Postitused

Võluvalt mitmekihiline probleem: Julian Barnesi „Elizabeth Finchi” tõlkest

Kass Roosi tumerohelisel diivanil koos raamatuga.

Julian Barnes. Elizabeth Finch. 2022. Inglise keelest tõlkinud Liisi Rünkla, toimetanud Kirsti Sinissaar, kujundanud Maris Kaskmann. Varrak, 2023. 157 lk.

Võiksin alustada käibetõdemusega, et kõik ümberringi on inglise keelest üleküllastunud. Ei ole kodumaises kultuuriruumis nurka ega õnarust, kuhu poleks pugenud inglise keele peenike kleepuv tolm.

Aga see pole sugugi tingimata halb! Vaatame asja positiivselt ja mõtleme arenguvõimaluste peale.

Kui eesti lugeja töötab regulaarselt kahes keeles tekstidega ning on harjunud infot hankima inglise keeles, siis teoreetiliselt kujuneb tal ju välja vilumus mõlema keele käsitsemisel. Harjutakse kahte keelt võrdlema ja kõrvutama, järjepidev kokkupuude arendab maitset. Kui inglise keelest tõlgitakse palju ja tõlkeid loetakse palju, siis võiks ühtlasi kasvada lugejate nõudlikkus?

Sellises olukorras võiksid eesti-inglise ja inglise-eesti tõlkeküsimused laiemat huvi pakkuda ja neist oleks võimalik rääkida. Lugejaskond, kes saaks aru ja mõtleks kaasa, võiks ju olla üpris suur. Nii et miks ei võiks ajakirjanduses ilmuda rohkem tõlkearvustusi ja tõlkealaseid esseid?

Nojah, ma kukkusin praegu fantaseerima. Ei, siiski — maitse arenemisse ma usun. Hinnata tasub ka head ja täpset inglise keelt, niisamuti nagu me emakeelt väärtustame. Ning tõlkimine on väärt oskus, mida tuleb au sees hoida. Kusjuures — ma pean oma töös aeg-ajalt kahes keeles tarbetekste koostama ning see on äärmiselt õpetlik tegevus. Inglise keeles on lihtne trafaretsustega liialdada ja mitte märgata segaseks jäänud kohti. Kui aga kirjutan seejärel sama jutu eesti keelde ümber, siis kohe on näha, kus algtekst kohendamist vajab. Sedasama juhtub muide ka eesti keelest inglise keelde tõlkides.

Aga nüüd ka Julian Barnesist ja „Elizabeth Finchist”.

Varraku sari „Moodne aeg” on pikalt lugejaid rõõmustanud ja märk stabiilsest kvaliteedist. Eelmise aasta väljaannetest on arvustused esile tõstnud näiteks Maryse Condé „Mangroovi ületamist” ja Emily St. John Mandeli „Klaasist hotelli”. Barnesilt on eesti keelde varem tõlgitud kaks teost, viimati ilmus Dmitri Šostakovitši elust rääkiv „Aja müra”. See romaan tabas hästi nõukogude olusid ja kujutas omal tundlikul moel loovisikute elu ja valikuid keset stalinlikku terrorit — ning oli lugemiselamus, mida siiani meenutan.

Seda huvitavam on, et värskelt ilmunud „Elizabeth Finchis” (tõlkija Liisi Rünkla, toimetanud Kirsti Sinissaar) tõuseb esikohale tõlke probleemistik, varjutades isegi loo enda.

Ei, ma ei salga, lugeda oli huvitav sellegipoolest, sest ka tõlkeküsimustest koorus päris mitu kihti välja. Nendesse tasub veidi süveneda.

Ebatäpsused

„Elizabeth Finchis” on võrdlemisi lihtsaid tõlkelisi ebatäpsusi, mis oleks pidanud toimetajale hõlpsasti silma hakkama. Mõned neist on seotud nimedega: kreeklane Lycurgus → Lykurgos, Jeesuse imeteod Bethanys → Betaanias.

Teised on terminoloogilised: pottsepp on meistrimees, kes ehitab ahjusid, „pottery” on aga keraamika. Rooma riigist välja saadetud piiskopid olid ariaanid, mitte aarialased. Kui keisri kohta öeldakse põlastavalt ”ape in purple”, siis viitab see keiserliku tooga värvile ja peaks olema „purpurit kandev ahv”, mitte „lilla ahv”. Kui sõjaväe toidumoonaks on „supplies of rough wine and biscuit”, siis närivad sõdurid kuivikuid, mitte ei maiusta küpsistega.

James Joyce’i „Finnegans Wake”, kui seda pealkirja üldse tõlkida, peaks olema „Finnegani surnuvalve”, mitte „Finnegani äratus”. (Kiire Wikipedia sirvimine näitab, et teistes keeltes pigem ei tõlgita. Ja see on üks jube kahtlane värk, ma ei julgeks küll torkida: kus on possessiivi ülakoma?)

Stilistika

Lugeja ei pea endale alati teadvustama, et ta loeb tõlget. Palju mõnusam on võtta teksti vahetult, otsekui autor räägikski eesti keeles. Ma julgeks arvata, et see on ka kõige tavapärasem tõlketeksti lugemise viis. Kui algtekst muutub „nähtavaks”, hakkab tõlke tagant ise lugejaga kõnelema, siis on illusiooni tekkinud mõra. Võib-olla peegeldub lauses liialt algkeele struktuur, võib-olla on mõni väljend võõrapärane või ebaloomulik.

Siin on mõned näited lausetest, mis mu huvi äratasid ja mille puhul kerkis üles küsimus originaali ja tõlke vahelisest suhtest.

Ja kuivõrd ma teadsin, et mul on temaga ainult seitsekümmend viis minutit, ei olnud keskendatud mitte ainult minu teemavalik, vaid teatud viisil — ei, täielikult — minu mõtlemine. (lk 37)

Barnesil kõlab lause nõnda: „And because I knew I had only seventy-five minutes with her, it concentrated not just my choice of subject…” Inglise keeles võib sõnaga „it” päris vabalt ringi käia; mõnikord ei viita see üldse millelegi, siin on aga sisuliselt eelneva kõrvallause tähistajaks. Äkki tasuks sama põhimõtet jälgida ka eesti keeles, teha kõrvallausest alus? „Teadmine, et …, andis fookuse/piiritles/pani paika” vms? Või siis lauseosad ringi tõsta.

Olete … anarhist?
Intellektuaalselt võiksin olla. Realistlikult aga, see ei toimiks iial, kui arvesse võtta, milline kõver puit see inimkond on (lk 39)

Komaga eraldatud määrsõna lause alguses („Intellectually,” / „Realistically,”) on nii inglise keel kui üldse olla saab. Kusjuures, Barnesil ütleb Finch hoopis „Intellectually, I see the attraction” — mida oleks saanud tõlkida kui „see mõte meeldib mulle” vms. Teise lause rütm on kuidagi ebaühtlane.

Testament oli olnud sirgjooneline. (lk 46)

Straightforward, eks ole. Aga eesti keeles ütleme me niimoodi pigem inimeste, mitte aga esemete, tekstide või korralduste kohta. Testamendi kirjeldamine sirgjoonelisena toob mulle silme ette hoopis „Tristram Shandy” ja sealsed testamendid, sirg- ja kõverjooned.

Antiooklaste suhtumine Julianusesse oli segane (lk 78)

Algteksti täpsem jälgimine oleks probleemi ära hoidnud („The Antiocheans had given Julian a mixed reception” — „võtsid vastu kaksipidiste tunnetega” vms).

Maogamalcha linna ülevõtmise tagajärjeks oli „vahettegematu tapatalg” (lk 81)

See on see, millest ma eespool rääkisin, kuidas tõlke tagant hakkab paistma algtekst. Aju näeb imelikku sõna, on hetkeks nõutu, seejärel teeb kiire tagasitõlke: „indiscriminate”. (Okei, tegelikult oli „undistinguishing”.) Aga kindlasti oleks olnud ka alternatiive, kasvõi „üleüldine”.

Võiks mõelda, et nii paljude erinevate ettenägemisvahendite kasutamisel pidid ennustajad ja keisrid saama kindlasti toimiva ettekuulutuse, ristviitamiste süsteemiga (lk 82)

Mõte on kaduma läinud: Barnes ütleb „… if only by a system of cross reference”, ehk kasutab terminit kujundlikus tähenduses. No selles mõttes, et kui igaüks viiest ennustusest räägib erinevat juttu, siis võtame neist ühisosa või statistilise keskmise ja käib kah.

Aga kui ta siis oleks piinanud kristlasi peine forte et dure [—] (lk 87)

See on huvitav koht — ma polegi kindel, kuidas oleks õige läheneda. Algne lause ütleb nii: „What if he had then subjected Christians to peine forte et dure …?” Mure on selles, et Barnesi kasutatud prantsusekeelne tsitaat on nimisõnafraas (karm karistus? ränk vaev?), aga Rünkla on proovinud seda tõlkes kasutada määrsõnaliselt. Tsitaati saaks hea tahtmise korral säilitada küll („oleks kristlastele kaela saatnud peine forte et dure’i”), aga võib-olla tasuks hoopis kaaluda sellest loobumist.

Apostata jäi inglise protestantide jaoks „ilmekaks kolliks” (lk 93)

Barnesi väljend „vivid bogeyman” pani ka minu kulme kergitama. Samas on võimalik loominguliselt edasi mõelda: milles saab seisneda kolli ilmekus? Eks vast selles, et ta mõjub ähvardavalt või hirmutavalt.

Kas see selgitab asja? On see kontsentraat või üksnes hajusad pudemed? (lk 118)

Barnesil on see lause puhtalt alliteratsiooni pärast: „Is it distillation or mere dispersal?”. Seda efekti tõlkida on päris keeruline, aga ehk leiduks mingi tugevam või väljendusrikkam vastandite paar, mis teeks autori kavatsuse lugejale selgeks („sellel kohal võiks tekstis üks ilulause olla”). Sõna „kontsentraat” ei mõju hästi.

Ta oli ammugi ära otsustanud, milliselt kauguselt pakuvad talle huvi inimtegevuse harilikud sagedused (lk 129)

„Milliselt kauguselt” on ületõlkimine, sest täpsest väljamõõtmisest ei ole juttu. Algtekst ütleb „She had long ago decided her distanced level of interest in …”, seega Finch räägib, et ta eelistab inimeste toimetamist aupaklikust kaugusest jälgida või sellega distantsi hoida. Bandwidthi/sagedustega on jälle nii, et Barnes tahaks sõnakasutuses sageli kujundlik olla, aga tõlge hästi ei lase. Kussa ronid! Ära üritagi. Me võtame sind sõna-sõnalt ja sulle hakkab see veel meeldima!

Pealegi viitas üks tuvi kohalikule piiskopile imeliselt, millised säilmed kuuluvad pühakule (lk 136)

Minu sisetunne ütleb, et „viidata” saab kõnes või kirjas; konkreetse füüsilise liigutuse kohta oleks parem öelda „osutas” või „näitas kätte”. Aga „imeline viitamine” on sõnapaar, mida iga tudeng ihkaks oma lõputöö juhendajalt kuulda.

Algtekst

Juhtus ka nii, et lugesin mõnd kohta, võrdlesin seda originaaliga ja jäin nõutuks: ehk on hoopis vana Barnes mõttelennuga üle pingutanud ja arusaamatu lause kokku kirjutanud? Äkki mõned hädad hakkavad algtekstist pihta?

Rünkla on teinud teadliku valiku olla tõlkes üsna originaalitruu. Tõlkijal on sellele täielik õigus ja seda valikut ette heita ei saa. Ent kui originaalil mõtteselgusest puudu jääb, on see täpses tõlkes halastamatult näha. Vabama tõlkega saaks suurema pudru ära siluda nii, et eesti lugeja ei saaks arugi.

My affair with Anna lasted a year and more, then succumbed to its inbuilt asymmetry.

Põhimõtteliselt on see „inbuilt” ka üks järjekordne kujundlik sõnakasutus, aga mõjub siiski rohmakana. Ega suhe pole matkaauto, kuhu on midagi sisse ehitatud.

He made them sweat out the wearisome human span for a future chance of paradise instead of being propelled there directly in a turbocharged blast of their own blood.

Tuleb tunnistada, rütmitaju on Barnesil laitmatu: proovi deklameerida ja lause hakkab laulma. Eks see inglise keeles tuleb ka lihtsamalt kätte. Aga sisu on, vabandage, harukordselt loll. Nii jaburat sõnastust märtrisurma kohta annab välja mõelda.

Experts in climate divination concluded that this phenomenon fell into the wonderfully named category of ‘an advisory thunderbolt’.

Loodusõpetuse õpetajad on hea meelega valmis selgitama, mis vahe on ilmal ja kliimal, ja vast nõustuvad, et kliimat ennustusvahendina kasutada on tiba keeruline.

But this time the vision departed ‘in sadness through the curtains of his tent with its head and horn of plenty veiled’.

Kuidas saab nägemuses ilmunud kujul olla korraga „pea ja küllusesarv”, või õigemini, kuidas saab neid niimoodi kõrvuti seada? Ma võin ka kuulutada, et mul on silmad, sokid ja salaunistused — ja räägiksin sealjuures sulatõtt, aga hea kirjanduslik stiil poleks see teps.

Kultuuriliste nüansside tõlkimine

Mõnikord tuleb tõlkida ka mõisteid, millele otsest vastet polegi. Lugeja saab romaanist teada, et britid eristavad kaht kirjatehnika varianti: „cursive” ja „italic”.

Jätame kõrvale kalligraafilise ilukirja; selles vallas peaks neid võtma kui iseseisvaid stiile ning mõlema puhul tuleks omi nüansse ja tavasid järgida. Kui räägime igapäevasest käekirjast, siis peamine erinevus on tähtede kokkusidumise määras; „italic” üldiselt väldib „sabaga” tähtede (g, y, p, d) sidumist järgmisega.

Google’i pildiotsing pakub suures koguses neidsamu kalligraafianäiteid (ja samas, kui räägitakse lihtsalt ilusast käekirjast, siis võivad „cursive” ja „italic” olla ka sünonüümid). Barnes aga ei räägi ilukirja harrastamisest, vaid kirjeldab Finchi päevikusissekandeid. Selles kontekstis võiks neid kirjastiile ette kujutada näiteks sellisena:

Cursive hand
Cursive hand
Italic hanf
Italic hand

Rünkla on need tõlkinud vastavalt kui ‚kalligraafia’ (no mitte päris) ja ‚kaldkiri’ (uhhhhh…). Pigem kasvõi „seotud” ja „poolseotud”?

Tegelikult tuleks aga hoopis autorit hurjutada. Eespool kirjeldatud eristus on täiesti ebaoluline, sest Barnes kirjeldab Finchi käekirja kui “which was midway between cursive and italic”. No tere hommikust! Eesti kirjanikud, esitan teile üleskutse: et võimalikke tõlkijaid rõõmsaks teha, palun mainige oma järgmises romaanis mõnd sellist rooga, mis oleks „koostiselt midagi mulgipudru ja mulgi kapsaste vahepealset”. Just because.

Keiser Julianusest

Romaani sisu pole ma seekord üldse puudutanud, aga jäägu siis niimoodi. Kaks ääremärkust siiski.

Julianus, Rooma riigi viimane paganlik keiser, on inspireerinud ka kodumaiseid autoreid: Finchi lugemisnimekirjast puudub Leo Metsari neljaköiteline (!) romaanitsükkel „Keiser Julianus” (1978, 1983, 1994, 2005). Tunnistan, et olen neist lugenud ainult esimest ja esimese hooga sellest palju ei meenu, mäletan justnagu, et suurem osa süžeest keskendus kõrvaltegelastele.

See-eest on aga mul eredalt meeles autori järelsõna esimesele köitele, mis suure põhjalikkusega (40 lehekülge!) avab sündmuste ajaloolist tausta. Sedasama järelsõna soovitaksin kõhklematult ka lugemiseks „Elizabeth Finchi” kõrvale, et 4. sajandi Rooma impeeriumist rohkem teada saada.

Teise soovituse jagan veel. Põhimõtteliselt võiks öelda, et „Elizabeth Finch” on romaan ebaõnnestumisest. Keiser Julianus püüab taas au sisse tõsta Rooma jumalate panteoni ja kukub selles läbi; peategelane Neil lappab oma õppejõu päevikuid nii- ja naapidi, aga midagi käegakatsutavat sellest suurest uurimistööst ei sünni.

Just läbikukkumisele ongi pühendatud Vikerkaare jaanuarinumber; sealt saab lugeda ärafeilimistest nii kunstis, muusikakriitikas, vaimses tervises kui ka ühistranspordi planeerimises.

Teised kirjutavad

Loetu kaja näeb „Elizabeth Finchi” juures sarnasusi romaaniga „Kui on lõpp”; mõlemad räägivad aja tajumisest ja ajaloolisest mälust.

Manni lugemisblogi ütleb, et Barnes on Elizabeth Finchi kirjutanud täiesti tabamatuks kujuks, ja leiab selle olevat ka kirjanduslikult põhjendatud — aga filosoofilis-ajalooline kõrvalepõige Julianuse elulukku ei anna romaanile midagi juurde ja võiks pigem olemata olla.

Saulius Tomas Kondrotas. Päikeseloojangute kollektsionäär ja teisi jutte.

Raamat koos plekk-karbiga, mis viitab nii leedukeelse väljaande kujundusele kui kogumiku nimiloole.

Saulius Tomas Kondrotas. Päikeseloojangute kollektsionäär ja teisi jutte (Kolekcionierius). 2020. Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak, toimetanud Katrin Kern. Salv, 2023. 311 lk.

Tiiu Sandrakult ja kirjastuselt Salv on meieni jõudnud tõeline maiuspala: leedu kirjaniku Saulius Tomas Kondrotase kogutud novellid, kokku 26 jutustust aastatest 1977–2004, mis annavad lugejale ülevaate tervest kirjaniku loometeest.

Kondrotase looming ei ole kuigi mahukas ja jääb suures osas seitsmekümnendatesse ja kaheksakümnendatesse aastatesse. Oma põlvkonna autorite hulgas aga loetakse teda üheks silmapaistvamaks. Kirjanikudebüüdi tegi ta 1977. a. novellikoguga „Piirideta maailm” („Pasaulis be ribų”) ja tema tuntuim teos on romaan „Mao pilk” („Žalčio žvilgsnis”, 1979). 1986. aastal põgenes ta Läände, töötas raadios Vaba Euroopa ning on sestsaadik elanud peamiselt Ühendriikides.

Esmamulje

Kaks tõsiasja saavad lugejale üpris kiiresti selgeks. Esiteks, Kondrotas on tõesti üks omamoodi frukt; ja teiseks, Leedu on piisavalt teistsugune kultuuriruum, kui seal niisugust kirjandust luuakse. Ei kujuta ette, et need lood võiks sündida eesti autori sulest ja ei oska siia ka eesti kirjandusest midagi võrreldavat kõrvale asetada.

Kuigi ei saa välistada, et Kondrotas on ka leedu kirjanduse kontekstis unikaalne nähtus.

Kondrotase maailmadest kumab läbi ääretu Leedu suurvürstiriik ja tema tekstides on iidsete lugulaulude mõõde. Kõik on üleelusuurune. Süžeede ajaline ulatus võib olla mitukümmend aastat või lausa mitu põlvkonda. Jutustuste tegelasi viivad liikvele suured jõud: nad näevad vanade ettekuulutuste täitumist, püüavad mõista maailma olemust või saavutavad surematuse. Juhtuvad imed, mis raputavad inimesi ja panevad nad muutma oma patust meelt; või haarab neid hirm ettemääratuse ees, nii suur, et muudab inimese sisalikuks. Kui keegi on õnnetu, siis ikka saatuslikult ja terveks eluks.

„Sa lihtsalt oled harjunud ootama, isegi teadmata, mida. Inimese elu on seatud nagu neli aastaaega. Rõõm vastab suvele. Aga ülejäänud kolm aastaaega on külmad, lörtsised, märjad ja sünged. Niisama palju on ka meis süngeid tundeid,” vastas Varšas ja ma mõistsin, et ta midagi rohkem ei tea ega saa mind aidata. (Lk 65)

Efekti võimendab asjaolu, et Kondrotas võimalusel väldib novellide tegevustiku ajalist määratlemist; kui ei oleks mõnd harva viidet tehnikale (nt. sõidetakse autoga), siis võiks tegevus toimuda ükskõik millal, vahest ei oskaks sajanditki määratleda. Lugeja leiab end ajatus maailmas, kus talle üleliigseid orientiire ei anta, esiplaanil on lugu ise.

Kui sellele väljaandele midagi ette heita, siis iga novelli juures oleks võinud olla algse ilmumise aasta. Kui aastaarvud puudusid originaalväljaandes, oleks need saanud eesti väljaandes omaalgatuslikult lisada. Jutustuste puhul, mis on sisult teineteisega seotud — „Cornelius Jedermanni mured” ja „Teine versioon”, samasuguse paarina ka „Kuidas minu vaarisa naases õigluse teele” ja „Hallid kivid, valged juured” — tekib lugejal küsimus, kas need lood ongi komponeeritud tervikliku tsüklina või on autor samade motiivide juurde erinevatel aegadel pöördunud.

Lugejad võivad puudust tunda ka saatesõnast, arvestades Kondrotase vähest esindatust eesti keeles.

Mitmekülgne autor

Lugude ampluaa on üllatavalt lai. „Talvine sõjaretk”, näiteks, on ulmesse kalduv fantaasiasööst: New Yorgi ja New Jersey osariigid lähevad teineteise vastu sõtta, relvadeks muusikariistad ja ahvipärdikud. Leidub müütilist-müstilist ainest; lugeja kohtub personifitseeritud loodusega, näiteks jõgi-naise Dubysa näol.

Kondrotas ei tee loo tuumani jõudmist alati lihtsaks. Mõnes novellis on allegooria nii paks, et lugejale jääbki mõistatuseks, kas autor ironiseerib või mitte. Raamatu lõpuosas kanduvad lood juba otsesõnu absurdi.

Novellis „Teine versioon” aga avaldub eredalt Kondrotas kui filosoof: see on mõtisklus õnne olemusest ja õnnemasina võimalikkusest. Mida teeks diktaator õnnemasinaga? Kas Kristus oli õnnemasin? Kas õnnemasin saab õnne juurde luua, või toimiks see koorelahutaja põhimõttel, eraldades õnne õnnetusest?

„Teie õde võib mõista,” sõnas ta. „Õnnetu olemine on tema loomulik, võib öelda, et kaasasündinud seisund. Aga teie tahtsite ära võtta seda, mis moodustas tema elu, tema isiksuse olemuse. See on sama, nagu ühel päeval keegi mõtleks välja, et ühe käe või ühe jalaga elamine on parem kui kahega, ja prooviks inimestel kasutud jäsemed ära lõigata. Mõistagi kutsuks see protesti esile. Selge, et teie õde kaitses ennast.” (lk 135)

Samavõrd erinevad on viisid, kuidas autor jutustusi lõpetab. „Vana maja” on igati ootuspärase struktuuriga, lugejale antakse selgitus ja otsad sõlmitakse kokku. Teinekord viskab autor lugejale mõistatamiseks veel viimase märgi („Päike jõudis uusima kalendri järgi Tuleajastusse.”) või loobub kokkuvõttest täiesti („Vaat nii.”), otsekui sellega öeldes, et maailma ratsionaalselt kokku võtta ongi tulutu üritus.

Jutustus „Kaoliin” mõjub piretraualikult: terve lugu on kätketud ühteainsasse motiivi ja selle motiivi sõnadesse valamisega autor ka lõpetab („Sest too mees nägi asju ikka ainult niisugustena, nagu need olid talle paistnud kõige esimesel korral.”). Nii mõnigi lugu lõpeb väikese jutustajapositsiooni nihkega, otsekui vanahiina mõistuloos, kus sündmustele järgneb jutustaja kommentaar või manitsus.

Kokkuvõtteks

Räägitakse, et lühiproosat on riskantne välja anda: rahvas ei kipu eriti ostma, eelistatakse ikka romaane. Seega tasub olla tänulik, et meie raamaturiiulid on väärt autoriga rikastunud. Kondrotasega tasub kindlasti tutvuda ning mitte ainult eksootika pärast (kui tihti meil ikka leedu kirjandust avaldatakse), vaid ka selleks, et lasta end kanda autori omanäolisel fantaasial.

Lisainfot

Jūratė Čerškutė. A Collection That Has Changed the Notion of Literature. Vilnius Review, 17.11.2020.

Lääne-Virumaa keskraamatukogu kollektiiv leiab, et ükskõik, kas nimetada neid lugusid muinasjuttudeks, seiklusjuttudeks või draamaks, kaasahaaravad on need igatahes; Kondrotase kui “raske kirjaniku” kuulsus on aga õigustatud.

Sehkendaja kirjeldab, mis tunded teda valdasid: „Sa haarad hästi ritta pandud sõnu, kirjeldusi, su ajus hakkab miski tööle [—], just see tekitabki hea tunde ja on põhjus, miks ma loen.”

Raamat keset jõulutulesid

Head eesti kirjanduse päeva!

Mõnikord tundus Eerole pärast luuletuse lõpetamist, et ta on suutnud väljendada kogu oma elukontseptsiooni sellel päeval, öelnud viie reaga kõik, mis tal maailma kohta veel öelda on. Kuid hiljem leidis ta vaid tuttavaid tähti tuttaval paberil. Siis valdas teda masendus, et luule väljendusvahendid on nii piiratud. Ta kadestas neid kunste, mis on seotud kehaga, häälega, värviga. Kus tungitakse elu sisse, vaadatakse silma, karjutakse, muudetakse kuju, kaotakse ära, käiakse teises maailmas. Kus kunsti haardest ei pääse. Nagu teatris, kus pannakse rusikas nina alla ja lastakse valgust silma, nagu kinos, kust seansi ajal on piinlik lahkuda, nagu muusikas, mis mõjub vegetatiivsele närvisüsteemile juba üksnes oma lärmiga ja paneb seda rohkem sipelgaid mööda selga jooksma, mida enam on orkestrante või lauljaid. Aga luule vaikib. Suletuna raamatutesse, mida peab avama. Avama heatahtlikult. Kaasa looma. Siis hakkab rääkima, siis soojendab.

Kui on vaja mõnd mõttetera kultuuri või kirjanduse kohta, siis Mati Unt ikka aitab.

Eesti kirjanduse päev 2023.

Tanya Tagaq. Lõhkine hammas.

Raamatu kaanekujunduses domineerivad helesinised ristkülikud ja samas toonis ühevärviliselt trükitud autori foto. Pildi taustaks on graafiline leht inuiti motiiviga: traditsioonilist rõivastust, karusnahkseid pükse ja kapuutsiga parkasid kandev inuiti perekond on kuskile teel. Neil on kaasas kaks kelku, mida veavad inimesed ja koerad üheskoos; ühel kelgul on koorma otsas sülelaps.

Tanya Tagaq. Lõhkine hammas (Split Tooth). 2018. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Hasso Krull, toimetanud Katrin Kern, kujundanud Maris Kaskmann. Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2023, nr 36–38. 131 lk.

Esmamulje „Lõhkisest hambast” on petlik: ah, üks tüüpiline lugu, keeruline lapsepõlv depressiivses väikelinnas. Aga romaan hakkab vaikselt ja järeleandmatult kerima, kogub hoogu ja kujundlikkust, suubub avarusse ning maalib põneva pildi, millesse on põimitud inuiti müüte ja maailmakäsitlust.

Ma mäletan, et kui Loomingu Raamatukogu avaldas Tsitsi Dangarembga „Ärevad olud”, siis kostis ülevaadetest ohkimist, et vaat milline eksootiline hääl meie tõlkekirjanduses: traditsiooniline šona külaühiskond ja peategelaseks pealegi veel tüdruk. Sellega võrreldes lööb eksootikameetri osuti Tagaqi romaanis küll skaala lõppu välja. Piisab, kui mõelda, kus see kauge ja kummaline rahvakild elab ja milliseid äärmuslikke olusid trotsib.

Romaan, mis seob luulet ja proosat

Loomingu detsembrinumbris tähistati Maarja Kangro juubelit. Joosep Susi viitab seal oma varasemale artiklile, kus ta on öelnud: Maarja Kangro on ainus eesti literaat, kelle luulet ja proosat saab lugeda sisuliselt ühtemoodi. Sama tunne tekib „Lõhkist hammast” lugedes. Romaan on tavapäratu vormiga, selles vahelduvad proosa- ja luulepeatükid, aga ka proosa mõjub täpselt nagu luule: see on sugestiivne, loitsiv, kujunditest tulvil. „Tervitame tulevikku, igatseme küpsust, ja ometi on meil juured sügaval kuu südames.”

Tahaks veel stiilinäiteid tuua, aga see polegi nii lihtne. Teksti meloodia avaldub terviklõikudes, eraldiseisvana kaotavad laused oma mõju — see on päris kõhe. Tsitaadirebimisraamat see igatahes ei ole. Kuid ikka ja jälle korduvad tekstis Tagaqi maailma neli algelementi, otsekui mantrana: maa, jää, veri ja hing. Jää praguneb. Kopsus jää.

Ajaloo haavad

Ükski lugu inuittidest ei saa mööda 20. sajandi suurest ülekohtust: rahva sunniviisilisest ümberasustamisest kaugele põhja, millega Kanada valitsus püüdis end külma sõja haripunktis poliitiliselt kindlustada.

Tagaq otsekui räägiks sellest ülekohtust, ja samas ei räägi ka. Nii raamatu pühendus kui moto teevad üheselt selgeks, et oma rahva saatus ja kannatused on tal meelel, see valu ajendab kirjutama. Teisest küljest, Tagaqi peategelane minevikul lähemalt ei peatu: see ei ole tema lugu, tal on enda oma rääkida. Kuskil taustal on täiskasvanud, kes pidutsevad ja ohjeldamatult joovad; traumad on neist teinud kadunud põlvkonna, kellel pole enam sidet oma esivanematega. Minategelane jätab nad selja taha ja otsib omaenda teed.

Heidan pilgu elutuppa ja näen kümmet inimest, kes parajasti peletavad eemale oma kaitsevaime. See vist eesmärk ongi, alati. Kammida ennast piisavalt segi, et pudeneks kest sellelt, kes sa oled, ning ruumi jääks sellele, kes sa olla ei taha. Lae all on kurivaimud, kes ainult ootavad, millal saaks joobnud kehad üle võtta. (Lk 76)

Tõlgendusvõimalused

Romaani lõppu ei tahaks detailselt ära rääkida, aga see on traagiline. Kas ka kurb? Kummalisel kombel ei mõju nii. Mida edasi, seda rohkem põimub sündmustikku mütoloogiline ja üleloomulik tasand, teiselt poolt rõhutab autor peategelase arengut: ta teab, mis teda ees ootab ja ta on selleks valmis. Jääb võimalus, et kõik on fantaasia, üks eksootiline muinasjutt, sündinud ettemääratusest, ja see laseb lugejal tekstist distantseeruda, loob turvalise õhuvahe.

Samas on võimalik ka naturalistlik tõlgendusviis. Võib olla, et trauma on päriselt olemas ning sunnib peategelast end irrutama reaalsusest; võib olla, et ta on üksi jäänud ja põlu alla sattunud, ning võimetu sellega toime tulema. Kui ta niisama pillab jutu seas, et „pärast enesetapukatset saadeti mind internaadist koju”, ei ava seda lähemalt, ega pöördu teema juurde hiljem tagasi, siis paratamatult mõtleb lugeja: mida veel me temast ei tea?

Inuitid kui loodusrahvas

Muigasin hiljuti irooniliselt, kui lugesin vannitoas šampoonipudelilt reklaamlauset: „Me usume looduse tingimusteta headusesse.” Me vist ei ole enam suurem asi loodusrahvas, mida muud see tähendada saab. Loodusrahva suhe loodusega pole ninnu-nännu puukallistamine; maa võimu tuleb tunnetada ja aru saada, et loodusel on inimesest ükskõik. Nagu Tagaqilgi: virmalisi tuleb karta, neile tuleb laulu näol ohvriandi pakkuda. Kui virmalistesse lugupidamatult suhtuda, lõikavad nad pea otsast.

Jah, loomulikult tuleb leida võimalusi, et loodusega ühes rütmis hingata — nii, nagu peategelane laseb lemmingutel oma juustes sibada. Aga tuleb ka tajuda elu ringkäiku, neelata selleks kasvõi kala elusast peast alla. „Empaatia pole looduse jaoks” (lk 46). Enamasti pole mingit valikut, vaja on tegutseda.

Ekspeditsiooni käesoleva hooaja lavastus „Reis metsa lõppu” saab sellest kontseptsioonist aru.

Stseen etendusest „Reis metsa lõppu”. Katariina Tamm.
Hetk etendusest „Reis metsa lõppu”. Katariina Tamm. Foto Ekspeditsiooni kodulehelt, autor Herkko Labi.

Kokkuvõttes on „Lõhkine hammas” paeluv lugu — või peaks ütlema poeem? — iseenda usaldamisest, iseenda tugevuse leidmisest, iseolemisest. Hasso Krull tundub olema just õige inimene sellist teksti tõlkima.

Paari sõnaga päisepildist

Päisepildi taustaks olev graafiline leht pole juhuslik, vaid on Tagaqi sünnikodu ja romaani tegevuspaigaga üpris lähedalt seotud, õigupoolest lausa naaberküla looming.

Põhjarahvaste geograafia on vähe teine kui see, millega meie oleme harjunud; „naaberküla” asub 500 kilomeetri kaugusel. Suurbritannia-suurusel, tundraga kaetud ja suurema osa aastast jäätunud Victoria saarel õigupoolest ainult kaks asulat ongi: romaanist tuttav Cambridge Bay ja Ulukhaktok, mis on endale käsitöö ja graafikaga nime teinud.

Lehe aluseks oleva joonistuse autor on Helen Kalvak (1901–1984), tunnustatud inuiti kunstnik. Tema isa oli nõid ja ravitseja, kes andis oma oskusi ka tütrele edasi; oma joonistamisandega on Kalvak aidanud säilitada inuiti kultuuripärandit. Hiljem on mitmetest Kalvaki joonistustest nooremate kolleegide käe all graafilised lehed sündinud.

Element graafiliselt lehelt: kelk sülelapse ja kelgukoeraga

Muud kajastust

Kahele arvustajale saab alati kindel olla, kui jutt käib Loomingu Raamatukogust. Lauri Laanisto teab omast kogemusest öelda, et “arktika õied ongi need kõige ilusamad üldse”. Kolm@loterii hoiatab, et seda raamatut ta nõrganärvilistele ei soovitaks.

Mhm, seksuaalset ärakasutamist on siin omajagu. Seksuaalset vabadust ka, üsna detailselt. Ma ei tundnud tarvidust kummalgi teemal pikemalt peatuda, sest romaanis oli muidki huvitavaid kihte piisavalt. Eks see on see arvustuste paratamatu subjektiivsus: mõni tahk, mida ma ehk puudutama ei vaevugi, oleks teisele lugejale mulje kujundamisel määrava tähtsusega.

Mõlemad tõmbavad aga tugevaid paralleele Dominique Fortier’ „Paberlinnadega”.

Kaarel B. Väljamäe. Haugub, hammustab, tapab! Hingad, hingad, ei hinga…

Luulekogu esikaas on lakooniliselt üleni valge, illustratsioonita, kandes ainult autori nime ja kogumiku pealkirja. Raamat on asetatud tumesinisele jämedakoelisele kangale, seda valgutab küljelt terav, kontrastne valgus. Kaadrist välja jäävad esemed heidavad raamatukaanele pikki varje, luues sünge ja äreva meeleolu.

Kaarel B. Väljamäe. Haugub, hammustab, tapab! Hingad, hingad, ei hinga… Joonistused Saara A. Väljamäe, kujundanud Kätlin Tischler-Süld. Kriipsukarla, 2023. 112 lk.

Edasi mööda
verd, varje ja tumedakarvalist und.

Ehkki Kaarel B. Väljamäe uusimat luulekogu võib lettidelt leida juba suvest saati, toimus selle esitlus alles hiljuti, novembri lõpus. Autor ise märkis, et „Haugub…” pole teab mis suveraamat ning sobibki tumedamasse aega paremini. Tõsi ta on — teemadering on sünge, käsitlus avameelne ja ilustamata. Väljamäe räägib depressiooni põdemisest, vaatleb ennast sellega võitlemas, püüab end näha ka kõrvalt, läbi oma pereliikmete silmade. Arutleb koguni erinevate enesetapuviiside üle.

Teisalt on see luulekogu tagasivaade pandeemia-ajale: meenutus sellest, kuidas maad võttis hirm ja nõutus, kuidas ahnelt jälgiti koroonasurmade statistikat, kuidas ühtäkki nii tavalised rõõmud jäid kättesaamatusse kaugusse.

Meil ei ole koleda ja tundmatu vastase puhul
palju vahendeid. Hirm on kõige kättesaadavam. (lk 70)

Need kaks põhiliini on markeeritud ka luulekogu topeltpealkirjas. Luuletustes astuvad dialoogi isiklik ja ühiskondlik kriis. Võitlus, milles inimene on üksi ning milles ka lähedased ei saa suuremat aidata — ja raskused, mida elatakse läbi terve rahvaga üheskoos. Mõnes luuletuses saavad need kokku:

Depressiooniga on nagu
kevadise karantiiniga.
Lukku on lihtne minna,
avamine on märksa raskem. (lk 80)

Natuke teise nurga alt võib öelda, et see kogumik räägib surma erinevatest tajumisviisidest: on surmad, mida elame väga isiklikult läbi, ja on need, millest loeme lehest. Isiklikku kokkupuudet surmaga on siin üksjagu: Väljamäe meenutab vabasurma läinud sõpra ja pihib, milliste tunnetega tuleb sellise kaotuse järel toime tulla. Lisaks, pastoritööga kaasneb ka kohustus matuseid läbi viia. Ühiskondliku mõõtme annab jällegi see neetud koroona: inimesed surevad, aga me ei saa neist teada muud peale soo ja vanuse. Miks mitte püüda neid numbreid inimlikustada ja kujutada ette elulugusid statistika taga?

Iga päev tutvustatakse, et
uude koroonaviirusesse on nakatunud
nii ja nii palju.

Ta pole ju enam uus.
Päris vastik tunne — olla kollektiivi
kõige töökam tegija, kuid kuulda
igapäevaselt: uus, uus, uus.
Pingutad mitme eest, aga mitte kuidagi ei võeta
omaks. (lk 79)

Eelnevast võib jääda mulje, et see on üks süsimust ja lohutu luulekogu, mida ei tahaks hea meelega lehitsedagi. Asi pole aga sugugi nii hull. Väljamäe on publiku vastu siiski heatahtlik ja hoolitsev — armastab oma ligimest, on ju nii. Kunagi ei saada ta lugejat minema ilma lootusekiireta. Pea igas luuletuses on sees väike vimka või (enese)iroonia — või midagi jaburat, mis naerma ajab ja pühaliksünge meeleolu lahendab.

Teinekord jällegi on luuletus üles ehitatud vastupidises suunas: autor alustab rõõmsast, helgest motiivist ja jõuab läbi üldistuse välja igavikuliste küsimuste või surma juurde. „Paadunud melanhoolik”, nagu Väljamäe ennast iseloomustab. Aga sellisel puhul on ju lugeja enda asi, kumb ots luuletusest tema jaoks kõlama jääb.

Keskseks märksõnaks näib olevat inimlikkus. Siit leiab näpunäiteid, kuidas kirstus inimlikult lamada või kuidas tuleks kirjanikku inimlikult leinata. Ja ma ei pea tingimata silmas inimlikkust „kõikevõitva südameheaduse” mõttes; inimene on ju üks paras segapundar, tal on omad tumedamad tahud, ta laseb tihti emotsioonidel ja tungidel võimust võtta. Me ei ole alati oma lähedaste suhtes õiglased ja mõistvad, me ei ole oma sõprade jaoks piisavalt olemas. Ja kui rasketel aegadel oskame kokku hoida küll, siis „headel aegadel ei püsi suu kinni • ja miski kisub teisest eemale” (lk 84).

Mulle tundub, et Väljamäe saab sellest inimeseksolemise matsust päris hästi aru.

Kui sinus on kaks erinevat inimest koos — luuletaja ja pastor — siis ongi ehk huvitavam. Seltsis segasem. Saab teineteisega nõu pidada. Luuletajal on, keda kõrvalt jälgida, ja saab endale lubada mõtteavaldusi, mida pastor ei saa.

Sellest rääkides, kuidas on seekord lood Jumalaga? Esiplaanil, luulekogu põhiteemade hulgas ta kindlasti ei ole, aga siin-seal esineb. Või kumab vihjamisi läbi. Eks jah, „enamasti huvitab meid • rohkem statistika” (lk 77). Kahel korral on viidatud mäejutlusele. „Ma ei tea, Jeesus, • kas sa ikka mõtlesid oma • jutluste näited põhjani läbi.” (lk 67) Kui usud, siis analüüsid.

Kujundaja Kätlin Tischler-Süld on sügavatest teemadest inspireerituna hoogu sattunud ja küljenduses diipi pannud. Üldiselt mõjub „Rahuruumi” edasiarendusena, mis on tore, loob silla järjestikuste luulekogude vahele. Ja noh, mängulisemat tekstipaigutust ja kirjaladu ei saa kunagi pahaks panna, kui see taotluslik on. Aga mõned elemendid ilmselgelt ei tööta, nagu näiteks negatiivis emojid või tekst, mis jääb osaliselt raamatuselja sisse peitu. Poole raamatu pealt muutub kirjatüüp — miks, pole lõpuni selge. Esikaant vaadates võiks see ju peegeldada kogumiku topeltpealkirja, duubelplaadilikku olemust, nagu autor ise märkis, kuid… luuletused ei ole ju järjestatud sellest lähtuvalt, vaid mõlemad peateemad läbivad paralleelselt tervet kogumikku.

Varasemalt: Rahuruum.