teadlikkus tundub aga kahtlaselt moodne ja kõrgel järjel olevat, otsekui oleks ta oma ajastusse otse kahekümnendast sajandist hüpanud. Autor laseb tal imeks panna (ja seeläbi kommenteerib) ka selliseid kombeid ja tavasid, mida tolles ajas loomulikuks peeti; nõnda on tulemus omamoodi anakronistlik. Näiteks imestab Nathanael, miks kuulajad ei oska kontserdi ajal vaikselt olla. Ta võõristab ja peab võltsiks klassitsistlikku kunsti, kus klassikaliste müütide motiive on kujutatud standardses, idealiseeritud väljenduskeeles, ja naisfiguurid näitavad külluses paljast ihu, mis päriselus ei tuleks kõne allagi. Nathanael ei kohku tagasi ka homoseksuaalse kogemuse ees; pigem on tal hale meel nende kõhetute noormeeste pärast, kes peavad liikuma otsekui varjud hämaruses. Oma lapsest, kelle emaks on juuditüdruk Saarai ja kes jääb juutide kogukonna kasvatada, mõtleb Nathanael nii (lk 40): ”Kahtlemata läheb ta rabide kooli, kus talle õpetatav tarkus pole õigem ega vääram sellest, mida õpetab pastor oma jutlustes.”

Rõõm on märkida, et kõrgelt arenenud tervishoiualaseid teadmisi näitavad üles ka härra van Herzog ja maja teenijarahvas, kui Nathanael sagedasti köhima hakkab ja nad temaga ettevaatuse mõttes distantsi hoiavad.

Kokkuvõttes on „Silmapaistmatu inimene” (ja selle jätkuks kirjutatud novell „Ilus hommik”, mida ma ei hakanud eraldi vaatlema) ilus, ehkki omamoodi kummaline looke, mille ilmumisaasta justnagu ei tahaks hästi haakuda stiili ja esteetikaga. Aga ma mõistan, et Yourcenaril oli tarvis see lugu paberile panna. Nagu ta ise saatesõnas kirjutab, kandis ta seda materjali endaga alateadlikult kaasas pea pool sajandit; esimest korda kasutas ta neid motiive juba 1935. aastal ilmunud novellis „Rembrandti järgi”, pöördus inspiratsiooni ajel selle materjali juurde hiljemgi tagasi, kuni lõpuks 1981. aastal, pärast tunnustust pälvinud suurteoste avaldamist ja Prantsuse Akadeemia liikmeks saamist, avaldas uuesti käesoleval kujul ja uue pealkirja all.

Selles jutustuses peitub üleskutse: lase kartmatult paista oma südameheadusel. Leia oma sisemusest üles see siiras hing, mis vaatab maailma ilma viha ja ilma illusioonideta, usub inimeste võrdsusse ja iga elusolendi eluõigusesse.

Ja kui see ka naiivsena mõjub, siis seda ette heita ei tundu siin mitte kohane.

Lk 93:

Kõigest saadi valesti aru, kui mõeldi nii vähe sellele, kuivõrd paindlik ja leidlik on inimolend, nii sarnane taimega, mis otsib päikesevalgust ja vett ning toitub nii hästi-halvasti kui saab sellest pinnasest, kuhu tuul on ta külvanud, mõtiskles ta. Pigem tava kui loomus näis tema arvates rõhutavat erinevusi, mida me täheldame seisuste, harjumuste ja lapsepõlvest peale omandatud teadmiste vahel, nagu ka erinevusi mitmete viiside vahel, kuidas inimesed palvetavad selle poole, keda nad nimetavad Jumalaks. Isegi erinevad eluead, sood ja koguni liigid paistsid talle seisvat üksteisele lähemal, kui osati arvata: laps ja vanake, mees ja naine, loom ning rääkiv ja kätega tööd tegev kahejalgne, kõik nad kandsid eksisteerimise õnne ja õnnetuse ühesugust koormat.

Indrek Koff (Ekspress, 16.05.2006) kiidab „Silmapaistmatust inimesest” hoovavat täiuslikku rahu. Elisa-Johanna Liiv leiab, et ainult suurmeister suudab neid mõtteid niivõrd kaunisse keelde valada.

Ingeborg Bachmann. Kolmekümnes aasta (Das dreißigste Jahr). 1961. Saksa keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Liisi Rünkla, toimetaja Lauri Eesmaa, kujundaja Maris Kaskmann. Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2023, nr 11–13. 133 lk.

Tont võtaks neid saksa ja austria kirjanikke! Susi söögu nende tähtsusest pakatavaid mammutlauseid, mille eesmärgiks näib olevat süžee, autori kommentaarid ja tegelase mõtted võimalikult paksuks ja ühtlaseks moosiks keeta. Koera hänna alla võiks käia need imelikud kinnismõtete küüsis vaevlevad karakterid, kellel on kogu aeg paha olla ja kes ei suuda õlut juua või rongigi oodata, ilma et autor ei leiaks sellest midagi eksistentsiaalset.

Seitsmest novellist nende kaante vahel julgelt pooled olid sellised, mille puhul ma ei saanud päris täpselt aru, millest autor üldse räägib. Kenasti läbikomponeeritud küll, selge, et intelligentne inimene kirjutab — aga kuhugi see jutt välja ei jõua. Kahes jutustuses („Kõik”, „Üks Wildermuth”) jõudis autori idee mulle isegi enam-vähem pärale, aga see mattus sõnavahu ja tarbetute seoste alla ja lugemisnaudingut pakkus vähe.

Aga üks novellidest — „Samm Gomorra poole” — valmistas üllatuse ja seda tahan kiita. Idee toimis ja fookus oli paigas; lool oli algus, keskpaik ja lõpp. Kulgeb see lugu lühidalt nõnda: pidu on lõppenud, peoperenaine Charlotte saadab ära lahkuvaid külalisi. Vaid üks neiu näib otsivat ettekäänet, et jääda; ta teeb ettepaneku lokaali minna, püüab tõmmata Charlotte’i tähelepanu, korterisse tagasi jõudes avaldab peategelasele armastust.

Huvitav on just peategelase reaktsioon sündmuste arengule. Charlotte püüab korrastada oma mõtteid, ta näeb vaimusilmas seda võimalikku suhet nö. mehelikust vaatepunktist. Tema on see, kellele neiu end pakub, tema osaks oleks pakkuda kindlustunnet ja olla tasakaalukas, rajada kodu, anda tüdrukule edasi oma arusaamist maailmast. Vastutasuks saaks ta piiritu pühendumise. Ta võiks nüüdsest olla defineerija, mitte defineeritav. Ühtäkki näeb ta ka oma abielu Franziga uues ja hoopis selgemas valguses.

Nii et näed siis, täitsa tühja see lugemine ei läinud. Ja selle üle on mul hea meel. Päris huvitav, et see aasta on kuidagi sujuvalt feministliku diskursuse lainel kulgenud, teadlikult ette ma seda küll ei planeerinud.

Karola Karlson Sirbis (19.05.2023) näeb jutukogu suurima väärtusena vaatepunktide paljusust, mis ergutab lugeja meeli ja sunnib teda nende vahel valima. Tundub, et temagi arvates on jutustus „Samm Gomorra poole” selle kogumiku tuumtekst.