Mihkel Muti monograafia on rohkesti tähelepanu saanud. On ka põhjust — see on sõna otseses mõttes üks hoole ja armastusega kirjutatud raamat. Sellele on pühendatud „palju kirju ja joonistusi”, kultuuriajakirjanduse veerud kirendavad kiidusõnadest ja arvustustest.
Viimaseks märgiks, et kõik mõtlevad hetkel Undi peale, oli Teater. Muusika. Kino jaanuarinumber: Valle-Sten Maiste arvustab seal lavastust „Vend Antigone, ema Oidipus”. Ta teeb mõne sõnaga ka lavastusest juttu ja üldiselt tundub, et kiidab — kuigi tuleb ette selliseid mokaotsast pillamisi, mille meeleolust ei saa täpselt aru.
Ta aga kibeleb kohe märkima: tema arvates on iga Undi tekst ühtaegu ka Undist rääkiv tekst. Seetõttu, ole sa lavastaja või kriitik, kui sul ei ole oma personaalset ja kõikehõlmavat Undi-kontseptsiooni, siis parem ära torgi. Ning pühendab suure osa lehekülgedest hoopis sellele, et oma nägemus lauale tõsta ning teiste Undi-mõtestajatega (mingil määral Mihkel Mutiga, aga eriti Maarja Vainoga) pisut vaielda.
Aga olgu sellega kuidas on. Kui raamatu juurde tagasi tulla, siis mulle väga meeldis järgnev koht peatükist „Mati välimus”:
Mati liigutused on ümarapoolsed, kassilikult pehmed, aga ilma viimasele omase varjatud jõulisuseta, samas mitte ka loivalaadselt sahmivad, vaid vägagi ökonoomsed. (lk 293)
Esiteks on see muidugi lihtsalt tore lause, aga kirjeldab üsna täpselt ka raamatu enda stiili. Täpselt nii Mutt Undist kirjutabki: ökonoomse lausestusega (mis on täpne ja kergesti loetav), ei sahmi (kõik sõnad on hoolega kaalutud), pigem mõistvalt kui jõuliselt.
Mihkel Mutt näitab maailma sellisena, nagu see paistis läbi Mati silmade, ja kirjeldab Matit läbi tolleaegse pilgu. Suuri kultuuriteooriaid võivad teised sõnastada, kui soovivad. Eriti kuna Undi suhetest teooriatega räägib Mutt nii:
Unt oli vägagi teoorialembene, aga teooriad olid talle konkreetsete ilmingute, reaalsete inimeste ja elu paremaks mõistmiseks, mitte maailmaideede ja tunnetusvõimaluste üle arutlemiseks. Enn ütleb teoses „Elu võimalikkusest kosmoses”: „Ei taha enam lugeda. Sulen ülitähtsa filosoofi raamatu. Suur mõistuslik konstruktsioon paneb haigutama.” Siin kuuleme Undi enda häält. (lk 83)
Nagu mõneti võib arvata, näeb Mutt Mati Undi elu võtme-episoodina tema Tartu-perioodi, teatriuuendust ja läbikäimist Vahinguga. Sellele eelneva kooliaja ja ülikooliõpingute ülevaade on heas mõttes traditsiooniline elulookirjutus — sorav, aga vaoshoitud. Pisab aga Vanemuise seltskonnal ja Vahingul pildile ilmuda, kui muusad kukuvad inspiratsiooni külvama ja Muti tekst saab hoo sisse. Sünnib „sobivaid lauseid” (see väljend on Undilt endalt):
Oli ju Mati ise mõne aasta eest programmiliselt nõudnud suuremat intensiivsust kõiges, oli tõstnud selle paleuseks? Ja nad olid intensiivsust enda ümber loonud, ja kuidas veel, oli neil ju kambas intensiivsusmeister Vahing oma pideva špiili ja maniakaalse psühhologiseerimisega [—]. See kohutav, kohutav, kohutav intensiivsus …
Nõrgemal isikul oleks katus sõitma läinud. Ka apostlid ise vankusid vahel.
(lk 179)
Muide, ma söön oma mütsi ära, kui see siin ei ole peen vihje Muti enda följetonile „See meeletu, meeletu, meeletu teater”, milles ta esimest korda Unti parodeeris.
Mutt sõnastab muuhulgas teesi, et seitsmekümnendad on kirjanduslikus mõttes Mati kuldaeg ja tema looming kirjasõnas tipneb „Via regiaga” — hilisemad romaanid selleni enam ei küüni. (See muidugi ei pisenda mingil määral tema tööd lavastajana.) Tõesti, pole nagu niimoodi osanud mõelda. See avaldus on tähelepanu pälvinud. Valle-Sten Maiste vaidleb raevukalt vastu. Kivirähk peegeldab tagasi, öeldes (täie lugupidamise juures, tituleerides autorit korduvalt „absoluutseks kõrgliigaks”), et Muti enda hilisema ilukirjandusliku loominguga on sama lugu.
Ma pikemalt ehk ei kirjutakski — seda enam, et olen Undist varemgi juttu teinud. Kokkuvõtteks aga: mul on siiralt hea meel, et selline raamat on ilmunud. Seda võiks ikka ja jälle kätte võtta, et paremaid kohti uuesti üle lugeda. „Liblikas, kes lendas liiga lähedale” teeb Mati Undile au ja loodetavasti vaadatakse seda aastate pärast kui maamärki eesti kirjandusloos.
Traktaat „Vaimsusest kunstis” ilmus trükist 1912. aastal ja seda võib mõneti võtta kui abstraktsionismi manifesti. Kandinsky väidab, et maalikunst areneb aja jooksul vältimatult abstraktsema kujutuslaadi poole, ning et vaataja peaks püüdma kunsti vaistlikult tajuda, mitte otsima selles meeldiv-tuttavlikku. Lisaks sõnastab ta siin oma värviteooria. Ta defineerib olulisemad vastandvärvide paarid, omistab igale värvile iseloomu ja kirjeldab nende mõju üksteisele.
„Punkt ja joon tasapinnal” (1926) käsitleb sarnasel moel tähtsamaid vormielemente.
Mõlemad on olulised ajastudokumendid. Targemaks saab lugeja igal juhul: kas aitavad need mõista Der Blaue Reiteri liikumist või abstraktset kunsti või ehk koguni modernismi üldisemalt.
Teekond värvi ja vormini
Sest Kandinsky esseedest õhkub ajastu meeleolusid: kärsitust, janu uue järele, radikaalsete muutuste ootust. Realism näib olevat ennast ammendanud. Kunst on uuenduseks küps ning samamoodi on ühiskond küps uue kunsti tulekuks. Kandinskyt huvitab, kuidas kunstiteos töötab, selle toimemehhanism; selleks on muidugi tarvis nii kunstnikku kui ka vaatajat. Kunstnik peab teosesse kodeerima sisemise vajaduse (oi, see termin meeldib Kandinskyle väga), vaataja peab aga kunsti vastu võtma, laskma sellel mõjuda.
Kunst, seletab Kandinsky, ei peaks püüdma maailma tõetruult kujutada või vaatajale lugu jutustada. Kunst ei pea olema ilus. See kõik on eilne päev. Kunst peab mõjuma vaataja alateadvusele, tekitama temas õigeid vibratsioone (hingevärelusi). Selleks on kunstnikul kasutada kaks töövahendit: värv ja vorm. Ta peab teadma, milliseid tundmusi tekitab üks värv või kujund ning kuidas need kompositsioonis teineteist mõjutavad.
Vaataja on liialt harjunud otsima [—] pildi „mõtet”, st mingit välist seost pildi osade vahel. Taas on seesama materialistlik ajajärk kogu meie elus ja järelikult ka kunstis vorminud vaataja (ja eriti veel „kunstiasjatundja”) selliseks, et ta ei suuda pilti lihtsalt vaadata ja otsib sellest kõikvõimalikke asju (looduse järeleaimamist, loodust läbi kunstniku temperamendi (niisiis tolle temperamenti), meeleolu, „maalilisust”, anatoomiat, perspektiivi jne). Ainus, mida ta ei tee, on tunnetada pildi enda sise-elu, lasta pildil endale vahetult mõjuda. (Lk 87–88)
Aga veel olulisem on täita teos sisuga.
Kunstnikul peab olema midagi öelda, sest tema ülesanne ei seisne vormi valitsemises, vaid selle sisuga sobitamises. (lk 99)
Lugemismuljed
See on siis Kandinsky esseede teoreetiline külg. Kui aga lugeda Kandinskyt „literatuurselt” — see tähendab sõna, mitte ainult mõtte pärast — siis on ta tõtt-öelda üks paras tüütus.
Artaud’ teooriad võivad olla viimistlemata ja ebarealistlikud, aga ta paelub lugejat fantaasiarikaste nägemustega. Tema tekstidesse on kätketud plahvatuslik impulss, mis muudab need kunstiteoseks omaette.
Stanislavski võlu seevastu on selles, et ta defineerib miskit, mida teatrivõhik võiks ehk pidada defineerimatuks: sõnastab näitlemise mehaanika, annab ette konkreetsed võtted, mille kaudu luua roll, defineerib mõisted, mille kaudu laval toimuv konteksti asetub.
Kandinsky aga paigutub nende kahe vahele, pole ei üks ega teine. Kunstiuuenduslikke mõtteid tal on, aga Artaud’ga võrreldes mõjub ta kuivalt ja dotseerivalt, kordab ennast palju. Ning teisest küljest jääb selgelt subjektiivseks. Tema süstemaatilisus on näiline, tehislik, ta üritab teooriaid kõhutunde pealt põhjendada.
Asi on ju selles, et kunstiteos sünnib ikkagi kunstniku intuitsioonist ja eneseväljenduse tungist (tõsiasi, mida Kandinsky nendes traktaatides tunnistab, hiljem aga veelgi enam tähtsaks peab), mitte seetõttu, et maailmal oleks vaja veel üht rohelist kolmnurka. Ning mina vaatajana võin, aga tõenäoliselt ei pea teadma, kuidas teose vaatlemisel minus tekkivad värelused pildi komponentidega täpselt seotud on.
Kandinsky unistab, et kunst võiks tulevikus olla täppisteadus — kuid annab õnneks endale aru, et sellist uurimissuunda isegi veel ei eksisteeri. (Ka Artaud’ juures, muide, mõjub kõige nõrgemana tema visioon täpsest märkide keelest, milles tulevikus oleks võimalik lavastusi üles kirjutada.)
Nende väljendusvahendite, samuti publiku vastuvõtuvõime edasise arengu korral muutuvad vältimatuks täpsed mõisted, ning ajapikku, mõõtmiste abil, nendeni ka jõutakse. Siin on arvuline väljendus möödapääsmatu. (Lk 135)
Lisaks on mõlemad esseed parasjagu tähtsust täis. Nagu mõttekirjandusele pahatihti omane, keerleb kõik ümber mõistete ja nende defineerimise. On rohkelt sõrendatud teksti, et lugeja ikka kindlasti aru saaks, et nüüdsama on formuleeritud midagi kriitiliselt tähtsat.
Tõlkijad Krista Simson ja Mall Ruiso lisavad imposantsust veelgi juurde saksakeelsete originaalterminitega, mis siin-seal on nurksulgudes alles jäetud. Eks see on filosoofia tõlkimisel tavapärane praktika, ma saan sellest aru. Mõni mõiste on nii oluline, et lugejal tasuks seda tunda; või ehk ei anna tõlge tähendusvarjundit piisavalt täpselt edasi.
Sellest hoolimata on raske muiet tagasi hoida, kui tekst lugejat armulikult valgustab: iga kunstniku kasutatud värv paneb hinge sobivalt [zweckmäßig] vibreerima.
Ilmumisandmed
Vassili Kandinsky. Vaimsusest kunstis, eriti maalikunstis (Über das Geistige in der Kunst, 1912); Punkt ja joon tasapinnal (Punkt und Linie zu Fläche, 1923). Saksa keelest tõlkinud Krista Simson ja Mall Ruiso, toimetanud Katre Ligi, sarja kujundus Jüri Kaarma, ümbrise kujundus Eve Kask, saatesõna Krista Simson ja Peeter Torop. Ilmamaa, 2020. 296 lk.
Julian Barnes. Elizabeth Finch. 2022. Inglise keelest tõlkinud Liisi Rünkla, toimetanud Kirsti Sinissaar, kujundanud Maris Kaskmann. Varrak, 2023. 157 lk.
Võiksin alustada käibetõdemusega, et kõik ümberringi on inglise keelest üleküllastunud. Ei ole kodumaises kultuuriruumis nurka ega õnarust, kuhu poleks pugenud inglise keele peenike kleepuv tolm.
Aga see pole sugugi tingimata halb! Vaatame asja positiivselt ja mõtleme arenguvõimaluste peale.
Kui eesti lugeja töötab regulaarselt kahes keeles tekstidega ning on harjunud infot hankima inglise keeles, siis teoreetiliselt kujuneb tal ju välja vilumus mõlema keele käsitsemisel. Harjutakse kahte keelt võrdlema ja kõrvutama, järjepidev kokkupuude arendab maitset. Kui inglise keelest tõlgitakse palju ja tõlkeid loetakse palju, siis võiks ühtlasi kasvada lugejate nõudlikkus?
Sellises olukorras võiksid eesti-inglise ja inglise-eesti tõlkeküsimused laiemat huvi pakkuda ja neist oleks võimalik rääkida. Lugejaskond, kes saaks aru ja mõtleks kaasa, võiks ju olla üpris suur. Nii et miks ei võiks ajakirjanduses ilmuda rohkem tõlkearvustusi ja tõlkealaseid esseid?
Nojah, ma kukkusin praegu fantaseerima. Ei, siiski — maitse arenemisse ma usun. Hinnata tasub ka head ja täpset inglise keelt, niisamuti nagu me emakeelt väärtustame. Ning tõlkimine on väärt oskus, mida tuleb au sees hoida. Kusjuures — ma pean oma töös aeg-ajalt kahes keeles tarbetekste koostama ning see on äärmiselt õpetlik tegevus. Inglise keeles on lihtne trafaretsustega liialdada ja mitte märgata segaseks jäänud kohti. Kui aga kirjutan seejärel sama jutu eesti keelde ümber, siis kohe on näha, kus algtekst kohendamist vajab. Sedasama juhtub muide ka eesti keelest inglise keelde tõlkides.
Aga nüüd ka Julian Barnesist ja „Elizabeth Finchist”.
Varraku sari „Moodne aeg” on pikalt lugejaid rõõmustanud ja märk stabiilsest kvaliteedist. Eelmise aasta väljaannetest on arvustused esile tõstnud näiteks Maryse Condé „Mangroovi ületamist” ja Emily St. John Mandeli „Klaasist hotelli”. Barnesilt on eesti keelde varem tõlgitud kaks teost, viimati ilmus Dmitri Šostakovitši elust rääkiv „Aja müra”. See romaan tabas hästi nõukogude olusid ja kujutas omal tundlikul moel loovisikute elu ja valikuid keset stalinlikku terrorit — ning oli lugemiselamus, mida siiani meenutan.
Seda huvitavam on, et värskelt ilmunud „Elizabeth Finchis” (tõlkija Liisi Rünkla, toimetanud Kirsti Sinissaar) tõuseb esikohale tõlke probleemistik, varjutades isegi loo enda.
Ei, ma ei salga, lugeda oli huvitav sellegipoolest, sest ka tõlkeküsimustest koorus päris mitu kihti välja. Nendesse tasub veidi süveneda.
Ebatäpsused
„Elizabeth Finchis” on võrdlemisi lihtsaid tõlkelisi ebatäpsusi, mis oleks pidanud toimetajale hõlpsasti silma hakkama. Mõned neist on seotud nimedega: kreeklane Lycurgus → Lykurgos, Jeesuse imeteod Bethanys → Betaanias.
Teised on terminoloogilised: pottsepp on meistrimees, kes ehitab ahjusid, „pottery” on aga keraamika. Rooma riigist välja saadetud piiskopid olid ariaanid, mitte aarialased. Kui keisri kohta öeldakse põlastavalt ”ape in purple”, siis viitab see keiserliku tooga värvile ja peaks olema „purpurit kandev ahv”, mitte „lilla ahv”. Kui sõjaväe toidumoonaks on „supplies of rough wine and biscuit”, siis närivad sõdurid kuivikuid, mitte ei maiusta küpsistega.
James Joyce’i „Finnegans Wake”, kui seda pealkirja üldse tõlkida, peaks olema „Finnegani surnuvalve”, mitte „Finnegani äratus”. (Kiire Wikipedia sirvimine näitab, et teistes keeltes pigem ei tõlgita. Ja see on üks jube kahtlane värk, ma ei julgeks küll torkida: kus on possessiivi ülakoma?)
Stilistika
Lugeja ei pea endale alati teadvustama, et ta loeb tõlget. Palju mõnusam on võtta teksti vahetult, otsekui autor räägikski eesti keeles. Ma julgeks arvata, et see on ka kõige tavapärasem tõlketeksti lugemise viis. Kui algtekst muutub „nähtavaks”, hakkab tõlke tagant ise lugejaga kõnelema, siis on illusiooni tekkinud mõra. Võib-olla peegeldub lauses liialt algkeele struktuur, võib-olla on mõni väljend võõrapärane või ebaloomulik.
Siin on mõned näited lausetest, mis mu huvi äratasid ja mille puhul kerkis üles küsimus originaali ja tõlke vahelisest suhtest.
Ja kuivõrd ma teadsin, et mul on temaga ainult seitsekümmend viis minutit, ei olnud keskendatud mitte ainult minu teemavalik, vaid teatud viisil — ei, täielikult — minu mõtlemine. (lk 37)
Barnesil kõlab lause nõnda: „And because I knew I had only seventy-five minutes with her, it concentrated not just my choice of subject…” Inglise keeles võib sõnaga „it” päris vabalt ringi käia; mõnikord ei viita see üldse millelegi, siin on aga sisuliselt eelneva kõrvallause tähistajaks. Äkki tasuks sama põhimõtet jälgida ka eesti keeles, teha kõrvallausest alus? „Teadmine, et …, andis fookuse/piiritles/pani paika” vms? Või siis lauseosad ringi tõsta.
Olete … anarhist?
Intellektuaalselt võiksin olla. Realistlikult aga, see ei toimiks iial, kui arvesse võtta, milline kõver puit see inimkond on (lk 39)
Komaga eraldatud määrsõna lause alguses („Intellectually,” / „Realistically,”) on nii inglise keel kui üldse olla saab. Kusjuures, Barnesil ütleb Finch hoopis „Intellectually, I see the attraction” — mida oleks saanud tõlkida kui „see mõte meeldib mulle” vms. Teise lause rütm on kuidagi ebaühtlane.
Testament oli olnud sirgjooneline. (lk 46)
Straightforward, eks ole. Aga eesti keeles ütleme me niimoodi pigem inimeste, mitte aga esemete, tekstide või korralduste kohta. Testamendi kirjeldamine sirgjoonelisena toob mulle silme ette hoopis „Tristram Shandy” ja sealsed testamendid, sirg- ja kõverjooned.
Antiooklaste suhtumine Julianusesse oli segane (lk 78)
Algteksti täpsem jälgimine oleks probleemi ära hoidnud („The Antiocheans had given Julian a mixed reception” — „võtsid vastu kaksipidiste tunnetega” vms).
Maogamalcha linna ülevõtmise tagajärjeks oli „vahettegematu tapatalg” (lk 81)
See on see, millest ma eespool rääkisin, kuidas tõlke tagant hakkab paistma algtekst. Aju näeb imelikku sõna, on hetkeks nõutu, seejärel teeb kiire tagasitõlke: „indiscriminate”. (Okei, tegelikult oli „undistinguishing”.) Aga kindlasti oleks olnud ka alternatiive, kasvõi „üleüldine”.
Võiks mõelda, et nii paljude erinevate ettenägemisvahendite kasutamisel pidid ennustajad ja keisrid saama kindlasti toimiva ettekuulutuse, ristviitamiste süsteemiga (lk 82)
Mõte on kaduma läinud: Barnes ütleb „… if only by a system of cross reference”, ehk kasutab terminit kujundlikus tähenduses. No selles mõttes, et kui igaüks viiest ennustusest räägib erinevat juttu, siis võtame neist ühisosa või statistilise keskmise ja käib kah.
Aga kui ta siis oleks piinanud kristlasi peine forte et dure [—] (lk 87)
See on huvitav koht — ma polegi kindel, kuidas oleks õige läheneda. Algne lause ütleb nii: „What if he had then subjected Christians to peine forte et dure …?” Mure on selles, et Barnesi kasutatud prantsusekeelne tsitaat on nimisõnafraas (karm karistus? ränk vaev?), aga Rünkla on proovinud seda tõlkes kasutada määrsõnaliselt. Tsitaati saaks hea tahtmise korral säilitada küll („oleks kristlastele kaela saatnud peine forte et dure’i”), aga võib-olla tasuks hoopis kaaluda sellest loobumist.
Apostata jäi inglise protestantide jaoks „ilmekaks kolliks” (lk 93)
Barnesi väljend „vivid bogeyman” pani ka minu kulme kergitama. Samas on võimalik loominguliselt edasi mõelda: milles saab seisneda kolli ilmekus? Eks vast selles, et ta mõjub ähvardavalt või hirmutavalt.
Kas see selgitab asja? On see kontsentraat või üksnes hajusad pudemed? (lk 118)
Barnesil on see lause puhtalt alliteratsiooni pärast: „Is it distillation or mere dispersal?”. Seda efekti tõlkida on päris keeruline, aga ehk leiduks mingi tugevam või väljendusrikkam vastandite paar, mis teeks autori kavatsuse lugejale selgeks („sellel kohal võiks tekstis üks ilulause olla”). Sõna „kontsentraat” ei mõju hästi.
Ta oli ammugi ära otsustanud, milliselt kauguselt pakuvad talle huvi inimtegevuse harilikud sagedused (lk 129)
„Milliselt kauguselt” on ületõlkimine, sest täpsest väljamõõtmisest ei ole juttu. Algtekst ütleb „She had long ago decided her distanced level of interest in …”, seega Finch räägib, et ta eelistab inimeste toimetamist aupaklikust kaugusest jälgida või sellega distantsi hoida. Bandwidthi/sagedustega on jälle nii, et Barnes tahaks sõnakasutuses sageli kujundlik olla, aga tõlge hästi ei lase. Kussa ronid! Ära üritagi. Me võtame sind sõna-sõnalt ja sulle hakkab see veel meeldima!
Pealegi viitas üks tuvi kohalikule piiskopile imeliselt, millised säilmed kuuluvad pühakule (lk 136)
Minu sisetunne ütleb, et „viidata” saab kõnes või kirjas; konkreetse füüsilise liigutuse kohta oleks parem öelda „osutas” või „näitas kätte”. Aga „imeline viitamine” on sõnapaar, mida iga tudeng ihkaks oma lõputöö juhendajalt kuulda.
Algtekst
Juhtus ka nii, et lugesin mõnd kohta, võrdlesin seda originaaliga ja jäin nõutuks: ehk on hoopis vana Barnes mõttelennuga üle pingutanud ja arusaamatu lause kokku kirjutanud? Äkki mõned hädad hakkavad algtekstist pihta?
Rünkla on teinud teadliku valiku olla tõlkes üsna originaalitruu. Tõlkijal on sellele täielik õigus ja seda valikut ette heita ei saa. Ent kui originaalil mõtteselgusest puudu jääb, on see täpses tõlkes halastamatult näha. Vabama tõlkega saaks suurema pudru ära siluda nii, et eesti lugeja ei saaks arugi.
My affair with Anna lasted a year and more, then succumbed to its inbuilt asymmetry.
Põhimõtteliselt on see „inbuilt” ka üks järjekordne kujundlik sõnakasutus, aga mõjub siiski rohmakana. Ega suhe pole matkaauto, kuhu on midagi sisse ehitatud.
He made them sweat out the wearisome human span for a future chance of paradise instead of being propelled there directly in a turbocharged blast of their own blood.
Tuleb tunnistada, rütmitaju on Barnesil laitmatu: proovi deklameerida ja lause hakkab laulma. Eks see inglise keeles tuleb ka lihtsamalt kätte. Aga sisu on, vabandage, harukordselt loll. Nii jaburat sõnastust märtrisurma kohta annab välja mõelda.
Experts in climate divination concluded that this phenomenon fell into the wonderfully named category of ‘an advisory thunderbolt’.
Loodusõpetuse õpetajad on hea meelega valmis selgitama, mis vahe on ilmal ja kliimal, ja vast nõustuvad, et kliimat ennustusvahendina kasutada on tiba keeruline.
But this time the vision departed ‘in sadness through the curtains of his tent with its head and horn of plenty veiled’.
Kuidas saab nägemuses ilmunud kujul olla korraga „pea ja küllusesarv”, või õigemini, kuidas saab neid niimoodi kõrvuti seada? Ma võin ka kuulutada, et mul on silmad, sokid ja salaunistused — ja räägiksin sealjuures sulatõtt, aga hea kirjanduslik stiil poleks see teps.
Kultuuriliste nüansside tõlkimine
Mõnikord tuleb tõlkida ka mõisteid, millele otsest vastet polegi. Lugeja saab romaanist teada, et britid eristavad kaht kirjatehnika varianti: „cursive” ja „italic”.
Jätame kõrvale kalligraafilise ilukirja; selles vallas peaks neid võtma kui iseseisvaid stiile ning mõlema puhul tuleks omi nüansse ja tavasid järgida. Kui räägime igapäevasest käekirjast, siis peamine erinevus on tähtede kokkusidumise määras; „italic” üldiselt väldib „sabaga” tähtede (g, y, p, d) sidumist järgmisega.
Google’i pildiotsing pakub suures koguses neidsamu kalligraafianäiteid (ja samas, kui räägitakse lihtsalt ilusast käekirjast, siis võivad „cursive” ja „italic” olla ka sünonüümid). Barnes aga ei räägi ilukirja harrastamisest, vaid kirjeldab Finchi päevikusissekandeid. Selles kontekstis võiks neid kirjastiile ette kujutada näiteks sellisena:
Rünkla on need tõlkinud vastavalt kui ‚kalligraafia’ (no mitte päris) ja ‚kaldkiri’ (uhhhhh…). Pigem kasvõi „seotud” ja „poolseotud”?
Tegelikult tuleks aga hoopis autorit hurjutada. Eespool kirjeldatud eristus on täiesti ebaoluline, sest Barnes kirjeldab Finchi käekirja kui “which was midway between cursive and italic”. No tere hommikust! Eesti kirjanikud, esitan teile üleskutse: et võimalikke tõlkijaid rõõmsaks teha, palun mainige oma järgmises romaanis mõnd sellist rooga, mis oleks „koostiselt midagi mulgipudru ja mulgi kapsaste vahepealset”. Just because.
Keiser Julianusest
Romaani sisu pole ma seekord üldse puudutanud, aga jäägu siis niimoodi. Kaks ääremärkust siiski.
Julianus, Rooma riigi viimane paganlik keiser, on inspireerinud ka kodumaiseid autoreid: Finchi lugemisnimekirjast puudub Leo Metsari neljaköiteline (!) romaanitsükkel „Keiser Julianus” (1978, 1983, 1994, 2005). Tunnistan, et olen neist lugenud ainult esimest ja esimese hooga sellest palju ei meenu, mäletan justnagu, et suurem osa süžeest keskendus kõrvaltegelastele.
See-eest on aga mul eredalt meeles autori järelsõna esimesele köitele, mis suure põhjalikkusega (40 lehekülge!) avab sündmuste ajaloolist tausta. Sedasama järelsõna soovitaksin kõhklematult ka lugemiseks „Elizabeth Finchi” kõrvale, et 4. sajandi Rooma impeeriumist rohkem teada saada.
Teise soovituse jagan veel. Põhimõtteliselt võiks öelda, et „Elizabeth Finch” on romaan ebaõnnestumisest. Keiser Julianus püüab taas au sisse tõsta Rooma jumalate panteoni ja kukub selles läbi; peategelane Neil lappab oma õppejõu päevikuid nii- ja naapidi, aga midagi käegakatsutavat sellest suurest uurimistööst ei sünni.
Just läbikukkumisele ongi pühendatud Vikerkaare jaanuarinumber; sealt saab lugeda ärafeilimistest nii kunstis, muusikakriitikas, vaimses tervises kui ka ühistranspordi planeerimises.
Manni lugemisblogi ütleb, et Barnes on Elizabeth Finchi kirjutanud täiesti tabamatuks kujuks, ja leiab selle olevat ka kirjanduslikult põhjendatud — aga filosoofilis-ajalooline kõrvalepõige Julianuse elulukku ei anna romaanile midagi juurde ja võiks pigem olemata olla.
Saulius Tomas Kondrotas. Päikeseloojangute kollektsionäär ja teisi jutte (Kolekcionierius). 2020. Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak, toimetanud Katrin Kern. Salv, 2023. 311 lk.
Tiiu Sandrakult ja kirjastuselt Salv on meieni jõudnud tõeline maiuspala: leedu kirjaniku Saulius Tomas Kondrotase kogutud novellid, kokku 26 jutustust aastatest 1977–2004, mis annavad lugejale ülevaate tervest kirjaniku loometeest.
Kondrotase looming ei ole kuigi mahukas ja jääb suures osas seitsmekümnendatesse ja kaheksakümnendatesse aastatesse. Oma põlvkonna autorite hulgas aga loetakse teda üheks silmapaistvamaks. Kirjanikudebüüdi tegi ta 1977. a. novellikoguga „Piirideta maailm” („Pasaulis be ribų”) ja tema tuntuim teos on romaan „Mao pilk” („Žalčio žvilgsnis”, 1979). 1986. aastal põgenes ta Läände, töötas raadios Vaba Euroopa ning on sestsaadik elanud peamiselt Ühendriikides.
Esmamulje
Kaks tõsiasja saavad lugejale üpris kiiresti selgeks. Esiteks, Kondrotas on tõesti üks omamoodi frukt; ja teiseks, Leedu on piisavalt teistsugune kultuuriruum, kui seal niisugust kirjandust luuakse. Ei kujuta ette, et need lood võiks sündida eesti autori sulest ja ei oska siia ka eesti kirjandusest midagi võrreldavat kõrvale asetada.
Kuigi ei saa välistada, et Kondrotas on ka leedu kirjanduse kontekstis unikaalne nähtus.
Kondrotase maailmadest kumab läbi ääretu Leedu suurvürstiriik ja tema tekstides on iidsete lugulaulude mõõde. Kõik on üleelusuurune. Süžeede ajaline ulatus võib olla mitukümmend aastat või lausa mitu põlvkonda. Jutustuste tegelasi viivad liikvele suured jõud: nad näevad vanade ettekuulutuste täitumist, püüavad mõista maailma olemust või saavutavad surematuse. Juhtuvad imed, mis raputavad inimesi ja panevad nad muutma oma patust meelt; või haarab neid hirm ettemääratuse ees, nii suur, et muudab inimese sisalikuks. Kui keegi on õnnetu, siis ikka saatuslikult ja terveks eluks.
„Sa lihtsalt oled harjunud ootama, isegi teadmata, mida. Inimese elu on seatud nagu neli aastaaega. Rõõm vastab suvele. Aga ülejäänud kolm aastaaega on külmad, lörtsised, märjad ja sünged. Niisama palju on ka meis süngeid tundeid,” vastas Varšas ja ma mõistsin, et ta midagi rohkem ei tea ega saa mind aidata. (Lk 65)
Efekti võimendab asjaolu, et Kondrotas võimalusel väldib novellide tegevustiku ajalist määratlemist; kui ei oleks mõnd harva viidet tehnikale (nt. sõidetakse autoga), siis võiks tegevus toimuda ükskõik millal, vahest ei oskaks sajanditki määratleda. Lugeja leiab end ajatus maailmas, kus talle üleliigseid orientiire ei anta, esiplaanil on lugu ise.
Kui sellele väljaandele midagi ette heita, siis iga novelli juures oleks võinud olla algse ilmumise aasta. Kui aastaarvud puudusid originaalväljaandes, oleks need saanud eesti väljaandes omaalgatuslikult lisada. Jutustuste puhul, mis on sisult teineteisega seotud — „Cornelius Jedermanni mured” ja „Teine versioon”, samasuguse paarina ka „Kuidas minu vaarisa naases õigluse teele” ja „Hallid kivid, valged juured” — tekib lugejal küsimus, kas need lood ongi komponeeritud tervikliku tsüklina või on autor samade motiivide juurde erinevatel aegadel pöördunud.
Lugejad võivad puudust tunda ka saatesõnast, arvestades Kondrotase vähest esindatust eesti keeles.
Mitmekülgne autor
Lugude ampluaa on üllatavalt lai. „Talvine sõjaretk”, näiteks, on ulmesse kalduv fantaasiasööst: New Yorgi ja New Jersey osariigid lähevad teineteise vastu sõtta, relvadeks muusikariistad ja ahvipärdikud. Leidub müütilist-müstilist ainest; lugeja kohtub personifitseeritud loodusega, näiteks jõgi-naise Dubysa näol.
Kondrotas ei tee loo tuumani jõudmist alati lihtsaks. Mõnes novellis on allegooria nii paks, et lugejale jääbki mõistatuseks, kas autor ironiseerib või mitte. Raamatu lõpuosas kanduvad lood juba otsesõnu absurdi.
Novellis „Teine versioon” aga avaldub eredalt Kondrotas kui filosoof: see on mõtisklus õnne olemusest ja õnnemasina võimalikkusest. Mida teeks diktaator õnnemasinaga? Kas Kristus oli õnnemasin? Kas õnnemasin saab õnne juurde luua, või toimiks see koorelahutaja põhimõttel, eraldades õnne õnnetusest?
„Teie õde võib mõista,” sõnas ta. „Õnnetu olemine on tema loomulik, võib öelda, et kaasasündinud seisund. Aga teie tahtsite ära võtta seda, mis moodustas tema elu, tema isiksuse olemuse. See on sama, nagu ühel päeval keegi mõtleks välja, et ühe käe või ühe jalaga elamine on parem kui kahega, ja prooviks inimestel kasutud jäsemed ära lõigata. Mõistagi kutsuks see protesti esile. Selge, et teie õde kaitses ennast.” (lk 135)
Samavõrd erinevad on viisid, kuidas autor jutustusi lõpetab. „Vana maja” on igati ootuspärase struktuuriga, lugejale antakse selgitus ja otsad sõlmitakse kokku. Teinekord viskab autor lugejale mõistatamiseks veel viimase märgi („Päike jõudis uusima kalendri järgi Tuleajastusse.”) või loobub kokkuvõttest täiesti („Vaat nii.”), otsekui sellega öeldes, et maailma ratsionaalselt kokku võtta ongi tulutu üritus.
Jutustus „Kaoliin” mõjub piretraualikult: terve lugu on kätketud ühteainsasse motiivi ja selle motiivi sõnadesse valamisega autor ka lõpetab („Sest too mees nägi asju ikka ainult niisugustena, nagu need olid talle paistnud kõige esimesel korral.”). Nii mõnigi lugu lõpeb väikese jutustajapositsiooni nihkega, otsekui vanahiina mõistuloos, kus sündmustele järgneb jutustaja kommentaar või manitsus.
Kokkuvõtteks
Räägitakse, et lühiproosat on riskantne välja anda: rahvas ei kipu eriti ostma, eelistatakse ikka romaane. Seega tasub olla tänulik, et meie raamaturiiulid on väärt autoriga rikastunud. Kondrotasega tasub kindlasti tutvuda ning mitte ainult eksootika pärast (kui tihti meil ikka leedu kirjandust avaldatakse), vaid ka selleks, et lasta end kanda autori omanäolisel fantaasial.
Lääne-Virumaa keskraamatukogu kollektiiv leiab, et ükskõik, kas nimetada neid lugusid muinasjuttudeks, seiklusjuttudeks või draamaks, kaasahaaravad on need igatahes; Kondrotase kui “raske kirjaniku” kuulsus on aga õigustatud.
Mõnikord tundus Eerole pärast luuletuse lõpetamist, et ta on suutnud väljendada kogu oma elukontseptsiooni sellel päeval, öelnud viie reaga kõik, mis tal maailma kohta veel öelda on. Kuid hiljem leidis ta vaid tuttavaid tähti tuttaval paberil. Siis valdas teda masendus, et luule väljendusvahendid on nii piiratud. Ta kadestas neid kunste, mis on seotud kehaga, häälega, värviga. Kus tungitakse elu sisse, vaadatakse silma, karjutakse, muudetakse kuju, kaotakse ära, käiakse teises maailmas. Kus kunsti haardest ei pääse. Nagu teatris, kus pannakse rusikas nina alla ja lastakse valgust silma, nagu kinos, kust seansi ajal on piinlik lahkuda, nagu muusikas, mis mõjub vegetatiivsele närvisüsteemile juba üksnes oma lärmiga ja paneb seda rohkem sipelgaid mööda selga jooksma, mida enam on orkestrante või lauljaid. Aga luule vaikib. Suletuna raamatutesse, mida peab avama. Avama heatahtlikult. Kaasa looma. Siis hakkab rääkima, siis soojendab.
Kui on vaja mõnd mõttetera kultuuri või kirjanduse kohta, siis Mati Unt ikka aitab.